Helmut Newton muutis naise ähvardavaks jumalannaks

Newtoni süda lakkas tuksumast 23. jaanuaril Los Angeleses Cedars-Sinai meditsiinikeskuses, kuhu ta rängalt vigastatuna oli toodud. Sõprade sõnul oli muidu Monte Carlos elanud vanameister vaevu-vaevu jõudnud oma talvise peatuspaiga Chateau Marmonti hotelli parkimisplatsilt välja sõita, kui teda tabas südamerabandus ning ta rammis oma Cadillaciga majaseina teisel pool tänavat. Washington Posti andmeil oli Newton viimasel ajal kurtnud tervisehädasid, ent paar päeva enne surma oli ta käinud ujumas, sõpradega lõunatamas ning lõbutsenud moekunstnik Alexander McQueeni auks korraldatud peol.

Just Newton oli see, kes muutis moe erootika alaliigiks ning modelli ähvardavaks jõuliseks jumalannaks. Viimastel aastatel oli skandaalne veteranfotograaf väitnud, et tal on alasti naiste pildistamisest kõrini. Ei mingeid kaelarihmaga ja ahelates akte, piiluvaid amatsoone ega sadomasohhistlikke kõrgseltskonnakaunitare. «Nüüd on mul paljastatud naisekeha vastu tugev vastumeelsus,» ütles Newton 1998. aastal intervjuus internetiajakirjale Salon. «Aktidega ma enam ei tegele – kuigi võin oma sõnu kahetseda juba järgmine kord, kui ma rannas mõnd ilusat tüdrukut näen.»

Tegelikult kuulus Helmuti süda jäägitult oma Austraalia päritolu naisele June’ile, kellega ta abiellus 13. mail 1948 ning kes on ka ise viimased 30 aastat Alice Springsi varjunime all fotosid teinud. Helmut kutsus June’i Kiisuks või Junie’ks, naine teda Helmie’ks või Heliks. 1981. aastast peale elas lastetu abielupaar päikeselises Monte Carlos aadressil Avenue Saint-Roman 7. Nende XIX korruse korteri rõdult avanes imekaunis vaade Monte Carlo kasiinole, jahisadamale ja lõheroosale vürstilossile.

Šiki porno loojaks nimetatud Helmut Newtoni elu teismelisepäevist natsi-Saksamaal loominguliste triumfideni moefotograafias oli tulvil ootamatuid ja põnevaid käänakuid. Mees, kes teenis oma sadomasohhistlike ja jäiselt kaunite fotodega pornoprintsi, perverssuste kuninga ja koguni 35 mm markii de Sade’i tiitli, sündis 1920. aastal Berliinis jõukas juudi perekonnas Helmut Neustädteri nime all. Pere polnud usklik. «Pidasime pigem jõule kui hannuka’t. Käisin sünagoogis korra aastas. Seal oli hirmus igav.»

Briti leht Daily Telegraph tsiteerib järelehüüdes Newtonit: «Isa teadis, et tal on raske minust meest teha. Minestasin ja kukkusin alatasa. Käisin tüdruku moodi riides. Olin üks vinguv ärahellitatud jõmpsikas. Ei usu, et isa ema poolt toetust leidis – emale meeldis, kui kandsin paa˛isoengut ja sametülikonda.» 12aastasele Helmutile avas hoopis uue maailma Box Brownie fotoaparaat, mille ta ostis endale ise. Esimese pildi klõpsas ta Berliini purskkaevust. «See ei olnud otse võetud, vaid hoopis diagonaalis, sest olin näinud nii palju diagonaalseid pilte,» meenutas Newton 2001. aasta intervjuus ajakirjale Index.

Isa nurises, et poeg lõpetab fotograafina rentslis. «Muust sa ei mõtle kui plikadest ja fotodest.» Elu lõpus resümeeris Newton, et ta on endiselt rentslile väga lähedal ja tunneb sellest mõnu. Poiss käis juba varakult prostituutide juures. Berliini libudel oli kaasasündinud moetunnetus, märkis Newton hiljem. Õpingud Werner Trotschke gümnaasiumis polnud Berliini hullutava elu kõrval midagi väärt. Poiss õppis kehvalt ning vahetas mitu korda kooli, et vabaneda juutide ühe süvenevast tagakiusamisest.

16aastaselt jättis Helmut õpingud üldse pooleli ning hakkas seltskonnafotograaf Yva (Else Neulander Simoni) õpipoisiks. «Muidugi olin ma temasse armunud!» Pildistamine sujus, kuid kaks aastat hiljem, 1938, oli pere sunnitud natside eest Saksamaalt põgenema. Vanemad suundusid Argentinasse, Helmut võttis sihiks Hiina, aga sattus hoopis Singapuri. Ema nägi ta hiljem vaid kaks korda, isa mitte kordagi, sest too suri enne sõja lõppu. Ajalehe Straits Times fotograafina pidas Helmut vastu vaid kaks nädalat. Mullu ilmunud autobiograafia andmeil sai Newtoni ülalpidajaks madame Josette’i nimeline fotograaf, rikas lahutatud daam, kes oli temast kaks korda vanem ja külvas teda seksi eest kingitustega üle.

Sõja jalust siirdus Newton Austraaliasse. Kuna tal oli Saksa pass, saadeti ta esmalt interneeritute laagrisse. Hiljem teenis Helmut sõjaväes veoautojuhina. Pärast Teist maailmasõda avas ta Melbourne’is oma fotostuudio ja hakkas peatselt tegema moepilte Austraalia Vogue’ile. Just Austraalias muutis fotograaf nime Neustädterist Newtoniks. 1950ndate keskel naasis ta oma naise ja muusa June’iga Euroopasse – esmalt Londonisse ja siis Pariisi, kuhu nad jäid pidama aastateks. Briti Vogue’is ta menu ei saavutanud. Newton süüdistas oma elu kehvimates fotodes londonlaste olematut seksiannet.

Kuid Pariisis puhkes Newtoni anne õitsele. Prantsuse Vogue’i, Elle’i ja Marie Claire’i toimetajatest julgustatuna hakkas ta konstrueerima steriilseid, külmi ja rangeid võttepaiku, mis jäid tema moefotosid iseloomustama 1960ndatest 1970ndate lõpuni. Butafooriat leidis fotograaf Pigalle’i sekspoodidest. Perfektsele teostusele pakkus vastukaalu ärevust tekitav temaatika. Newtoni piltide keskmeks said tugevad pikajalgsed naised, kellest õhkus seksuaalset kõrvalekallet, ohtu ja fetišismi. Tema modellid kandsid kord koerakaelarihma, kord jalalahast või sadulat, kord istusid hoopis ratastoolis. Kui pildil juhtus olema mõni mees, täitis ta tavaliselt teenri, autojuhi või pealtvaataja rolli.

Mitmed Newtoni fotod põhjustasid moemaailmas skandaale, näiteks Saksa modelli pildistamine Vene spioonina Berliini müüri kõrval või naiste kujutamine meestena. «Olin selle üle väga uhke,» tavatses piltnik öelda. «Isegi kõige ilusam poiss ei saa iial olla nii ilus kui naine.» Ent puritaanid ei sulanud. Isegi Playboy toimetaja pidas vajalikuks Newtonile märkida: «Me ei taha midagi nii perversset nagu teie Vogue’i fotod.» Kui Ameerika Vogue avaldas 1975 üle kahe lehekülje ulatuva kolmikseksistseeni, loobusid tuhanded lugejad ajakirja tellimisest. Feministid on süüdistanud Newtonit naiste alandamises.

1971 tabas 51aastast fotograafi New Yorgis südamerabandus, mis sundis teda prioriteete muutma. Sestpeale keskendus Newton rohkem aktidele ja portreedele. Skandaalsed tänavastseenid asendusid magamistoapiltidega korsettidesse surutud ahelais naistest. «Loobusin moest, sest tahtsin teha akte. Mood on kergem, mood varjab. Ihualasti inimest on väga raske pildistada, tema nahatekstuuri õigesti kujutada.» Newton eelistas loomulikku valgust ja jätkas peamiselt mustvalgete fotode tegemist. Oma 35 mm Canoni vahetas ta siiski sõjaeelse saksa Plaubel Machina ja Rolleiflexi vastu. Muuseas, Newton ei teinud saladust oma värvipimedusest. Kord naljatas ta, et teeb häid värvipilte just seepärast, et tal on raske eristada kollast rohelisest ja rohelist sinisest.

Oma vaimukatele ja julmavõitu portreedele valis Newton põhiliselt seltskonnategelasi, filmitähti ja Euroopa kuninglikke päid. Ent tema stiil ei muutunud. Catherine Deneuve hoidis suus sigarit ja käes kleiti, mis ähvardas teda alasti jätta, palja rinnaga Nastassja Kinski 1983. aasta Playboys Marlene Dietrichi näoga nukku. Filmilegend Mickey Rooneyt pildistas Newton pissuaari ees. Ent kui Ameerika naisfotograaf Annie Leibovitz tahtis Newtonit alasti ja eestvaates pildistada, ütles too pakkumisest ära.

Enesekeskne Newton tundis tõmmet võimukate inimeste poole ning nimetas Margaret Thatcherit üheks oma seksikaimaks modelliks. Raudsele Leedile endale portree ei meeldinud, kuid ometi ripub see nüüd Londoni Rahvusgaleriis. Samuti olevat vanameister tahtnud pildistada prints Charlesi kauaaegset kallimat Camilla Parker Bowlesi. «Mulle meeldivad võimsad naised, ja tal on võimu teie tulevase kuninga üle,» ütles fotograaf Briti ajakirjanikele.

Pildistamist oma väikese, kleeplindi abil koos seisva automaataparaadiga jätkas Newton ka viimastel aastatel, mil ta kannatas juba südamehädade käes. Viimne näide vanameistri stiilist ilmub Vogue’i märtsinumbris.

«Ma pole just Helmut Newtoni fänn, aga suur meister oli ta kahtlemata,» ütleb re˛issöör Arvo Iho (piltidel). «Loen oma tudengitele fotograafiakursust, ilma temata ei saa kuidagi hakkama.»

Iho sõnul lõi Newton oma fotodega hoopis uue naisetüübi. «Enne oli naine seksiihaluste objekt, nüüd aga iseteadlik, provotseeriv, agressiivne. Jäme ots on naiste käes. On tunda, et Newton armastab naisi, kuid ta pole neist vasikavaimustuses, vaatab sageli iroonilise pilguga.» Kõrvalseisja positsiooni võimaldas Iho meelest Newtonile küps vanus. «Ta saavutas kuulsuse alles viiekümnendates eluaastates. Spermavalu enam pähe ei löönud. Kujutan ette, et 25aastane noor fotograaf ehk ei saa naist nii küüniliselt vaadata!»

Iho hindab ennekõike Newtoni fotode sürrealistlikku loomust, mis on kõrvuti tugeva erootilise laenguga ja karmi glamuuriga. Nii ujutab rannas lamava kaunitari kohe-kohe üle võimas sopalaine ning teist hiidnaist sikutavad juustest tillukesed mehikesed. Maailmakuulsa juveelifirma Van Cleef & Arpels kalleid käevõrusid reklaamivad kondised röntgenülesvõttes käed. Kuulsuste portreed ei paista samuti silma objekti idealiseerimisega. «Newton ei pildistanud mitte tiitlit, vaid inimest,» ütleb Iho, lisades, et fotoveterani autoportreed tõusevad eile halastamatu avameelsusega. «Newton tegi endast pilti just siis, kui ta oli südamega hauda minemas, voolikud küljes. Ta ei heroiseerinud ka iseennast.»