KOGUJA: Bibliofiili Vallo Rauna kogus on 6000 trükist, kuid väärtuslik on see mitte sedavõrd suuruse, kui just uunikumide pärast, millest kuus on eriti haruldast raamatut.Foto: Kalev Lilleorg
Inimesed
28. veebruar 2004, 00:00

Bibliofiilist miljonär

Ühe tuntuma eesti bibliofiili Vallo Rauna kogu kõige väärtuslikuma osa eest on pakutud 2,5 miljonit krooni. Ometi on ta kõikidest pakkumistest kategooriliselt keeldunud. «See kollektsioon on 35aastase kogumistöö vili ja esialgu ma sellest veel loobuda ei kavatse,» ütleb Raun.

Üks esimesi teadlikult kogujana ostetud raamat Rauna kogus on saksakeelne piibel aastast 1590. Vallo ütles siis vennale, et see oli nüüd elu kas kõige lollim või kõige targem ost. Täna kaldub ta siiski viimase kasuks.

Rauna kogu kõige vanemad trükised pärinevad 17. sajandist ja neid on umbes kümme. Ta loetleb üles kuus uunikumi. Eesti suurematelgi raamatukogudel pole rohkem uunikume välja käia. Kokku on Vallo Rauna kogus umbes 6000 trükist.

Raun on olnud kõikide nende aastate jooksul raudkindel enda seatud kogumisprintsiipides ja daatumites. «Olen näinud küllalt pilte, kus toad on maast laeni raamatuid täis ja nende vahel vaid väike voodi. Selline pilt on mulle alati õpetuseks olnud,» naerab ta.

Mis on vana raamat?

Raun ütleb, et kunagi pole trükitud ühtegi vana raamatut ja et vana raamat käibefraasina on väga subjektiivne. Et igaühel on asjast oma ettekujutus ja igal rahval on raamatu harulduspiir erinev. Eestlastel on see aasta 1850, kõiki enne seda daatumit välja antud trükiseid peetakse haruldaseks. Ka Rauna kõige väärtuslikum kogu osa on põhiliselt usu- ja kooliraamatud, mis dateeritud enne aastat 1850. Nii on ta kogus absoluutseid uunikume ja vaid tema kogus leiduvaid trükiseid. «Tuleb tunnistada, et kõiki neid 18. sajandil ilmunud usuraamatuid pole ma läbi lugenud, küll aga põhjalikult sirvinud. Nii et päris juhuslikult pole mul riiulis ühtki raamatut,» ütleb Raun.

Samuti ei saa Vallo Rauna sõnul kunagi üheselt öelda, milline on kallis raamat. Ja toob näiteks viimase Tartu raamatuoksjoni, kus alghinnaga 75 krooni müüki pandud neljaleheküljeline trükis müüdi maha 2000 krooniga. Kumb hind on siis õigem, küsib Raun ja ütleb, et õiged on mõlemad, kuna see oleneb huvist konkreetse trükise vastu.

Vallo Raun tunnistab, et eks see kogumiskihk ole ikka üks hulluse vorme. Ta on korduvalt mõtisklenud, millest see huvi on tekkinud ja jõudnud iga kord enam-vähem sama tulemuseni. Tõuget koguda näeb ta ennekõike kohustuses noore filoloogina palju lugeda ja et isakodus oli selliseid raamatuid piisavalt. Samas arvab Raun, et küllap aitas raamatumaailm põgeneda tollase totalitaarse maailma hulluste eest. «See oli nagu lõõgastus, milleks nüüd on pahatihti narkootikumid,» ütleb ta.

Murrangulistel aastatel 80ndate lõpul oli bibliofiil tõsiselt hirmul, et äkki huvi vanaraamatu vastu üldse kaob, et äkki johtuski see kirg põgenemisest tegelikkuse eest. Õnneks siiski oli huvi sügavam.

Naine ei pea kõike teadma

Mida aasta edasi, seda raskemaks läheb niigi täiuslikku kogu täiendada. Ja seda õnnelikum on päev, kui ammu ihaldatud trükis viimaks ometi on Raunal riiulis.

«Tartu viimaselt oksjonilt ostsin just ühe raamatu. Maksis kümme tuhat. Eks pensionäril on mõnevõrra raske sellisid väljaminekuid endale lubada, aga samas olen ma muu elu ees väga vähenõudlik,» ütleb Raun. Ja tunnistab, et mitte kunagi pole ta näiteks antikvariaadist hangitud raamatusse hinda sisse jätnud. «Eks ikka pererahu huvides,» naerab ta. «Kuigi mu naine on kunstnik ja arusaaja inimene, aga arusaamisel on ka omad piirid.» Rauna kõige kallimad raamatuostud jäävadki umbes 10 000 piiridesse. «Ju siis need on olnud minu jaoks ikka väga olulised trükised.»

Vallo Raun tunnistab, et kuna ta on seadnud endale kogumisel väga ranged piirid, on jätnud ta ahju kõrvale maha ka väärtuslikke raamatuid. «Ilmselt need hiljem ahju läksidki, aga oma põhimõtetest ei saa loobuda,» ütleb kogenud bibliofiil.

Puhtalt äri pärast pole Raun raamatuid kunagi kogunud, et odavalt osta ja siis kallimalt maha lükata. «Kahjuks olen ma näinud, kuidas äri lööb lained üle pea ja siis on kollektsioneerimisel kiire lõpp käes.»

Mis saab siis, kui Vallo Raun on kord oma bibliofiilidest sõprade juures taevas raamatuid uurimas? «Eks see kogu läheb siis laiali ja küllap on siis jälle õnnelikke leidjaid,» on Raun kiretu ja ratsionaalne.

Oskus loobuda ja oskus rõõmu tunda

Kogumiskire pärast pole teda siiski keegi ullikeseks nimetanud. «Aga olen liikunud ka valdavalt haritlaste ringkonnas. Isegi oma abikaasa valisin selle järgi – ta oli esimene tüdruk, kes ei luuletanud,» naerab Raun.

«Samas on bibliofiilia ka loobumine,» väidab ta. «See on üks minu põhimõtteid. Tuleb ka teistele võimalus jätta. Olen väärtuslikke trükiseid kinkinuid neile, kes on suutnud tõestada, et neil on nende raamatute vastu suurem huvi.»

Raun ütleb, et on ikka suurpäev küll, kui mõni kaua otsitud trükis käes on. Siis istub ta mõne sõbraga maha ja võtab võib-olla isegi väikse pitsi.

«Kui ikka aastaid oled ühte trükist taga ajanud ja ühtäkki on ta sinu ees, on fantastiline tunne,» ütleb bibliofiil Vallo Raun. «Näiteks omal ajal hambaarsti juures järjekorda oodates, hambatohter oli ainult üks suur õudus, sai ikka mõnda oma raamatujahti meenutatud. Nii tundus valu poole väiksem.»