Inimesed

Leelo Marjamaa – lastekirjanduse misjonär Ameerikast 

Greta Kaupmees, 8. mai 2004 00:00
SUUR LASTEKIRJANDUSE FÄNN: «Õppisin ülikoolis kirjandust ja lugesin palju. Avastasin autoreid, kes siin on hästi populaarsed, aga keda ei ole eesti keelde tõlgitud.» Kirjastuse Draakon ja Kuu juht Leelo Marjamaa ütleb, et tema loeb parema meelega lastekirjandust kui täiskasvanute raamatuid.Foto: Greta Kaupmees
Kirjastaja ja tõlkija Leelo Marjamaa tuli Ameerikasse 13 aastat tagasi, kui Eestis oli veel talongiaeg. Tulid koos mehega seiklema ja jäidki. «Juhtus nii,» naerab Leelo.

Leelo on lõpetanud Ameerikas Rutgers University kirjanduse ja psühholoogia ala ja töötanud New Yorgi ühes tuntumas raamatukirjastuses. Alates 2000. aastast tõlgib ta ameerika lastekirjanike teoseid eesti keelde ja kirjastab Eestis raamatuid.

Kohtume Leeloga New Yorgi ühes suuremas raamatupoes Barnes & Noble. Siin on viis korrusetäit raamatuid, teine korrus puhtalt lastekirjanduse päralt. Leelo ütleb, et see on siin suurlinnas üks ta lemmikkohti. Lasteosakonnas on väike mängunurk ja iga riiuli kõrval pingike, kus võib lapsele raamatut ette lugeda või pilte vaadata. «Siin võid veeta kas või terve päeva. Keegi ei aja ära.»

Üks riiul on Leelo eriline lemmik. See, millel reas «Sari õnnetuid lugusid». Nende lugude autor on salapärane ja põnev ning Ameerikas väga tuntud mees — lastekirjanik Lemony Snicket. Tema 13 «õnnetu» loo põhjal vändatakse praegu Hollywoodis filmi, mis peaks kinolinale jõudma detsembris. Sarja raamatutest 7 on New York Timesi bestsellerite esikümnes.

Esimesed kaks õnnetut lugu on nüüd saadaval ka eesti keeles. «Ahastav algus» ilmus aasta tagasi ja selle aasta 1. aprillil jõudis müügile «Roomajate ruum». Leelo ütleb, et töötab juba kolmanda raamatu kallal, milleks on «Avar aken». «Sari õnnetuid lugusid» räägib kolmest orvust, kes kaotavad tulekahjus vanemad ning pärivad suure varanduse. Varandusejahil on aga nende õel ja ahne sugulane krahv Olaf (keda filmis kehastab Jim Carrey).

New Yorgi kirjastuses töötades kiskus Leelo süda lasteraamatute juurde, kuid seal neid välja ei antud. Siis tuligi tal idee hakata ise lasteraamatuid kirjastama. «Tegin oma kirjastuse ja hakkasin raamatuid eesti keelde tõlkima. Vahel on lasteraamatud väga sügava sisuga, sealt leiavad ka täiskasvanud oma tõed. Arvan, et tõlgin raamatuid, millel on püsiväärtus,» ütleb Leelo.

Mis täpselt on Lemony Snicketi edu valem, ei oska Leelo aimata, kuid ta arvab, et üks, mis paneb selle mehe raamatuid lugema, on salapära tema isiku ümber ja humoorikas kirjaviis. Snicketile meeldib eriline must huumor, kuid Leelo sõnul ei lähe ta sellega liiale.

«Kui Lemony oma raamatutest räägib, siis ta ei tee reklaami, nagu tavaliselt tehakse. Tema ütleb, et ärge jumala eest mu raamatuid lugege, ärge ostke neid. Ja kui te just peate mõne ostma, siis matke ta maha, pange põlema või määrige tuunikala peale ja söötke kassile. Ta toonitab alati, et need on õnnetud raamatud ja toovad õnnetust. On ju sarjaski 13 raamatut. Aga lapsi paneb just selline asi huvi tundma, sest keelatud vili on ikka maitsvam.»

No tõesti, mida arvata täiskasvanust, kes imestab Punamütsikese rumalust: kuidas üks tüdruk ei tee vahet hundil ja vanaemal. Hundil, kes susse kannab ja on vanaema öösargi selga tõmmanud.

Kuidas teha valikut, milliseid raamatuid tõlkida, milliseid mitte? «Ma loen üldiselt palju. Ja minu meelest need on väga head raamatud. Mu oma poeg armastab neid väga. Poeg on mul hea indikaator, kui tema ikka lugeda ei taha, on raamatul midagi viga.»

Leelo poeg Chris on sündinud Ameerikas ja käib siin koolis. «Chris ikka kommenteerib ja küsib, miks sa selle nii tõlkisid. Näiteks esimese raamatu pealkiri oli meil «Kole algus». Chris küsis, kuidas te saate tõlkida «Bad Beginning» «Koledaks alguseks», kui mõlemad sõnad peavad algama sama tähega. Saigi «Ahastav algus». Lemony raamatutel on kõik niisugused pealkirjad, see on tema stiil. Ma poleks märganudki, aga poeg juhtis sellele tähelepanu.»

Suurel maal suure rahva keskel elades on üks kindel eelis: võimalus kohtuda kõigi nende suurkujude ja elavate klassikutega. Nii võib ka Leelo rääkida lugusid kirjanikest, keda ta eesti lastele vahendab. «Tihti küsivad kirjanikud minu käest Eesti kohta. Et kui suur ja kus asub, ja siis imestavad, et nii väike, aga ikka tõlgitakse raamatud oma väiksesse keelde. Minu meelest on tähtis, et lapsed saavad lugeda oma emakeeles. Laps ei loe ju võõras keeles ja tal jääksid kõik need lood lugemata, kui neid poleks tõlgitud. Sellest oleks kahju.»

Kirjastuse Draakon ja Kuu raamatud

Shel Silverstein, «Helde puu» (2001, ka vene keeles: «Štšedroje derevo»)

Roald Dahl, «James ja hiigelvirsik» (2001)

Roald Dahl, «Charlie ja šokolaadivabrik» (2002)

Sveta Aleksejeva ja Leelo Marjamaa, «Cupido ja Psyche» (2002)

Lemony Snicket, «Ahastav algus», «Sari õnnetuid lugusid», 1. raamat (2003)

Jon Scieszka, «Köögilauarüütlid» (2003)

Lemony Snicket, «Roomajate ruum», «Sari õnnetuid lugusid», 2. raamat (2004)