OTSIB VASTUSEID: Eilsest kinos Sõprus linastuv «Lihtsad küsimused» on omamoodi õppefilm, ütleb Ervin Õunapuu ja soovitab seda vaadata eriti neil, kes ei tea, kes nad on ja miks nad üldse olemas on. «Eriti koolinoored, kes pistavad rinda usuõpetuse ja -õpetajatega.»Foto: Arhiiv/Jarek Jõepera
Inimesed
6. märts 2004, 00:00

Ervin Õunapuu jumalaotsingud muutusid kohati õudusfilmiks

«Järva-Jaani kalmistul oli kunagi väike nimetu haud, mille kivil epitaaf: kõigi küsimuste vastused on siin. Usun seda, sest ka minu jaoks saab kõik selgeks alles siis, kui hingan viimset korda välja,» tunnistab kunstnik ja kirjanik Ervin Õunapuu, kel valmis dokumentaalfilm jumalast.

Ervin Õunapuu 52minutiline dokumentaalmõtisklus «Lihtsad küsimused» räägib ristist, usust ja Ülisuurest Isikust. Film otsib vastust küsimusele, kas inimese ja Maa üle valitseb mingi kõrgem võim, mida nimetatakse jumalaks.

Jumalaotsimisfilmi tegi Õunapuu kolm aastat, talle olid abiks operaatorid Anu Õunapuu ja Rein Kotov, muusika kirjutas Rivo Laasi.

«Kavatsesin aastaid sellist filmi teha, aga filmiga on juba kord nii, et pole eriti lihtne alustada kohe siis, kui tärkab idee,» märgib Õunapuu.

Otsis jumalat kõikjalt

Vastuseid otsimas käis Õunapuu Ameerikas, Itaalias, Portugalis, Rootsis ja Eestis. Enda sõnul sai ta kokku kummastava maailmapildi, mis pakub kohati õudusfilmilikke elamusi.

«Iga hetk tajub inimene midagi uut, seniolematut ja -kogematut. Selleks ei pea mööda ilma ringi kolama, piisab jalutamisest üle koduhoovi. Üks asi on küll kummaline: kõrgelt arenenud riigis räägib inimene konkreetselt ja lihtsalt, miks ta ei usu mingit müstilist energiat või ülemvõimu. Ta ei häbene kedagi ega midagi,» avastas Õunapuu.

«See film on ka mu enda kahtlustest ja otsingutest,» lisab mees, kes enda sõnul on viimased 13 aastat elanud kindla ateistliku maailmapildiga. Tunnistades, et lubas filmi tehes endale kümneid kordi, et jumalateemaga ta enam ei tegele. «Mõni mu lähedane on arvanud, et see niinimetatud jumalaga tegelemine on ohtlikult lähedal vaimsele hälbele. Mind on aastaid huvitanud ka psühhiaatria – nii et omal moel on neil õigus.»

Oma maailmavaates ateismini jõudmist põhjendab Ervin Õunapuu otsingutega: «On ju tervitatav, kui inimene areneb ja otsib, leiab enda õige tee. Samas on meil palju teise suunda pöördujaid. Näiteks tippkommunistidest on saanud kodanlikud natsionalistid. Leian, et sellises moondumises on miskit hirmus viltu ja valesti. Inimeste veendumusi ja usku tavaliselt ei arvustata, see on omamoodi tabu, millest avalikult ei räägita. Aga minu arvates peab seda tegema. Sellest ja selleks ka meie dokumentaalmõtisklus ristist, usust ja Ülisuurest Isikust.»

Ammendamatu teema

Õunapuu usub, et usuasjad puudutavad siiani väga paljusid, kuigi mõne arvates on aina enamatel ainsaks jumalaks mammona. «Vaadake, mida tehakse lastega! Usuorganisatsioonid jagavad kingitusi, ristiusku pööramine käib täie hooga juba lasteaias. Lapsed räägivad, et tänu jumalale on söök laual ja et taevas on neil veel üks isa, kes on palju parem, rikkam ja ilusam kui pärisisa. Arvan, et pärast meie filmi vaatamist saab selgemat aimu, et reaalse maailmapildi kõrval ripub hoopis teistsugune arusaam inimesest ja elust. See pilt tekitab õõva.»

Õunapuu tunnistab, et pika jumalaotsingu kiuste pole ta siiani leidnud vastust oma kõige raskemale lihtsale küsimusele: miks üldse midagi olemas on?

Ervin Õunapuu rabab mitmel rindel

Peale filmivaatluse «Lihtsad küsimused» jõuab Õunapuu veel palju muudki: 19. veebruaril etendus Estonias tema lavastatud «Gurmaanid», 27. veebruaril jõudis Draamateatris lavale tema lavakujundusega etendus «Polkovnik lendab õhku». Lisaks jõuab peagi müügile ka tema novellikogu «Eesti gootika II».

«Omal moel on iga ettevõtmine eriline ja ainulaadne, seega ei saa üht teisele eelistada. Lavakujundus on mu põhitöö, raamat ja film aga sisemine vajadus. Kui teatrikriitika ja -kriitikud lähevad mulle korda, siis arvamused mu kirjanduslikust loomingust ja filmidest jätavad mind külmaks. Muidugi on tore, kui keegi on samal lainel, äratundmisrõõm on siis mõlemapoolne. Aga kui arvustaja ei saa absoluutselt aru, millega tegu, on lugejatest kahju,» nendib Õunapuu.