Inimesed

Elonna Spriit: «Mäletan, kuidas priimabaleriin Dudinskaja sisistas: koristage see idioot lavalt!» 

Verni Leivak, 13. märts 2004 00:00
LIGI 30 AASTAT TAGASI: Kui Elonnal sai 70. aastatel täis 20 aastat lavategevuse algusest, oli Estonia kontserdisaalis samuti suur kontsert. See pilt sai kontserdiafiši aluseks.
«Olen veendunud, et jumal on igaühe jaoks olemas. Tema karistab, tema kallistab, tema aitab. Ma ei palu kunagi, et tee või too midagi. Palun vaid, et ta ei jätaks mind üksinda,» ütleb legendaarne tantsija Elonna Spriit, kes tähistab 20. märtsil Estonia kontserdisaalis oma 70. sünnipäeva. Täna meenutab ta aga lustakaid lugusid oma pikalt loometeelt.

Elonna ütleb, et jumal on teda eelkõige aidanud. Eriti tunnetas ta seda siis, kui pidi Estonia teatrist omal ajal jala- ja puusavalu tõttu lahkuma. Kuid just siis vabanes ansamblis Laine tantsijakoht. «Peale tantsi-mise ei oska ma ju midagi. Pension oli aga 134 rubla,» räägib Elonna. Õnneliku juhuse tõttu sai ta tööle varieteedesse, pärast tegevtantsijakarjääri lõppu lõi filharmoonias estraaditantsustuudio, õpetas muusika-akadeemias lauljatele liikumist ning asutas 90. aastate algul omanimelise tantsustuudio.

Unustas end õpetajat vaatama

Samal teemal

Elonna usub, et tema elu algas tegelikult aastast 1948, mil ta astus balletikooli. «Sest kõik, mis minu jaoks oluline ja tähtis, on seotud tantsu ja lavaga. Loomulikult on tähtsad ka poeg Egon ja perekond, aga tants on ennast justkui põiminud minu kehasse,» räägib Elonna. «Seepärast tunnen nüüd, enne oma 70. sünnipäeva, et tahan viimast korda sellel laval olla...»

Tallinna balletikooli ajast meenutab Elonna esimesena oma klassikalise tantsu õpetajat Liia Leetmaad. «Ma jumaldasin teda! Väga hea balletisolist ja pedagoog. Andis mitte ainult tugeva tehnilise aluse, kuid ta oli selline autoriteet, et ka pärast lavategevuse lõpe-tamist said meist kõigist pedagoogid. Näiteks mina, Ilse Aduson, Tiiu Randviir ja Jelena Poznjak. Liia Leetmaa oli ka väga ilus naine. Tihti unustasin tantsimise asemel end teda vaatama. Ja siis ta ikka ütles, et ära vaata mind, vaata ennast peeglist, vaata, kui kõver sa oled!»

Karaktertantsu õpetaja Nade˛da Taarna oli äärmiselt temperamentne naine. Temperamentse Elonnaga klappisid nad suurepäraselt. «Ta lavastas mulle üht dramaatilist mustlastantsu rätikuga. Kui 50. aastate esimesel poolel tahtsin minna Leningradi Vaganovi-nime-lisse balletikooli edasi õppima, esitasin selle suure komisjoni ees varvaskin-gades... Klaverimängija hak-kas improviseerima, ja mina haarasin mustlasrätiku asemel läbihigistatud käterätiku. Ja kogu vastuvõtukomisjon oli vaimustuses. Aga naersid ka kõvasti.»

«Koristage ometi see idioot lavalt!»

«Leningradis sai mu karjäär vaevalt alata, kui pidin sellest loobuma,» hakkab Elonna nakatavalt naerma. «Sattusin baškiiride ja mongolitega ühte gruppi praktikale. Balleti «Don Quijote» teises vaatuses Kirovi-nimelises teatris on võitlus tuuleveskiga, meile kaheksale pandi selga suurte hõls-tide sarnased kostüümid.

Ja enne lavaleminekut hakkasin ma äkitselt luksuma – mitte natuke, aga päris kõvasti. Sattusin paanikasse... Siis õpetati mind: joo vett, hoia hinge kinni... Mingil määral saavutasin edu. Hakkasin juba lavale minema, kui tundsin, et keegi hüppab mu selja taha. Ehmatasin. Ja hakkasin veelgi tugevamini luksuma! Läksingi lavale, ise kõva häälega luksudes. Kuulsin, kuidas priimabale-riin Dudinskaja, olles hetkeks seljaga publiku poole, sisistas kulissidesse, et koristage ometi see idioot lavalt! Kaheks etenduseks koristatigi mind ära...»

Üldiselt oli aga vanemate teatrisolijatega suhtlemine huvitav. Elonna on neile topelt tänulik, sest nood andsid noortele mõista, mis on õige lavaeetika ning õpetasid teatrit austama. Proovi ajal ei kõndinud tollal keegi otsejoones läbi saali, ikka liiguti mööda saali servi. Ja et keegi tänavakingades lavale oleks astunud, oli täiesti välistatud.

Pisarad laval – see on imelihtne!

Kuid oli muudki, mida õppida. Elonna ei jõudnud Estoniasse tööle asununa ära imestada, kuidas küll kauaaegne baleriin Helga Rips Esmeralda ossa nii sisse elab, et kui vaja, jooksevad tal silmist kohe pisarad. «Mõtlesin, mis jama see on? Kuidas ta suudab? Läksin juurde ja küsisin. Helga vastas, et see on väga lihtne. Ühes lava osas põles tugeva valgusega pro˛ektor – tee aga silmad lahti ja vaata seda tükk aega. Küll siis pisarad tulevad!»

Ise Esmeralda sõbranna osas olles otsustas Elonna head nõu kuulda võtta. Vaatas prozhektorisse, pisarad hakkasid voolama, aga kui pilgu ära pööras, et näinud pimestatuna enam mitte midagi. «Pidin mängima suurt traagikat, aga ise liiku-sin laval nagu pimekana!»

Elonna meenutab, et Estonias tantsis ta väga kauneid rolle. «Peaaegu samu, mida Ülle (Ulla – toim.) tantsis. Ülle oli Estoniasse tulnud kolm aastat varem ning sai kiiresti tuntuks ja publiku suureks lemmikuks. Mul oli tegemist, et midagi saavutada. Seda enam, et ta oli minust ilusam ning tantsi-sime erinevalt. Kui Ülle oli laval, oli lava Üllet täis.

Mulle meeldis hirmsasti süüa värsket maaleiba ja maavõid, ning külma piima peale juua... Kui ma ühel suvel abikaasa Edgari vanemate juurest maalt linna tulin, pidin «Luikede järves» Luike tantsima... Olin paks ja päevitunud nagu neeger. Siis värviti mind spetsiaalse valge värviga üle ning... ma muutusin lillaks! Nagu keedetud kana!»

Estraaditants – 70. aastate menu˛anr

Elonna suureks unistuseks oli aga tantsida hoopis Juliat. «Naiivne, eks ju,» kõkutab ta naerda. «Minu välimusega, ja Juliat! Seda ma ei saanudki... Aga «Tuhkatriinus» mängisin Võõrasema, mida oli kunagi tantsinud ka mu õpetaja Liia Leetmaa. Ma nii väga tahtsin seda rolli! Aga ma mängisin seda nii naljakalt, et iseennastki ajas tihti naerma. Aga naerda ma ju ei tohtinud, vastupidi, pidin olema tõsine ja vihane. Seega ei tantsinud ma Võõrasema kuigi kaua... Mind võeti maha!»

Estonias tantsis Elonna 1956. aastast 1968. aastani. Kuni puusavalu tõttu klassikat tantsida enam ei saanud. Ülle Ulla, kes oli juba varem Lainesse läinud, siirdus edasi Leningradi Music Halli. Ning kutsus Elonna enda asemele Ants Vähejausi partneriks. Koreograaf Kalju Saareke hakkas lavastama Laine kontserte nagu mitmevaatuselisi etendusi, milles leidus ka hulgaliselt estraaditantsunumbreid. «Tol ajal oli estraaditants profitantsijate tants. Numbrid ei olnud laulude illustreerimiseks, vaid iseseisvad terviklikud teosed.»

Laine estraaditantsud tegid mujalgi ilma. Elonna meenutab esinemisi Moskvas Lu˛niki staadionil. Pärast etendust kogunes lava taha meeletu hulk vene tantsijaid, kes kõik tahtsid kogemusi vahetada. «Nende stiil oli vanamoeline. Meie aga käisime palju välismaal esinemas. Mulle ja Antsule pakuti ju isegi Berliini Friedrichstadt Palace`i terveks aastaks lepingut, aga meid ei lastud N. Liidust minema.»

Saksamaa esinemistel nägid Elonna ja Ants üht saksa paari kalinkat tantsimas. Nood kandsid valgeid trikoopükse, punaseid jakke ning karusnahast papaahasid. Eestisse naastes palusid Elonna ja Ants, et Saareke, lavasta meile ka. Saareke aga ei tahtnud. Lavastas siis Ülo Vilimaa. «Ja välja tuli lihtsalt fantastiline tants! Ükskõik kui halb tuju mul oli, see tegi olemise alati paremaks,» ütleb Elonna. «Moskvas estraaditantsukonkursil teatas aga komisjonis istunud kuulus laulja Ruslanova, et meie ei tea vene tantsust midagi. Rüvetame nende kultuuri! Antsul olid ju trikoopüksid nagu balletiartistil ning jakk üsna lühike... Saime sellelt konkursilt vaid kõva aplausi.»

Tšehhoslovakkias Bre˛nevi koopiaga

Pärast Lainest lahkumist 1976. aastal pakuti Elonnale tööd varietees. Inge Põder kutsus Virusse. Kuid ainuüksi hotellivarietees tantsimisega töö ei piirdunud.

Kord kutsuti artiste esinema Nõukogude sõduritele Tšehhoslovakkias. Kaasa sõitsid Orumets, Lundver jpt. «Vello laulis nii kihvtilt šansoone, meie Sašaga (Alek-sandr Buldakoviga – toim.) tantsisime «Lahkuminekut». Kindral, kes meid üle vaatas, ütles aga, et see ei kõlba kuhugi. Et Nõukogude sõdurid on kodust eemal, nukrutsevad, nutavad emade ja pruutide järele, aga meie tantsime lahkuminekust. Meid praagiti välja. Kuid siis läksime Heino Aassalu juurde ja õppisime eesti polka ära. Panime Sašaga isegi blondid parukad pähe!... Jumal, see oli nagu lehmale kübar! Nägime õudselt naljakad välja... Vellogi vahetas repertuaari ning lõpuks sõitsime.

Gruppenführer’ina oli meil kaasas filharmoonia direktori asetäitja Kaarel Tuberik. Täielik Bre˛nevi koopia, ainult 20 aastat noorem. Täpselt niisugused kulmud, aga väga vahva mees.

Buss, millega meid Prahast viidi, peatus sõjaväeosa väravate juures. Putkast tuli välja sõdur, ütleb: «Tervist, seltsimehed!» Ning vaatab Tuberiku otsa. Bre˛nev! Palub vabandust ja paneb jooksu. Helistab natšalnik’ule – Brezhnev koos Eesti artistidega! Kuidas me naersime, see oli midagi kohutavat! Äkitselt hakkas sõjaväeosas liikumine... Pärast selgus, et Bre˛nev pidi seda sõjaväeosa külastama, aga kokkulepitud ajal ei tulnud, ning tema saabumist oodati iga hetk...»

Nõukogude aja lõppedes jätkas Elonna tööd Virus ja hotell Tallinna kabarees. «Aga siis istusid saalis juba ainult litsid ja retsid,» naerab ta. «Palka ei makstud, täielik košmaar! Varieteed ja kabareed hakkasid üksteise järel kaduma, ning olin taas ahastuses – mis minust saab? Vend andis stardiraha oma tantsu-stuudio asutamiseks... Aga ma ei sobi administreerima, paberitööd tegema. Kooliga olid mul suured plaanid, aga – kooli said need, kes maksid... Ja seepärast pidin ma ise vaat et rohkemgi tantsima kui nemad. Saan aru, et kõigist õpilastest, kes minu juures õppisid, ei saanud varieteetantsijaid. Kui nad õppisid koolis oma keha tunnetama ja seda pole sugugi vähe.»

Praegu teeb Elonnale rõõmu see, kui ka käib Estonias etendusi vaatamas. «Rõõmustab, et eliitteatris eksisteerib kõrgel tasemel ballett. Ei rõõmusta aga see, et ma ei näe enda jaoks huvitavat tulevikku. Elan ühe päeva kaupa, vaimustun ilusast muusikast, kuid see on hetk ja siis see kustub. Olla vajalik teistele – see on mu tulevikusoov. Mis mind kõige rohkem soojendab ja vai-mustab – et mõned härrad ja daamid mäletavad mind sellisena, nagu ma olin laval... Elu pole tühjalt elatud.»

Elonna Spriidi juubeliõhtu

20. märtsil kell 19 kutsub Elonna Spriit kõiki Estonia kontserdisaali oma juubeliõhtule. «Kevade saabumise puhul ka,» lisab ta.

Laval on Vello Orumets, Heidy Tamme, Els Himma, Anne Velli, Erich Krieger, Siiri Sisask, ansambel Laine ja Ants Vähejaus. Muusikat teevad Lembit Saarsalu, Toivo Unt, Tõnu Naissoo, Aivar Vassiljev. Esineb ka Kalju Saarekese tantsutrupp.

«Paljud loodavad, et ma natukegi midagi teeksin. Aga kas teen, see selgub nädala lõpuks,» ütleb Elonna Spriit. «On rõõm publikuga veel kord kohtuda. Need ei ole lihtsalt sõnad.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee