Vurtsujoogile vahelduseks tops konservandivaba kasemahla

Praeguseks on möödas ajad, kui talumehed varusid kevaditi konservitööstusele tonnide viisi kasemahla, kus see siis kolmeliitristesse purkidesse villiti. Mõnel üksikul on kasemahlaturg alles. Metsuri sõnul on tervislikust looduspuhtast joogist ka jaapanlased huvitatud.

Noor mees mäletab, et vanasti olid talved külmemad ja pikemad, kasemahlagi hakati koguma alles pärast jüripäeva: «Hanged olid veel metsaservas, hommikuti oli maa külmetunud, päeva peale läks soojemaks ja ega see mahl väga pikalt jooksnud – õige varsti olid kased hiirekõrvus.»

Pihode kodus tiigi kaldal tikati kaske juba kaks nädalat tagasi, peremehe sõnul jätkub värsket mahla veel vähemalt paariks nädalaks, kuigi ilmajaam lubab juba nädalavahetuseks enneolematut kuumalainet. «Aprill on tänavu jahe, hoiab stabiilset külma ja kask jookseb õige pikalt.»

«Kõrgemal kasvava kase mahl on magusam kui sellel, mis vesisel pinnasel sirgub.» Toomas Pihol on isiklike mahlakaskede põhjal võrdlus olemas: siin Koorastes metsa servas tikatud kõivu neste on märksa magusam kui tiigiäärsel kasel.

Kuigi kaske kasvab Eestis lehtpuudest kõige rohkem, manitseb Toomas Piho oherdiga selle ihu puurimisel ettevaatusele: «Tikkamine mõjutab puu edasist elu – puurimisjäljed jäävad sisse ja see mõjub nagu iga teine vigastus. Loogiline on, et kui inimene ühel kevadel kase ümberringi auke täis puurib või teeb need liiga sügavale, siis võib see puu ka ära kuivada.»

Piho osutab käega taamal kasvavale kasenoorendikule: neist puudest loodab metsur tulevikus vineeripakku saada: «Nad on ilusasti laasunud, eks ole. Sinna ma oherdiga tsurkima ei lähe. Kuid õuekask või üksik jämedam kask metsa servas, seda võib tikata.» Annabelli ja Mathiase isa ei kujuta ette pilti, kus kasemahlajanune kodanik omaalgatuslikult puuriks augu linnapargis kasvavasse kaske või retsiks riigimetsas kõivu.

Üks korralik kask jookseb kevade jooksul mahla kuni 150 liitrit, aga inimene ei peaks puult kõike endale ahnitsema. Väiksema koguse mahla saamiseks pole vaja muud kui oksake murda ja sinna otsa plastpudel torgata.

Kui aga mahla hapendamine plaanis, siis piisab kui tüvesse 5–10sentimeetrine auk teha. «Ja tila peaks olema kas kasest või lepast, okaspuu annab vaigumaitset,» hoiatab peremees.

Vanasti kehtis raudne reegel: mahlaaja lõpus tõmmati tila välja ja löödi puust punn asemele. «Kask kasvatab ka ise haava kinni, aga puul on kergem, kui inimene teda aitab.»

Toomas Piho nimetab ennast pere ainsaks kasemahlafänniks. Värskest kasemahlast on kõigil isu täis joodud, hapust kasekaljast peab aga lisaks peremehele lugu ka väike Mathias. Isal-emal on selle üle hea meel – konservantideta looduslik jook on igal juhul värvilistest karastusjookidest hammastesõbralikum ega tekita allergiat.

Hiljuti juhtunud selline lugu, et poiss, see igavene marakratt, saanud siirupipudeli kätte, ja kohe suule. Pärast oli värviline võru ümber suu ja ei aidanud vesi ega nühkimine – seda värvainet oli sinna ikka meeletult uhatud.

Kasekalja valmistamiseks erilisi nippe pole. Mahla tuleb puhtalt võtta ja hoida. Kõige olulisem nõue: taara peab olema korralikult puhtaks pestud, olgu see siis tünn, purk või pudel. «Muidu läheb valekäärimine sisse ja jook pole see, mis olema peaks.»

Pihode peres villitakse kasemahl 1,5liitristesse pudelitesse ja pannakse sinna maitseks mõned prisked rosinad. Mõnes retseptis soovitatakse lisada küll pärmi, sidrunikoort ja suhkrut, aga siis läheb asi peremehe sõnul kasemahlast juba väga kaugele.

Paar päeva toatemperatuuril seisnud, toimetatakse mahlanõud keldrisse. Kuumal suvel kulub 200 liitrit hapendatud kasemahla janukustutuseks lausa märkamatult.

Külamahlal on hea mekk. Kõige parem ja tervislikum on aga see kasemahl, mille järel on kevadõhtul ise käidud.

Olenevalt kevadest on mahlaaega kuni kolm nädalat: kui kask on hiirekõrvus, lakkab ka mahlajooks.

Külmal kevadel kestab mahlajooks kauem.

Mahla magusus sõltub ka kase okstest: allapoole rippuvate narmasokstega kasel on magusam mahl.

Mida külmem tali, seda magusam on kevadel mahl.

Vähese külmaga talve järel on kevadine kasemahl vesine ja vähe magus.

Tikatud kask tuleb mahlavõtu lõppedes korralikult puupunniga sulgeda. Puuritud augu sulgemiseks kõlbab ka vaha.

Mahl villida puhastesse klaas- või plastpudelitesse (sobivad ka veekanistrid), maitse järgi võib sinna panna kas natuke rosinaid, peenestatud mustsõstraoksi ja/või pisut suhkrut. Hoida paar päeva toatemperatuuril, seejärel viia pudelid keldrisse või tõsta külmkappi ning hoida neid külili.

Allikas: Toomas Piho

Neljapäeva õhtul avastasin akna alt viinapuu. Nimelt oli keegi ema tuttavatest meie kaselt oksi lõiganud ja see jooksis mahlast nagu vihma oleks sadanud. Eks siis vanamees üritas päästa, mis päästa andis. Et meil aga muid anumaid kodus pole kui viinapudelid, siis avanes naabritele ja külarahvale päris naljakas pilt. Panin ise ka ühe "lapikutäie" hinge alla. Eks näis, kas läheb nägemine või mitte. Igatahes haises see jook küll viina järele – pudeleid poldud enne vist hoolikalt läbi loputatud.

Ahto-Lembit Lehtmets, Kadrina

Doktor Valentina Tškonija: «Kasemahl sisaldab C- ja PP-vitamiini, karotiini, suhkruid, rauda, õunhapet. Rahvaravis teatakse kasemahla kui head neeruturgutit, kevadisi mahlakuure soovitatakse reuma, podagra ja lihaspinge korral. Siinkohal aga ettevaatust neeru- ja põiekivide puhul: mahlajoomist tuleks alustada väikestest kogustest, mitte üle ühe klaasi korraga, sest kasemahl sisaldab aineid, mille toimel lahustuvad fosfaat- ja karbonaatsooladest tekkinud kivid ja organismis võib tekkida liiga äge reaktsioon.

Kasemahl on ka tõhus kosmeetiline vahend: sellega nägu pestes muutub nahk pehmemaks ja heledamaks, juukseid loputades – eriti kui lisada mahlale paar tilka äädikat – muutuvad need siidiseks.

Kask jookseb mahla kõigest paar nädalat, mahlaravi on aga soovitatav kauem teha ja siin tuleb appi hapendatud kasemahl – ka selles mahlas säilivad raviomadused.»