Inimesed

Eino Tamberg: «Isegi oma ema ei tundnud ma bussis ära.» 

Jaanus Kulli, 24. aprill 2004 00:00
MÄLESTUS MINEVIKUST: Naerusuine ja optimistlik oli Eino Tamberg ka siis, kui neli aastat tagasi keegi tohter ütles, et lootusetu on tema silmanägemist parandada. Õnneks üks teine arst arvas teisiti ja nüüd kasutab helilooja luupi vaid haruharva.Foto: Kalev Lilleorg
«Ükskord ei tundnud ma bussis oma emagi ära. Rääkimata sellest, et ei tundnud tänaval ära tuttavaid inimesi. Ainult siis, kui nad olid tuttavas riietuses, olin kindel, kellega tegemist,» räägib helilooja Eino Tamberg ja heidab pilgu Heliloojate Maja viienda korruse korteri aknast avanevale suurepärasele linnavaatele.

Ometi veel neli aastat tagasi, paksude sarvraamide ja paksude klaasidega prillid ees, tähendas sama vaade aknast Tambergile vaid halli ja udust massi. Vaatamata sellele, et raamides istusid miinus 18 klaasid.

Massiivsed prilliraamid ja Eino Tamberg oli lahutamatu pilt. Sedavõrd lahutamatu, et kui helilooja 70. sünnipäevaks Epp-Maria Kokamäelt temast portree telliti, pidid pildile jääma kindlasti ka prillid. Nii istubki selleks ajaks juba silmaoperatsiooni läbi teinud ja taas nägijaks saanud helilooja maalil, prillid pihus.

Onu joonistas ette suured noodid

Esimesed okulaarid sai noor Eino enne sõda, kui ta oli 8aastane. Küllap olnuks neid vaja varemgi, sest kui ta esimest korda need ninale pani, võttis maailm otsekohe teised kontuurid ja värvid.

«Olin üllatunud, kui teistsugune maailm välja nägi,» muigab nüüd helilooja oma hubases kodus, mille seinu kaunistavad nii Eesti kunstnike teosed kui ka kaugemalt toodud graafilised lehed. Muljetavaldav kollektsioon.

Kui Eino lapsepõlvkodus klaverit mängida pusis, joonistas muusikalembene onu, kes ka Vanemuises laulis, talle ette suured noodid, sest väikest noodikirja poiss hästi ei näinud.

Noormehena on tal sedagi juhtunud, et on vale tüdruku tantsima kutsunud.

Ka sport oli kooliajal välistatud. Ometi ei mäleta ta, et lühinägelikkuse pärast teda koolis oleks nöögitud.

«Prillipapaks mõnikord hüüti, aga kindlasti mitte pahatahtlikult. Silmade pärast ei tohtinud ma puid lõhkuda ega muid äkilist füüsilist tööd teha, mõneti tegi see elu mugavamaks,» muigab ta.

Ega ähvardanud Tambergi ka Vene kroonu. Kuigi tollal läksid eranditult loosi ka prillikandjad, oli ta siiski liialt lootusetu juhtum. «Ma oleks võinud ju vale inimese maha lasta, küllap tundusin ma neile oma lühinägelikkusega liiga ohtlik eksemplar,» naerab Tamberg nakatavat ja heatahtlikku naeru.

Kaks kuud – kaks erinevat silma

Tavapäraselt hakkab lühinägelikkus vananedes taanduma, ent Tambergiga midagi sellist ei juhtunud. Viimased kolm-neli aastat olid mõlemad prilliklaasid miinus 18. Ja nägemine läks aina kehvemaks. Üks kogenud silmatohter teadis vaid öelda, et asi on lootusetu, sekkuda pole mõtet. «Ega ma seda väga üle elanudki. Olin prillidega harjunud. Ja kui veel tohter tõdeb, et võimatu on midagi muuta, tuli selle teadmisega lihtsat edasi elada,» räägib Tamberg. Nii mõistvalt ja rahulikult, nagu olnuks tegemist vaid elu pisiseigaga.

Helilooja on olnud eluaeg hädas ka krooniliste ninapolüüpidega. Kui ta järjekordselt neid haiglasse eemaldama läks ja doktor Viktor Solovjovi kõrval (kelle inimlikke omadusi ja kirurgilisi teadmisi ei jõua Tamberg ära kiita) kanderaamil opitoa poole vuras, poetas tohter justkui möödaminnes, et peaks ka silmad ette võtma, et tal on hea tuttav kolleeg, silmaarst Harras Mölder.

Tamberg pani ennast tohtri juurde konsultatsioonile kirja ning ei vähem ega rohkem kui kolme kuu pärast pääses jutule. Uuris, et kas tõesti on võimalik midagi parandada, mille peale doktor Mölder kostis, et loomulikult on see võimalik. Ainult et esimene vaba aeg on poole aasta pärast. Äkki aga päris, kas Tamberg saaks tulla järgmisel hommikul, sest keegi jääb tulemata. Nii oli poolpime helilooja järgmisel hommikul platsis. Kell seitse läks lõikuslauale ja juba keskpäeval marssis omal jalal koju tagasi.

«Ei närveerinud ma midagi, kuigi ega silmaoperatsiooni puhul tea kunagi ette, kuidas need asjad õnnestuvad,» meenutab Tamberg. «Andsin loomulikult allkirja, et mul ei ole opijärgselt arstide suhtes mingeid nõudmisi. Küsimus polnud selles, et midagi oleks saanud väga ära rikkuda, ent silmad ei pruugi hakata sünkroonis nägema,» selgitab Tamberg. «Kuid kõik läks hästi. Aga et operatsiooni tehakse ühe silma kaupa, tuli teisega kaks kuud oodata. See vahepealne aeg oli küll ebamugav, kuna mõlemad silmad nägid erinevalt,» meenutab Tamberg.

Ja rõhutab uuesti, et saatus on teda kokku viinud väga heade arstidega. «Ja kõik need on olnud suhteliselt noored arstid,» märgib ta. «Nii on nüüd mul ka fantastiliselt tore perearst, doktor Kaja Märtsin.»

Tamberg Volga roolis, Volga trossi otsas

Praegu paneb Tamberg prillid ninale vaid lugemise ajaks, kaugele vaatamiseks tal neid enam vaja pole. «Muidugi ma ei näe nii nagu normaalne inimene, aga siiski paremini kui enne prillidega.» Samas arvab ta, et ega autoga ikka sõita saaks. Isegi, kui ta seda kunsti oskaks. Aga juba nõukogude ajal, kui lubade ostmine oli tavapärane teenus, ei mõelnud Tamberg sellele. «Mis kasu sellest olnuks, kui oleksin sattunud kas haiglasse või vanglasse,» muigab ta nüüd silmi vidutades.

«Küllap oli Kiisal vaja kuju, kes on poolpime ja ei oska autoga kohe midagi peale hakata,» naerab Tamberg. «Kõik need autosõidud sai tehtud trossi otsas. Nii maanteel kui ka praamile peale- ja mahasõitmisel.» Tamberg meenutab seda aega kui ühte äraütlemata meeldivat perioodi oma elust. Et filmimisega jäädi ajale jalgu ja enne tuli talv maha, sõitis võttegrupp paariks nädalaks Sotši, kus Tamberg uhkelt roolimist jätkas.

Ta on teinud veel paar episoodi Kiisa filmis «Surma hinda küsi surnutelt» ning vilksatanud klaverit mängiva külalise rollis Grigori Kromanovi filmis «Mis juhtus Andres Lapeteusega».

Nägemismälu asemel häälemälu

Kuigi paksud sarvraamidega prillid on Tamberg juba ammu prügikasti lennutanud, tuleb lugedes või kirjatööd tehes okulaarid ikka ette panna. «Lugeda ja noote kirjutada oli prillidega isegi kergem kui praegu. Nähtavasti on silmadega siiski midagi toimunud, sest kui ma tookord suutsin korraga haarata terve lehekülje, siis nüüd pean lugema viie rea kaupa,» ütleb Tamberg. «On ju raamatuid, mida ei tasu rea kaupa lugeda, suurem osa niisugused just ongi. Selliste raamatute puhul on võimalik kolme tunniga nelisada lehekülge läbi lugeda,» üllatab ta. «Samas kui mõnda Thomas Manni paarisajaleheküljelist romaani loen kaks-kolm kuud. Sest see pakub mulle lõbu. Minu meelest on väga otstarbekas oma lugemiskiirust reguleerida. Mida vanemaks jääd, seda rohkem aega hindad, sest on olemas ka väga häid raamatuid, mida tahaks veel lugeda.»

Ligi 70 aastat Tambergi saatnud lühinägelikkus on mehel arendanud erakordse häälemälu. «Aga jah, nägemismälu on mul väga nõrk,» tunnistab ta. «Ma ei tunne nägusid ära. Kui need just väga erilised näod ei ole. Hull lugu ongi see, et tavalised ilusad kenad näod lahustuvad minu mälus üheks ebamääraseks ilmeks,» naerab ta.

Samal teemal

24.12.2010
Suri helilooja Eino Tamberg

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee