Väike-Pakri saare Robinson

Väike-Pakrile on Paldiski Põhjasadamast ligi 3 kilomeetrit, sinna pääseb piirivalvurite abiga. Kui pisike mootorpaat saare randa puudutab, kulub vaid veidi aega, kuni ülevalt kaldapealselt hakkab paistma käru lükkav inimkogu. Saarekese ainus püsiasukas Mati-Erki Nyman (63) on tulnud järjekordse koorma järele. Hallipäine mees on vilu ilma kohta kergelt riides ja hästi päevitunud. Suure jutuga ta pole. Aga sõbralik.

Ülemöödunud kolmapäeval toodi tema varandus kalalaevalt paatidega randa. «Mul on ropult tööd. Nädal aega olen kraami rannast üles tassinud.»

Laagriplats on paarsada meetrit lagedast rannast eemal Nymani isakodu varemetel. Kraamikastid kahes pikas virnas, tugev tuul lehvitab puude-põõsaste otsa riputatud rõivaid, puu otsas on ka kotid toiduainetega. Süüa peaks jätkuma paariks kuuks.

Suurema puu varju püstitatud pisike presenttelk on Nymani ainus peavari – oma Haapsalu kodu müüs ta ühele laevakaptenile. Takistamas polnud kedagi, naist-lapsi mehel pole.

Sisuliselt paljal maal magamine polevat tervisele hakanud, ainult kerge närvipõletik painab mehe jalga.

Pärast saarele kolimist pole Nyman kordagi suurel maal käinud – ega kraami saa omapäi jätta. Aga kui vajadus peaks tekkima, on tal pisike aerupaat.

Inimesi näeb ta siiski iga päev, käivad piirivalvurid ja ka niisama uudishimulikud. Muiates lubab Nyman suvel elamisele aia ümber ehitada ja piletiraha küsima hakata. Kotis elada Robinson ei kavatse – tal on mobiiltelefon ja internetiühendusega sülearvuti. Kusagil kastides on peidus kaks televiisorit. Et elektroonika töös püsiks, on ta kaasa võtnud hulga mitmesuguseid akusid. Eluaeg elektrikuna töötanud, on ta välja nuputanud, kuidas neid tuule ja päikesega laadida saaks.

Nyman on veidi murelik, sest esimestel päevadel sadas vihma ning ilmselt on osa asju niiskust saanud. Nende lahtipakkimine ja kuivatamine ongi järgmine töö.

Raamatuid on ka parasjagu (põhiliselt loodusteaduslikke, sest ilukirjandus ei pakkuvat tema vanuses mehele enam midagi), aga lugemiseks ei arva Nyman enne küll mahti saavat kui talvel.

Tal on ka relv, 15-lasuline püstol (Nyman on Kaitseliidu liige ja endine jääger). «Pättidega probleeme on. Kolm aastat tagasi olid maamõõtjad siin, need varastati puhta paljaks.» Ohtlikud võivad olla ka salakütid, kes Pakril kitsi jahivad.

Oma lapsepõlvest ei mäleta Nyman suurt midagi, silme ette tuleb esimese hooga vaid see, et talus oli palju loomi. Pakrilt lahkudes oli ta kolmeaastane.

1940. aastal läks pere lahku – Nymani isa, keda mingil põhjusel jälitas Gestapo, peitis end õhtul Rootsi siirduvasse laeva. Nymani ema seda aga ei teadnud ja jäi väikese pojaga maha. Isa leidis Rootsis uue naise ja nüüd on Nymanil Rootsis kaks poolvenda. Vennad helistavad iga päev ja uurivad, kuidas elu Pakril läheb. Enne kui hakkab uut elumaja püsti panema, lubab Nyman vennad saarele kutsuda, sest nii tähtis asi peab saama ühiselt läbi arutatud.

Ta on vendadel ka Rootsis külas käinud, aga sinna jääda ei tahtnud. «Nõukogude inimesele liiga võõras koht.»

Isakoju kolimisest hakkas Nyman mõtteid mõlgutama juba mitu aastat tagasi, siis, kui maade tagastamiseks läks. Enne kui otsus küpseks sai, käis ta mitu puhku saarel taluaset veidi korrastamas. Kolimist põhjendab ta, et ega pensionär jaksa kaht maamaksu tasuda.

Aga miks just nüüd, kui soe suvi pole veel alanud? «Praegu on paras aeg. Panin õunapuud kasvama, peab hakkama kartulit maha panema,» kostab Nyman. Kümmekond puuhakatist on küll alles peenikesed vitsad, aga peremees usub, et kolme aasta pärast võivad need esimesi vilju kanda. Kuidas põllulappi rajada, tuleb tal veel nuputada, sest maa on Pakril raske – peaaegu puhas kruus. Vanasti harisid rootsieestlased siin maad härgadega.

Nymani kodu härjalaudast on alles veel jupike kiviseina. Selle varju on ta kivide vahele sättinud pisikese lõkkeaseme. Aga ilm on tuuline ja tuld süüdata Nyman ei söanda – maad kattev paks kuluhein võib sädet püüda. Sooja sööki teeb ta kaks korda päevas, varahommikul ja õhtul, kui ilm on vaikne. Vett saab kaevust. Ning millest lähiümbruses puudust pole, on kempsud – naaberkrundil korraldatakse suviti laagreid ja seal on lausa kaks kemmergut.

Saareasuka tööpäev algab varavalges kella 6 paiku ja kestab kuni vähegi valgust. «See on töö, mis on 60 aastat tegemata olnud,» ütleb ta. Vene ajal ei lastud Paldiskisse ju üldse, Pakrist rääkimata.

Sügiseks peab ta ajutise eluaseme püsti saama, talvel lubab hakata metsast palke võtma, et midagi kapitaalsemat ehitada. Ta on kuulnud, et mõni teinegi kunagine asukas plaanib saarele suvemaja ehitama hakata – ehkki Nyman on seda tüüpi, kes ei tunne seltskonnast suurt puudust, poleks tal naabrite vastu midagi.

Harjumaa alla kuuluva Väike-Pakri pindala on 12,9 km2, Paldiskist on sinna ligi 3 kilomeetrit.

Pakri saared asustati 1345. aastal, kui viis rootslast Suur-Pakri saare Padise kloostrilt ära ostis. 1934 oli saartel 341 inimest, enamik rootslasi. Molotovi-Ribbentropi pakti järel evakueeriti 1940. aastal kõik saarte elanikud, enamik neist suundus Rootsi. Saartest sai Nõukogude sõjaväebaas. Pärast sõda elas Väike-Pakril veel paarkümmend inimest, 1965 lahkus kaks viimast perekonda.

Mõlemaid saari, aga peamiselt Suur-Pakri põhjaosa kasutati kuni 1992. aastani kõigi Euroopa kommunistlike maade õppepommitamiste polügoonina ja praegune probleem on saarte puhastamine mahajäetud jäätmetest, suurtükimürskudest ja lõhkeainetest ning maade tagastamine pakrirootslastele.

Saarte põhjaküljel olevad järsud paekivipankade, rannaheinamaade, loopealsete ehk alvarite, endiste külaasemete, kabelivaremete ja kiviaedade, samuti rikkaliku ja omapärase taimestiku säilitamiseks on saartel moodustatud Pakri maastikukaitseala.

Saari ühendab tammtee, mille nõukogude sõdurid ehitasid peamiselt saarte kiviaedadest, ning üsna viletsas olukorras sild. Liikuda saab saartel jalgsi ja maastikujalgrattaga.

Allikas: www.saared.ee