Soome kelk taas Eesti teedel

Unustusse vajunud sõiduvahendi tõi Eestisse tagasi Järva Tarbijate Ühistu. Ilusaid heledast kasepuust kokku käivaid kelke on kahes suuruses. Täiskasvanukelgud maksavad 1385, laste omad 990 krooni. «Sellise hinnaga saab kelku osta Järva Tarbijate Ühistu Paide, Türi, Koeru ja Järva-Jaani kauplustes,» ütleb ühistu kaubandusjuht Priit Teder ja kinnitab, et tegelikult võib maaelanik tõukekelgu osta oma lähimast kauplusest. «Piisab, kui ta esitab poejuhatajale tellimuse ja me toome kauba kohale.» Kelgujalastele võib vähema kui paarisaja krooni eest alla osta «suusad», et siis ka mööda rohumaad kiiresti liikuda.

«Müüsime kelke kogu eelmise talve väga hästi,» kinnitavad SL Õhtulehele Türi kaubamaja müüjad. Ka tarbijate ühistu Paide ehitustarvete kaupluse juhataja Tõnu Lahi ütleb, et kelke on uudistamas käinud paljud ning et neid ostetakse hästi. Aga sel talvel pole väikeses Türis müüjate sõnul veel ühtegi kelku müüdud. «Aga ega õiget talve pole ka veel olnud.»

«Noori on naljakas vaadata – nad uurivad tõukekelke üllatunud näoga, nad vist ei teagi, kui hinnatud asi soome kelk meie noorpõlves oli,» ütleb Lahi.

Nii Järva Tarbijate Ühistu kui ka Tallinna Matkaspordi kauplusteketi kauplused müüvad Soome firma ESLA tõukekelke. Matkaspordis tuleb täiskasvanukelgu eest välja käia 1800 krooni. «Vanemad inimesed on kelgu hinna üle eriti solvunud, nende arvates ei tohiks selline kelk mõnesajast kroonist rohkem maksta. Osta tahaksid neid kelke paljud, aga kelgu hind takistab. Mõni Eesti firma võiks neid küll kiiremas korras ja odavama hinnaga tootma hakata,» ütleb Matkaspordi Järve kaupluse müüja Veiko.

Fotoarhivaar Anne mäletab, kuidas ta sõjajärgsel raskel ajal (läks esimesse klassi 1953. aastal) vana soome kelguga talviti kooli sõitis. «Neli kilomeetrit tuli mööda maanteed sõita, kelguga läks tee kiiresti. Oli maantee väga kinni tuisanud, sõitsime kooli suuskadega otse üle põldude. Ma ei mäleta enam, kuidas see kelk meie majapidamisse sattus, aga ma olin selle üle väga õnnelik. 1950ndail aastail oli neid vähe, mina olin koolis tehtud mees ja andsin teistelegi sõita. Algkooli lõpuks oli kelk põhjalikult läbi trööbatud. Uut aga vanemad osta ei jaksanud. Maal valitses naturaalmajandus ja isa-ema aastapalgast kokku jätkus vaevu-vaevu kolme uksega riidekapi ostmiseks.»

«Soome kelk – pikkade raudjalastega tool-tõukekelk, millega saab kõval talveteel ja õhukese lumikattega jääl kiiresti liikuda, tuli Eestis kasutusele Soome eeskujul 20. sajandi algupoolel,» selgitab Eesti Rahva Muuseumi teadur Anu Järs. «Esimesena võttis soome kelgu kasutusele meie rannarahvas. Sellega oli kaluritel hea merel liikuda, tõukejala alla seoti jalaraud.» Ka hülgekütid olid harjunud oma talvistel jahtidel kelguga sõitma. Siledal jääl v?is tapetud hülgeid ka niisama hülgeraua nööri pidi järel lohistada, tavaliselt kasutati selleks aga kelku. See kelk oli küll väike, kuid nii tugev, et kandis kahte hüljest. Põhjarannikul nimetati uut ja moodsat tõukekelku potkuks (soome keeles on tõukekelk potkukelkku või potkuri). Soome kelgu levikut Eestis on seostatud ka soome keeleteadlase Lauri Kettuneni nimega, kes oli Tartu ülikooli õppejõud aastatel 1919–1924. Fanaatiline keeleteadlane käis soome kelguga oma keele-uurimisreisidel ja sõitis sellesama kelguga ka mööda Tartut ringi.

«1920 –1930ndail aastail sõideti soome kelguga rohkem linnades ja alevites, maal ei olnud nii palju sobivaid teid – sügavas lumes või reejälgedes ei olnud soome kelguga hea sõita. Maal levis tõukekelk laiemalt siis, kui hakati teid lahti ajama,» ütleb Järs. «Soome kelkude levikule aitas kindlasti kaasa kollektiviseerimine ehk siis sunniviisiline kolhooside asutamine. Maarahvas jäi siis oma hobustest ilma ja pidi hakkama teisi liiklusvahendeid otsima. Muuseas, Tartu linnapildis hakkas soome kelke 1950ndail–1960ndail aastail rohkem silma kui Tallinnas,» märgib Järs.

Mis võiks olla põhjus, et tõukekelgud 1980ndaist aastatest alates vaikselt tänavapildist kaduma hakkasid?

«Üks põhjus oli kahtemata teede soolatamine – tee mida sa teed, musta maa peal kelguga ikka ei sõida. Paranes ka eestlaste elujärg, rohkem soetati autosid,» ütleb Järs. Ta meenutab: «Lapsepõlves elasin Pärnus Riia maanteel. Kaugemasse poodi sõitsin talvel sageli soome kelguga. Riia maantee ääres oli lai kõnnitee, seal sõitsin piki kõnniteed. Kui läksin emale tööle vastu või sõitsime mere äärde, siis kõrvalteedel sõitsin sageli sõiduteel. Need teed olid siis valdavalt tihedaks sõidetud lumega kaetud. Nüüd on sobivat sõidupinda vähe ning liiklus liiga tihe.»

Tõukekelk, soome keeles potkakelkka, eesti ja vene keeles omakorda soome kelk (finskije sanki) on tegelikult pärit Rootsist, kust ta 19. sajandi teisel poolel jõudis Soome. Kiiresti muutus see sõiduvahend tänu oma lihtsusele ja mugavusele (tõukekelk on ju peaaegu hooldusvaba) Soome saarestikes ja maal kõige tavalisemaks sõiduvahendiks. Eriti just Soome tuhandete saarte vahel liiklemiseks sobis tõukekelk talviti suurepäraselt, 19. sajandi lõpul veeti seal isegi posti laiali valdavalt tõukekelkudega.

Tolleaegsed soome kelgud olid valmistatud kasepuust, ka kelgu jalastel oli rauast vaid alumine osa. Iseäranis populaarseks muutus tõukekelk liiklusvahendina aga 20. sajandi alguses, kui Salost pärit tehnikamees Oskari Terhi konstrueeris esimese täisterasjalastega tõukekelgu. 1933. alustas E.S. Lahtinen OY tõukekelkude saritootmist, kuulsaid ESLA tõukekelkusid oli 1960ndateks aatateks valmistatud üle miljoni. 1960ndail aastail valmistati tõukekelke Soomes 100 000 tükki aastas, töötas viis tehast. Teedevõrgu arenedes muutusid kelgujalased tasapisi õhemaks ja ka käsipuu madalamaks – ikka sellepärast, et sõit oleks kiirem ja kelk paremini juhitav. Praeguseks on alles jäänud vaid üks tehas, ESLA, kes toodab umbes 20 000 tõukekelku aastas, kusjuures seitsmes eri suuruses. Konkurentsi pakuvad talle mitu Rootsi ja Norra ettevõtet. 1993. aastal töötas ESLA välja ka spetsiaalse üliõhukeste süsinikterasjalastega sporttõukekelgu Kickspark, millega peetakse ka MM-võistlusi.

Tõukekelk ei olnud sõjaeelses Soomes ainult vanaemade ja koolilaste põhiline liiklemisvahend. Sellega sõitsid midagi häbenemata ka täiskasvanud mehed. Juba 1889. aastal asutas tolleaegse Rahvusvahelise Olümpiakomitee rootslasest liige Victor Balck Stockholmis esimese tõukekelguklubi, mille liikmed kihutasid võidu tõelistel kelgumaratonidel näiteks Stockholmi–Uppsala vahelisel üle 100 km pikkusel maratonil (võitja aeg oli 6 tundi ja 52 minutit). 1891. asutati esimene tõukekelguklubi Oulus. Klubi asutaja, kolonel Furuhjelm, oli tõeline tõukekelgufanaatik, kes korraldas armeesiseseid võidusõite ning jagas sõduritele meelsasti puhkuselube, kui need koju sõitsid tõukekelguga. 1910. aastal peeti Oulus 5000 meetri distantsi võistlus, mille tippaeg – 14 minutit ja 15 sekundit – oli tolleaegne maailmarekord.

1970ndatel aastatel kadus tõukekelk vähehaaval kasutusest nii Eestis kui ka Soomes. Soomlased peavad kelgu vahepealse ebapopulaarsuse põhjuseks head maanteehoidu – on ju soolatud ja liivatatud maanteed tõukekelgutajate suurimad vaenlased. Tänapäeval on enamikus Soome maapiirkondades võetud vastu otsus, mille kohaselt jäetakse maanteeääred saaniga ja tõukekelguga liiklejate pärast liivatamata. Ka sporttõukekelgutajate arv on 1980ndate aastate lõpust Soomes taas kasvama hakanud.

Tõukekelgul sõitja peaks meeles pidama, et liikluseeskirja kohaselt on tõukekelguga sõitja võrdsustatud jalakäijaga, maanteel peab ta liikuma tee vasakut poolel. Maanteel liikudes on helkurid kelgul kohustuslikud.

Allikas: Soome Tõukekelguliit