Inimesed

«Ära sa kellelegi ütle, aga mina tahan näitlejaks minna.» 

Kirsti Vainküla, 16. aprill 2004, 00:00
«Mängi kurki!» põrutas Voldemar Panso näitlejaks pürgivale noorukesele Sulev Luigele lavakunstikateedri sisseastumiskatsetel. Ootamatu käsk ei löönud Sulevit verest välja. «Kas haput või värsket?» küsis ta vastu. Pansole see lähenemine meeldis. Lisaks oli tol noormehel ka ainulaadne nägu. Suured hallid silmad, kõrge laup, kõrged põsesarnad.

«Mängi purjus isa!» jagas Panso aga juba uusi käsklusi. «Nüüd koera!» Luik tegi, mis kästud, Panso muheles. Sellega oli Luik seitsmendasse ehk teatriajaloo ühte tugevamasse lendu vastu võetud.

«Aga meil pole sinna midagi parata, meil on näitlejapisik sees. Juba minu isa tegi näitemänge ja juhtis orkestrit,» teab Õie, et tema pojal polnud teatri eest pääsu. Kui tavaliselt oodatakse krutskimehest suurt näitlejat, siis nende peres oli kõik teisiti.

Mänguautoga põristamise asemel korjas lilli

Neljalapselise pere kolmas laps Sulev oli rahulik. Vaikne.

36päevaselt viidi ta lastesõime. Et ema töötas Kilingi-Nõmme lastesõime juhatajana, oli beebi siiski kogu aeg silma all. Ometi sai Sulev külge paha harjumuse sõrmi suhu pista. «Tema lutti ei võtnud ja käed olid kogu aeg suus. Küll me harjutasime, panime näppudele sinepit ja mis kõik veel, ei miskit – sõrmi suust ära ei saanud. Aga siis pidin mina minema kaheks nädalaks kursustele, tema jäi isaga. Ja isa pani talle suka kätte nagu kinda – et kas saab poiss kombest lahti! Kui ma tagasi tulin, esimene asi, tormas Sulev mulle vastu ja hüüdis: «Ema, Sulli ei pane enam sõrme suhu!» Emal teeb see mälestus tänagi kurgu kibedaks.

Meelde tuleb pojale iseloomulik – Sulev armastas lilli. Mänguautod teda ei huvitanud, tehnikamees ta ei olnud. «Oli kevadine aeg, võililled õitsesid. Sulev üldse armastas väga lilli. Ja ühel päeval põgenes ta lasteaiast ära, tuli koju, pihk oli lilli täis, ja ütles: «Ema, ma tõin sulle lilli.» Niisugune ta oli – kuidas sa sellisega riidled? Talle ikka meeldis varakult kevadel metsas käia ja lilli tuua,» meenutab ema.

Täna on elu vastupidi – ema sõidab pealinna kalmistule ja viib pojale sünnipäeva puhul kimbu.

Sulev Luige kalm on Metsakalmistu esimesest väravast umbes 50 meetrit vasakut kätt tee ääres. Evald Hermaküla kõrval. Seal puhkavad ka Sulevi kursusekaaslased Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov.

«Loodan, et ta oli õnnelik inimene, ta ei kurtnud kunagi oma elu pärast,» on ema leppinud sellega, et võib pojast rääkida üksnes minevikus. Südamele ei anna aga rahu üks küsimus: «Sulev igatses väga korterit Kadriorgu. Aga kui ta poleks sinna seda saanud, ehk oleks kõik teisiti läinud?» Ema ei tahagi vastust saada. Lepib teadmisega, et igaühel on oma saatus.

Kukumägi läheb sõbraga rääkima

Kui Sulev Luige hingesõber Arvo Kukumägi surnuaiale läheb, ei võta ta lillevart näppu. Läheb lihtsalt juttu ajama. «Käin seal tihti. Mul on palju sõpru seal ees, käin juttu rääkimas,» kõneleb Sulevist neli aastat hiljem sündinud Kukumägi. «Sulev käib ikka väga-väga meiega kaasas. Seda tunneb ära. Lihtsalt. Seda ei saa kirjeldada. Sulev ei ole minu jaoks surnud. Ta elab kogu aeg edasi, käib kaasas nii kaua, kui elan mina. Ükskord rääkisime Suleviga kuskil jõhvikasoo peal kaks päeva jutti. Seda üles ei kirjuta, aga need tundmused ju kõik jäävad.»

Koos teatris ja filmis töötamise aegu sai Kukumägi aru, et Sulev oli nagu läbipaistev inimene. Nii helge. «Ta oli hästi habras ja haavatav. Oli nagu Stradivari viiul, mitte mingi suvaline puust asi. Ja kui hakata mingi halva poognaga seda torkima, siis sealt head nahka ei tule.»

Kukumägi peab «halvaks poognaks» aega. Omamoodi jäi ka Sulev üleminekuajal jalgu. Kukumäe meelest ei hinnanud teatrid Luike vääriliselt, Luik aga endale allahindlust ei lubanud. «Sulev polnud mingi haltuuramees. Eks tal oli sellevõrra majanduslikult raskem,» usub Kuku, ehkki kätt ses suhtes südamele panna ei julge. Kõike ju ei saa inimesest kunagi teada.

Poeg käib isa jälgedes

Kõrvalt vaadates sai sõber aga aru, et Sulevile oli kõige olulisem siin ilmas pere. Kui Kukumägi suvel «Sigade revolutsiooni» tegi, kohtus ta seal ühe pioneeriga, pärisnime järgi Johannesega. Sulev Luige noorema pojaga. «Kui teada sain, et Sulevi poeg, ahhetasin ja ohhetasin tükk aega. Siis ma rääkisin talle, et vaata, me olime sinu isaga omal ajal head sõbrad, meil polnud iial erimeelsusi. Ja pojad on tähtsad, sest neis elab ju kõik edasi,» on Kukumägi kindel.

Sulev Luige abikaasa Heili tunnistab, et pärast mehe surma seitse aastat tagasi muutus elu tema jaoks väga palju. «Ta oli parim, mis minuga on juhtunud,» ütleb Heili tähenduslikult. Ta ei oska hinnata, kas see on hea või halb, et vanem poeg, kahekümne kolmene Markus, isa jälgedes käib, lavakunstikoolis õpib. «Isa vari,» vihjab Heili, miks on vara rääkida pojast kui valmis näitlejast.

Sulev Luige viimaseks raamatuks jäi Juhan Liivi luuletused. Liivist pidi tulema film. Kui Sulev saatuslikul laupäeval «Musketäride» etendusele läks, jäi raamat avatuna lauale...

Sulev Luige klassijuhataja: «Olen õnnelik, et tundsin geeniuse ära!»

Sulev Luige klassijuhatajat vapustas kunagise õpilase tapmine nii rängalt, et ta uuris aastaid omal käel, mis ikkagi tollel suveööl seitse aastat tagasi Kadriorus täpselt juhtus. Ja saigi teada. Enda jaoks. Ja jätab selle ka enda teada.

Olevil on meeles päev, mil Sulev sai aru, et temagi tahab tulevikus teatrimaailma kuuluda. See oli 1972. aasta 15. aprill ehk päev enne Sulevi täisealiseks saamist. Klassiga saadi juhuslikult piletid Moskva Suure Teatri ooperietendusele «Carmen» Kongresside Palees. Olev mäletab, kuidas Sulev vaheajal tuli ning pikemalt mõtlemata purskas: «See on võimas!»

«Ta sai seal niisuguse löögi. Ta istus teises reas, see oli üks kallimad kohti, 4.50 maksis veel pilet,» räägib Olev Sepp. Ja just seoses sellesama reisiga on klassijuhataja hingel ka väike patt. Järgmisel päeval – see oli Sulevi 18. sünnipäev – jõuti lennukiga Riiga. Juhuslikult on ka Olevil sel päeval sünnipäev. Ja kuna poiss sai täiskasvanuks, tegi õpetaja ühe šampanja välja. «Igaüks sai kolmandiku klaasist, ikkagi täiskasvanu ju,» naerab Olev ühele omale erilisemale õpilasele mõeldes.

«Tema erines teistest. Just isikuomaduste poolest. Ta oli veidi flegmaatiline, ääretult suure sisuga. Ta oli muusik, hingelt,» teab Sepp ja mäletab, et kui keskkooli lõpetades oli õpilastel vaja ka iseloomustust, ei teadnud Sulev täpselt, kelleks tahab saada.

«Aga mina siis ütlesin lastele, et kui keegi teab, mis ta teha tahab, tulgu öelgu, mina siis kirjutan vastava iseloomustuse. Ja Sulev tuli. Ütles, et kui ikka läheks ja prooviks lavakunsti. Õige koht, ütlesin talle, tõesti õige,» kiitis Sepp ja kirjutas kohe ka vastava kirja: «Kilingi-Nõmme keskkool soovitab Sulev Luigel õppida lavakunsti erialal või kultuurharidusalal.»

«Absoluutselt tema tee,» peab klassijuhataja Sulevi ametivalikut õigeks. Ja räägib loo, mille kuulis ühel laulupeol lastele saatjaks olnud keemiaõpetajalt. Sulev andnud nimelt öösel etenduse: matkis magamistoaks muudetud klassiruumis poolpimedas kõiki õpetajaid nii täpselt, et lapsed naersid, kõhud krampis.

Kord olevat keegi Sulev Luigelt küsinud: «Kes on see õpetaja, kes sind koolis õpetas?» Luik vastanud: «Koolis ei õppinud ma midagi.» Klassijuhataja Olev kinnitab seda: «Ma kordan, ta tõesti ei õppinud, ta võttis kõike lennult. Küll mul on hea meel, et ma geeniuse ära tundsin! Just sellest on hea meel, et sain selle ka iseloomustusse kirjutada,» on Olev Sepp rahul.

Eelviimane kokkusaamine oma õpilase Suleviga oli Olevil mõni kuu enne Sulevi tapmist. «Tööd oli tal palju, samas lõi tema jutust läbi ka mingisugune eluraskus. Mingid probleemid tal muidugi olid, ega ta kõike ju avaldanud,» räägib Sepp, kes on pea kõik Luige osalusel tükid ära näinud. Ikka sõideti koos õpilastega bussiga pealinna nende kooli näitlejat vaatama.

Lavalugudest, kus tema õpilane kaasa tegi, meeldis Olevile kõige rohkem omaaegne menutükk «Valge tee kutse». Sulev Luik mängis seal Raimond Valgret, ja paljud peavad seda Sulevi tipprolliks. «Meeldis, et teater lõpuks avastas, et Sulev Luik on ka laululuik,» ütleb Olev Sepp, kelle kõrvus kõlab siiamaani Luige õrn ja pisut katkendlik laulmine:

«Hääd ööd, hääd ööd,/ lõppenud on päev./ Lahkudes nüüd andkem käed./ Hääd ööd, hääd ööd,/ ees on kodutee... / Meelde jäägu, / et sõprus alati / meid kokku toogu!»

Kolleegid meenutavad

Merle Karusoo, kursusekaaslane: «Sulev seostub mulle ennekõike metsmaasikate ja kukeseentega, värske õhu ja vabadusetundega. Ühed eredamad mälestused on Kõrb-ojalt, kus nad filmi tegid. See oli polügooniala. Ühelt poolt tähendas see polügoon puutumatut loodust, teisalt puruks tulistatud puid, mõned rinna ja mõned põlve kõrguselt. Seal elas üks valvur, temalt oli vaja luba küsida ja seda me ka tegime, et juhuslikult ei satuks polügoonile tulistamise ajal. Üks pilt on eriti hästi meelde jäänud. Valvur oli valgevenelane. Ja naine oli tal ukrainlanna. Nende maja oli hakanud lagunema. Siis olid nad ehitanud endale umbes saja ruumeetri suuruse kilehoone, kus nad nii elasid kui ka kasvatasid kurke ja tomateid. Neil oli seal vann ja gaasipliit. Kui me sealt ükskord Suleviga tulime, siis rääkisime, et see ongi Kõrboja peremees ja niimoodi ta elab.»

Liina Kirt, filmisõber: «Alates «Godot´d oodates» esimesest etendusest oli ta minu üks lemmiknäitlejaid ja hilisemaid «Godot´sid» pole ma tahtnudki vaadata. Käisin tema «Godot´d oodates» vaatamas 10–15 korda. Ma ei olnud Luigega veel tuttav, kui pidin tegema raadio jaoks temaga intervjuu. Kui kohtusime, siis Sulev naeris, et mu nägu oli talle juba saalist meelde jäänud. Olen palju häid näitlejaid elus kohanud, aga Sulevil oli mingi eriline lummus näitlejana ja mingi eriline headus ja ausus inimesena.»

Roman Baskin, filmire˛issöör: «Mäletan aastat 1988, «Vernanda» võtete aega Sillamäel. Mis oli tollal kinnine linn ja kõik see kokku oli väga kummaline keskkond. See oli minu esimene töö filmis ja kõik suured meistrid, nagu Järvet ja Kiisk, olid kõrval. Aga ka Sulevil oli juba siis meistrikaliibri tunnus juures. «Vernanda» lugu oli väga ekstsentrilise koomikakraadiga ja Sulev jagas väga hästi seda ära. Talle sellised kiiksuga lood istusid, kuigi oma hingelaadilt oli ta väga hell ja õrn. Laulis väga hästi Valgret ja luges väga hästi Liivi, keda, muide, luges ta kogu aeg. Ka võtete ajal. Liiv oli talle ikka väga lemmik. Ühest küljest oli Sulev habras ja pidetu, teisest küljest – see on nüüd selline paradoks –, et näitlejana tähendas see vaid rikkust.»

Jüri Sillart, filmire˛issöör: «Sulev oli väga tundliku natuuriga, ta oli selles mõttes eriline, adus nagu õhust, mida või kuidas oli vaja mängida. Ta on vist mänginud kõikides minu filmides. Kahju, et meil jäi pooleli üks projekt. Tegelikult selle idee tuligi Sulevilt – plaanisime filmi Juhan Liivist, aga siis tuli see traagiline sündmus. Kahju, et tegelikult lõplikku tõde, mis siis ikkagi juhtus, pole tänini suudetud välja selgitada.»

Lembit Peterson, kursusevend: «Esimest korda kohtusime teatrikooli sisseastumiseksamitel. Ta tegi koos etüüdi ühe minu keskkooliaegse sõbra Viktoriga, kes oli väga andekas ja pidi kõikide arvates kindlasti sisse saama. Mina läksin vaid julgestuseks kaasa. Siis nägingi Viktorit mängimas etüüdi kellegi poisiga, kel oli väga huvitav nägu. Ma teadsin kohe, et tahan temaga sõbraks saada. Viktor sisse ei saanud – klassika – mina aga sain ja Suleviga saimegi lähedasteks sõpradeks.

Viimast korda kohtusime Sulevimäel. Tema läks Linnateatrisse. Saime põgusalt kokku ja meil oli juba enne kokku lepitud, et hakkame midagi koos tegema, vahepeal oli meil töös olnud pikk paus. Pidin Hispaaniasse sõitma ja ütlesin, et kui tagasi tulen, siis räägime pikemalt. Tagasi tulles oli esimene helistaja Kaie Mihkelson. Et kas ma olen kuulnud. Tegelikult ma ei usugi, et Sulev on surnud. Tajun tema juuresolekut, see ei ole midagi sentimentaalset. Nii et ma ei ole väga nukker, see kurbus ja valu on Sulevile mõeldes läbistatud ka mingisugusest helgusest.»

Jaanus Kulli

Sulev Luik pärandas eesti rahvale unustamatuid rolle

Pärast lavakunstikooli läks Sulev Luik Noorsooteatrisse ja jäi sinna 12 aastaks. Tema tööde hulka kuuluvad: «Cinzano» 1978, «Ramilda-Rimalda» 1979, ««Hamleti» lavastamine Alamkolka külas» 1980, «Püha Johanna» 1982, «Härra Amilcar» 1983, «Misantroop» 1986, «Woyzeck» Ugalas 1980. Dominiiklaste kloostris 1981. aastal etendunud O`Neilli näidendis «Elektra saatus on lein» oli Luige kanda Ezra ja Orin Mannoni kaksikroll. Enquisti näidendis «Vihmausside elust» 1986 külalisena Ugalas kehastas Luik Hans Christian Anderseni. Noorsooteatris näitlemise kulminatsioon saabus aga 1985 – üldrahvalikult tunnustatud ja armastatud Raimond Valgrena lavastuses «Valge tee kutse». Valgret peetakse Luige tipprolliks, tugevamate näitlejatööde nimistusse jäävad ka Treplev «Kajakas» (1978) ja Leo Saalep «Tabamata imes» (1992).

1988. aastast kulges Sulev Luige elu Eesti Draamateatri seinte vahel: Robespierre («Dantoni surm»), Dorante («Kodanlasest aadlimees»), dr. Lvov («Ivanov»), Mattias Luik («Tuleingel»), krahv von Thun («Filosoofipäev»), Kohtunik («Härra Puntila ja tema sulane Matti»), Maksuinspektor («Tulumaks»), ja muidugi ennekõike – Magister (Spinoza) Kõivu-Pedajase «Kokkusaamises» ja Kassmees «Krahv Dracula sügises». Meeldejäävad pisiosad «Amadeuses» ja «Onu Vanjas».

20 teatriaasta jooksul mängis ta filmides «Hukkunud Alpinisti hotell», «Noorelt õpitud», «Vernanda», «Võlausaldajad» jt.

Sulev Luige viimaseks tööks jäi 1997. aasta 28. juunil suveetendus «Kolm musketäri», kus ta mängis kardinal Richelieud. Pärast laupäevast etendust, ööl vastu 29. juunit tapeti Luik Kadrioru pargis.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee