Hans Hindpere: «Kurb, kui kaob tahtejõud...»

«Enne, kui kohvi joome, mängin teile ühe svingi!» tõuseb hallipäine mees krapsakalt nahkdiivanilt ja tõttab toanurka klaveri taha. «See on Jerome Kerni kuulus viis «Smoke Gets In Your Eyes»!»

Hans Hindpere silmad sädelevad soojalt – sving on lastelaulude looja noorpõlvearmastus.

Muusikust helilooja haarab klaverilt ajaleheväljalõike: «Näete – siin on veidi valesti kirja saanud, et Hindpere alustab hommikuid muusikaga! Tõsi on hoopis, et kui lapsed magavad (majas on neli korterit), ei tõsta ta enne kella 11 käsi klahvidele.» Selle asemel istub ta hoopis hiirvaikselt, noodivihik ees ja pliiats näpus, akna all suure ümmarguse laua ääres.

Aastad, mil ta kohvikutes raha eest klaverit mängis, on jäänud poole sajandi taha. Hindpere saab 18. märtsil 76aastaseks. Kuldaeg on möödas.

«See on loomulik,» ütleb ta rahulikult. Eelmisel, juubeliaastal, pühendas talle leheküljetäie ruumi vaid üks suurem ajaleht.

Tallinnas valitseb Hindpere sõnul praegu popkultuur, aga maal peetakse kunagisi tegijaid rohkem meeles. Iisakul, kus helilooja suvitab, korraldatakse temanimelisi konkursse, vallaleht aga ilmutab mälestusi. Iisaku kooli saadab Hindpere aeg-ajalt uusi noote, uusi laule.

Memuaare raamatuks kokku panna on aga tema arust vara – nii palju olevat veel teha!

Tillukesse korterisse paistab talvine päike. Jalgu soojendab põrandaküte.

«See on haruldane koht,» ütleb Hindpere kodu kohta. «Nii vaikne!»

Samas on trollipeatus lähedal. Linnas ta nimelt enam autoga ei sõida, sest silmaoperatsioon ei läinud korda.

Õnneks on tal kolm poega. Oma neljatoalise korteri andis ta juba tükk aega tagasi poja perele, poeg aga sättis isale Pelgulinna mugava pesa.

«Mina toetust ei vaja,» ütleb Hans Hindpere toetusfondi kohta.

«Aga oleksin nõus kaasa lööma, et abistada neid, kellel on (seda) vaja.»

Hindperel on valus mõelda, et paljud kehval järjel muusikud on viimastel aastatel surnud, jõudmata ära oodata kultuurkapitali elutöötoetuse saajate nimekirja pääsemist. Sest toetust saaks alles siis, kui mõni eakas kolleeg nimistus nii-öelda koha vabaks teeks...

Näiteks helilooja Ülo Vinter ootas Hindpere sõnul oma aega mitu aastat, kuid jõudis toetust saada vaid kaks aastat.

Veidi aega tagasi käis ka Hindpere onkoloogi juures tervist kontrollimas. Õnneks on kõik nüüd korras. Aga enne seda lamas ta mitu kuud haiglas, voolikud elu andmas. «Kirjutage, Hindpere! Kirjutage!» ütles arst pärast hullema möödumist. «Tehke seda, mida olete harjunud tegema!»

Ja Hindpere – mees, kes 1970. aastast on loonud 1000 muusikapala, – kirjutabki. Ja palju. Iga päev. Välja arvatud suvel, kui maakodus puhkab. Ning saadab laule konkurssidele. Mullu võitis ta enda rõõmuks politseiteemaliste lastelaulude võistluse. Ja igal aastal ilmub tema sulest uus lastelaulukogumik «Lauluredel».

Vanade muusikute abistamise fondi mõte meeldib Hindperele – seda oleks lausa väga vaja. «Aga kuidas seda teha?» küsib ta. «Raha kindlasti tuleb, kui organisatsioon on loodud. Eesotsas peaks olema 3–4 noort...»

Ta kahetseb, et loomeliitudel pole enam varasemat jõudu.

«Heliloojate Liit lakkas pärast Lepo Sumera surma tegelikult olemast. Kui vabariik tuli, likvideeriti raha ja pool maja renditi välja.

Meie, vanema põlvkonna kontaktid on väikesed – juubelid, matused...»

Aga kui oleks raha regulaarsete kohtumisõhtute korraldamiseks, oleks taas midagi oodata, millegi nimel vormis püsida.

«Helistaksin kohe tuttavatele: aja habe ära, pane lips ette!» innustub Hindpere.

«Räägiksime, musitseeriksime. Igaüks võtaks ühe pilli kaasa... «Kuule, kas sa seda lugu mäletad?» Ja las tulevad noored ka!»