KES KEDA? Seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel naelutas ETV mälusari "Kes keda?" ekraanide ette tuhandeid. Ühes järjekordses saates kohtusid Tartu, Rakvere ning Maaehitusprojekti meeskonnad. Neid pommitasid küsimustega (vasakult) Enn Eesmaa, Õie Heinmaa, Hardi Tiidus, Agu Aarna ja Hillar Palamets.Foto: ETV arhiiv
Inimesed
15. aprill 2004, 00:00

Mälumängust sai eestlaste kultussport

1966. aastal võtsid teleekraanil kuulsas «Naapurivisas» esimest korda teineteiselt mõõtu eesti ja soome mälumängurid. Vähem kui kümne aastaga murdis ajusport sisse ENSV tele- ja raadioprogrammidesse, asutustesse, kolhoosidesse, kultuurimajadesse, klubidesse ja igasse kodusse.

Eestlaste nakatamises mälumängupisikusse on süüdi Valdo Pant ja Hardi Tiidus. Koos Voldemar Pansoga tegid nad 1966. aastal tuule alla põhjanaabrite võitmatuks peetud kolmikule Kivikoski, Virtamo ja Holvikivi. Neli aastat kestnud mõõduvõtmises, mis lõppes sõbraliku viigiga, võistlesid ka noorukesed Toomas Uba ja Tõnis Laisaar.

35 aastat tagasi alustas ETV viktoriini «Trips-traps-trull», hilisema «Kes keda?» eelkäijat. Sarjast sai masside lemmik ning eeskuju. Kuuekümnendate lõpu ja seitsmekümnendate alguse telemälumänge jälgis lummatult ka 25aastane, värskelt Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna lõpetanud Tenno Sivadi.

«Vaatasin pühapäevahommikuti neid tarku mehi. Nad tundusid nii kaugete ja kättesaamatutena,» meenutab tänaseni ajuspordi juurde jäänud tallinlane.

Endalegi ootamatult sattus Sivadi 1976. aastal Kooperaatori võistkonnas teleekraanile. Asi selles, et mitu kooperaatorite tugevat mängijat lahkus Vihurisse, seetõttu jäi meeskond TV-sarjas «Viimane langeb välja» poolikuks.

«Siis ma saingi maitse suhu, kui põnev maailm see tegelikult on: tele- ja raadiomängud, võistkondlikud ja paarismängud mitmes liigas ja igasugu eksklusiivturniirid,» loetleb Sivadi 70ndate teise poole kilvaelu tähtsündmusi.

Põnevamad võistkondlikud turniirid olid Pärnu KEKi korraldatud «Prisma» ja Tartu TREVi juhataja, hilisema abilinnapea Anto Ili korraldatud «Teerull», hilisema Kopli metallikooli direktori Henn Värsi korraldatud «Vasara Kuldlukk» ning Kirovi kalurikolhoosi mälumäng. Viimast juhtis legendaarne spordireporter ja «Naapurivisa» kangelane Toomas Uba.

Suurturniiridele kutsuti tavaliselt telesarjades silma paistnud võistkondi. Moodustus midagi kõrgliiga taolist, kuhu teistel oli väga raske sisse murda. Tõmbamaks kaasa ka rahvast, mõeldi Kooperaatoris välja täiesti uus mõõduvõtt – paaridele. 1979. aasta esimene mäng, mis sai nimeks Kooperaatori «Tooliturniir», läks korda. Järgmisel, olümpia-aastal sai sellest sari, kus targad mehed ning üksikud naised juba viies mängus ajusid ragistasid.

«Tooliturniiri» teise hooaja prominentsemad külalised olid «Mnemoturniiri» saatejuht, tulevane ELi volinik Siim Kallas ja Vana Hõbe Hardi Tiidus.

Vastupidiselt ootustele lõppesid kahe tarkpea ühisponnistused kõigest 12. kohaga.

Toolimängust kasvas välja Eesti paarismälumängu meistrisari. Esimese tiitliga pärjati 1982. aastal Aare Sirel ning Anto Ili.

Punavõimu kiuste sai küsida peaaegu kõike

Umbes samal ajal alustasid Tallinna Kilvaklubi Meridiaan ning legendaarne mängujuht Enn Limberg ettevõtete ja asutuste võistlussarja. Samuti toimusid üksik- ning kõikvõimalikud temaatilised mängud.

«Nendest oli võib-olla kõige ametlikum ALMAVÜ sari, kus pidi peensusteni teadma kodusõja ning isamaasõja kangelasi, püsside ja lennukite seerianumbreid ja mida veel,» ajab asi Sivadit veel praegugi naerma.

Õnneks oli Nõukogude armeele pühendatud sari üks väheseid erandeid, tavaliselt õnnestus mängujuhtidel lauspropagandat vältida. Piisas, kui järjekordne turniir oli pühendatud mõnele parteikongressile või pleenumile või kui võistlus nimetati näiteks «Võidupüha mälumänguks». Samuti aitas, kui mõni küsimus puudutas mõnd tähtsat parteilast või kongressi suunist.

Parteilaste valvsusest oli tõsisem SORVVO huvi. Viimane võitles sotsialistliku omandi riisumise vastu. Juhtus, et keegi koputas, et paariskilvades korjatakse osavõtumaksu. Taks oli küll vaid rubla-kaks, kuid see oli korraldajate mittetöine tulu, mis ajas organitel harja punaseks.

Kilvapalavik lõi rahvamajad umbe

«Mind tariti siis aru andma. Viibutati sõrme ja uuriti, kuidas asi ikkagi käib,» meenutab Sivadi. Õnneks olid ülekuulajad mõistlikud. Ühelgi kilvaril pahandusi ei tulnud, sest kahtlus-alune summa oli tühiselt väike.

Kaheksakümnendateks oli Eestis puhkenud tõeline kilvapalavik. Mälumängudest sai üldrahvalik harrastus, millel polnud puna-halli argipäevaga mingit pistmist.

Mälumänge korraldati koolides, ettevõtetes, asutustes, kõrgkoolides, suvelaagrites, majandites. Mälumängudel oli publikut alati murdu ning tihti jäid saalid suisa kitsaks.

Hiidlased sõitsid võistlema 48 tundi jutti!

«Minu enda korraldatud Kooperaatori paarismängul oli kaks korda saalis sada paari,» meenutab Sivadi. «Absoluutne rekord oli 106 paari. Tabelipidamine oli keeruline, sest arvuteid veel ju polnud. Kõik tuli teha käsitsi, kuid hakkama saime.»

Samasse aega jääb Haljala rahvamajas peetud «Tarvanpää» võistkondliku turniiri rekord. Rahvamajja kogunes 49 neljaliikmelist võistkonda kogu Eestist. Tõenäoliselt jääbki see rekord löömata, sest praegu mängib Eesti esivõistlustel alla 20 võistkonna.

Kuivõrd mälumängu harrastati peaaegu igas kolhoosis-sovhoosis, tekkis ühtäkki idee korraldada põllumeestele oma sari. Eestvedajaks sai rakverlane Elmar Nahko, kes käivitas 1986. a. koos Mikk-Jaan Miku, Tenno Sivadi ja Rein Leetmaaga «Külakilva». Ootuste kohaselt sai sellest ülimenukas võistlus, milles osalemine oli auasi.

Sarnaselt paarismängudega löödi ka «Külakilvas» Eesti osavõturekordeid. Tippajal mängis sarjas 120 kolhoosi, sovhoosi, näidissovhoostehnikumi ja maakooli võistkonda.

Korraldajad meenutavad Hiiumaa võistkonna saabumist «Külakilva» finaali Pajustile. Kui hiidlastelt küsiti, kui kaua nende tee üle veebruarikuise väina ja läbi mandri ka kestis, saadi vastuseks: nelikümmend kaheksa tundi jutti.

Suurele huvile aitas kaasa 80ndate lõpu ärkamisaeg, kui «Külakilvas» hakati läbi lillede küsima eestimeelseid ning kohati lausa sinimustvalgeid küsimusi. 1990 aastal lõppenud põllumeeste mälumängu järeltulija on praegu üleriigiline «Maakilb», kuid see on juba hoopis teine teema ning jutt.

Auhinnaks pool siga

ENSV mälumänguturniire toetasid ettevõtted ja majandid, kes panid auhindadeks oma toodangut. Näiteks Viljandi paaristurniiridelt sai peale medali ja karika viia koju pooliku suitsuseakere. Kooperaa-tori turniiridel olid auhindadeks menukad autopadjad, hiljem ka Estoplasti lambid. Tavaauhinnad olid kilvarile vajalikud raamatud, kunstialbumid ja muu kirjandus.

Rändauhindadest olid peenemad näiteks «Tooliturniiri» karikas, mille alusel troonis tilluke metallkontoritool, mille põhjale oli omakorda kinnitatud sümboolne kuningakroon. Tartu sari «Teerull» andis võitjatele aastaks väikese metallteerulli. Viljandi Valdo Pandi turniiril, mida juhtis Peeter Kubo, pakuti reise üle Nõukogude Liidu.

Enim peibutasid muidugi telemängu «Kes keda?» võitjaile välja pandud välisreisituusikud. Mis sellest, et mälumängureid sõidutati Pariisi või Mallorca asemel Tšehhoslovakkiasse või Bulgaariasse.

Hardi Tiidus tundis piiblit paremini kui Kivikoski

Juba eluajal Eesti mälumängu sümboliks saanud Hardi Tiidusel olid ülipõhjalikud teadmised aja- ning kultuuriloost. Esimese «Naapurivisa» järel peetud banketil demonstreeris ta seda veenvalt ka soomlastele.

Nimelt korraldati Tiiduse ja Esko Kivikoski duell. Esimene küsimus kõlas: «Jaakobil oli 12 poega. Kes neid rohkem nimetab, on võitja.» Kivikoski kirjutas paberile seitsme poja nime. Tiidus vastas peast kõik. Seepeale imestas Kivikoski: «Ise on kommunist, aga vaata, kui hästi tunneb piiblit!»

Madalmaade maalikunstnik Zoja Kosmodemjanskaja

Veider lugu juhtus kaheksakümnendate algul Eesti Raadio kilvasarjas «Kasiino», kui küsimustele vastasid Aare Sirel ja Jüri Preden. Viimane oli Aleksei Müürisepa kutsekooli matemaatikaõpetaja ja oli saali pealtvaatajate hulka kutsunud hulganisti oma õpilasi. «Kasiino» auhinnad olid loteriipiletid. Kui teineteist päringutega kostitanud duellandid eksisid, sai vastata publik. Ettenägelik Preden oli sedelid omaenda küsimuste ja vastustega õpilastele varakult laiali jaganud.

Jõudis kätte aeg, kui Preden tahtis Sirelilt teada Hollandi maalikunstnikku. Et Sirelile kunstniku nimi ei meenunud, läks vastamisõigus saalile.

«Ega ometi Zoja Kosmodemjanskaja?» küsis äkki arglik tütarlapsehääl. Selgus siiski, et jutt käib van Eyckist. Pakutud Kosmodemjanskaja oli vastus järgmisele küsimusele.

Kuuba tuusik jäi telemängus punkti kaugusele

1977/78 hooaja ETV mängus «Küsida võib kõike» peaauhind oli uskumatu Kuuba reis. Tolle aasta telesarja alustas 16 võistkonda, kellest läbi kolme eelkohtumise jäi poolfinaalidesse mängima kaheksa. Finaali jõudis neli paremat.

Finaalis võitis ETKVLi Kaubandusliku Inventari Tehas (Enno Pero, Tõnu Loit, Vello Lind, Lembit Esko ja Eerik Murusalu) Kooperaatorit vaid ühe punktiga ja sõitis ihaldatud Vabaduse Saarele. Kolmas oli toonane Harju KEK, eesotsas nende raudvara Jaan Loide ning Jüri Nesseliga.

Kooperaatori mehed (Konstantin Raid, Uno Simm, Tenno Sivadi, Gennadi Samoilov) ei jätnud jonni ja ajasid ettevõtte ametiühingu kaudu endale välja Praha reisi.

Küsida võis kõike?

Mida Eesti mälumängu tippajal, s.o. kaheksakümnendatel võistkondadelt teada taheti, annab hea pildi valik 1985. aastal linnahallis korraldatud «Mäluralli» küsimustest:

1. Kuidas on meie maa sümboolika ajalukku läinud Niina Ivanova ja Aleksei Razumihhin?

Vastus: Skulptuuri «Tööline ja kolhoositar» modellid.

2. Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor tähistas hiljuti 40. aastapäeva. RAMi repertuaar hõlmab sellest ajast kuni tänaseni üle 600 teose, sealhulgas nõukogude heliloomingut, lääne, vene ja eesti klassikat, vokaal-sümfoonilisi suurvorme, rahvalaule jm. Millised on need kaks kooriteost, mida on kõige rohkem selle aja jooksul esitatud?

Vastus: Orlando di Lasso «Kaja» ning Tšaikovski «Naapoli lauluke».

3. Tänavused murdmaasuusatamise MM-võistlused peeti Austria Alpides Seefeldis. Samas peeti ka 1964. ja 1976. aasta taliolümpia murdmaasuusatamise võistlused. Hulk 1976. aastal Seefeldis startinud sportlasi võistles seal tänavugi, kuid ainult ühel neist õnnestus võita Seefeldis võrdväärne medal tänavu ja 9 aastat tagasi, s.t. võita siis OM-kuld ja nüüd MMi tiitel?

Vastus: Raissa Smetanina.

4. Balletis on harukordne, kui laval esinevad koos ema ja tütar. Eesti teatriloos on üksainus kord säärane juhus olnud. Kuidas on ema ja tütre nimi (kodanikunimi), kes sel aastakümnel tantsisid koos Estonia laval «Luikede järves» luiki?

Vastus: Aimi ja Kadi Herkül.

Retrolehekülje koostamisel on kasutatud 1986–1989 ilmunud Enn Limbergi koostatud bro

š

üüri «Mälumäng». Teavet mälumängude kohta ja mängude tulemusi leiab internetist: www.kilb.ee ning www.zone.ee/ylar.
Kilb tähendab võistlust

Murdesõna kilb on pärit Kuusalu kihelkonnast ning tähendab võitlust. KUMBA SIIS, VÕITLUST VÕI VÕISTLUST? Kohmaka mälumängu asemele pakuti see 1988. aastal kultuurilehes Sirp ja Vasar. Üks pakkujaid oli maestro Hardi Tiidus.

Eesti tituleerituim mälumängur Aare Sirel

Kaheksakümnendate-üheksakümnendate kilvarite esinumber oli Mõigu KEKi mälumängur Aare Sirel (1946–1998). Kokku võitis ta 25 Eesti meistritiitlit, neist kümme üksikmängus. Sireli kontosse kogunes esikohti ka kõikvõimalikelt muudelt turniiridelt, samuti meeskondlikud võidud ETV telemängudes «Kes keda?» ning mujalt.

Eesti võistkondlikud meistrivõistlused

Eesti võistkondlikele tiitlivõistlustele pandi alus võidupüha (9. mai) mälumängul tootmiskombinaadi Vihur auhindadele. Esimese mängu võitis 1975. aastal Kooperaator ja teise 1976. aastal ETKVLi Kaubandusliku Inventari Tehas. Esimene meistritiitel läks 1977. aastal Vihuri võistkonnale. Selle koosseisus olid Ivo Tibar, Valentin Brückel, Enno Loik ja Rein Laumets ning Andres Otspere.