NÄITLEJAST PILOOT: Raivo E. Tamm Eesti Esimese Aeronautikaklubi Cessna 150 roolis. Raivo unistus on oma piloodioskusi kunagi mõnes filmis mängides proovile panna.Foto: Erakogu
Inimesed
5. jaanuar 2004, 00:00

«Ja kui veel üksi lennukis oled... Vapustav tunne!»

«Esimene lendamise ime on mul selgelt meeles. Saaremaale. Koos vanematega. Olin siis kolme-nelja aastane. Pärast sõitsime Kuressaarest bussiga isakoju ja mööda kruusateed jooksid pilvede varjud. Siis isa ütles, et näe, need pilved, millest me enne üle lendasime, jõuavad nüüd siia.

Kõik see on jäänud meelde nagu ilus muinasjutt,» räägib vabakutseline näitleja Raivo E. Tamm, kes sai hiljuti rahakotti autojuhiloa kõrvale ka erapiloodiloa.

Kuuendas klassis maandus Raivo mudellennundusringi. Kui ta muidu oli koos klassivendadega heidelnud ühest huvialaringist teise, siis seal püsis ta päris mitu aastat, mäletab Raivo. Ning sai Eesti esivõistlustel sisemudelite klassis isegi esikoha. Ja kui aastaid hiljem lennukooli läks, olid lennuõpetaja Tõnis Lepa esimesed sõnad, et kindlasti on lihtsam neil, kes on varem tegelnud mudellennundusega ja puutunud kokku aerodünaamikaga.

Mõni aeg tagasi tutvus Raivo Bob Moggridge’iga, endise Briti õhuvägede piloodiga, kes kümne aasta eest siin endale uue kodu leidis.

«Oli kohe selline mees, kes kõigest huvitus ja eks ma olen sama sorti, igale poole ma oma nina topin,» läheb Raivo põlema oma varalahkunud sõbrast rääkides. Kuigi vanuse poolest oli Bob Moggridge näitlejale ennekõike isa eest.

Pool tundi Tallinna kohal võttis sõrme

Bobist rääkides tuleb Raivo silmadesse mingi kummaline läige. Ja näib, et ta räägibki oma isast. Ta jutustab südamliku loo sellest, kuidas Bob Moggridge oli teada saanud, et Raivo ja Katariina Lauk ootavad last ning lubanud Katariinat sünnitusmajja vaatama minna, sest Inglismaal on kombeks vastsündinule hõbelusikas kinkida. «Ja kui Rebecca sündis, ta tuligi, soovis mulle õnne ja ütles, my son. Ta on ainuke mees peale mu oma isa, kes on mulle öelnud «mu poeg». Me saime õudselt hästi läbi,» tõdeb Raivo, hääles korraga nii uhkuse- kui ka kurbusenoot.

Enne kui Raivo tegi oma esimese soololennu, läks ta Bobi hauale ja jutustas sõbra kääpal, kui kaugele ta koolis on juba jõudnud. Ka pärast erapiloodiloa kättesaamist oli Bob üks esimesi, kes Raivo edust teada sai.

Tegelikult viisid Raivo ja Bob Moggridge’i kokku mitte lennukid, vaid autod. Inglaste Mini. «Tollal sõitsin ma veel selle masinaga ja et Moggridge’il oli kunagi tudengina sama auto olnud, siis me otsekohe lausa vennastusime,» mäletab Raivo. Kui Moggridge kutsuti Eesti Esimesse Aeronautikaklubisse instruktoriks, kus lennujuhtimise õpetaja oli Tõnis Lepp, palus inglasest sõber ka Raivot asja kaema. Peagi viidi Raivo lõbusõidule. «Tõusime lennukiga õhku ja Tõnis ütles, et ega siin pole niisama passimist, tööd on vaja teha. Andis rooli minu kätte ja nii ma siis lendasingi,» naerab Raivo. «Pool tundi Tallinna kohal. Sõrm oli antud.»

Kord tuli Raivol lennuõpingutesse sunnitud paus sisse. «Mäletan, et kui viimaks jälle lennuväljale pääsesin ja neid väikseid lennukeid nägin, hakkasid käed värisema,» muigab ta. «Teinekord jälle, kui autoga sõitsin ja kajakas üle lendas, kiskus tahtmatult pilgu kohe taevasse, et kes see seal lendab, et kas keegi meie poistest.»

Koos lõpueksamiga kestis kursus 45 lennutundi. «Kui tunni ajaga õpid ära horisontaallennu ja õhkutõusmise, siis ülejäänud 40 tundi õpid maandumist. See on kõige raskem,» selgitab Raivo. «Lennuki armatuurlaud on kõikvõimalikke kellasid täis ja algul tundus, et võimatu on neist kõigist sotti saada. Ometi tean nüüd täpselt, mida üks või teine mõõdik näitab. Ainult et neid jälgitakse valikuliselt, järjekorras. Sa ei pea kõiki kogu aeg haarama.»

Hirm ei ole häbiasi

Raivo ei salgagi, et on ka hirmu tundnud. «See on ka õpikus kirjas, et hirmu tunda ei ole häbiasi. Kui lendur ei tunne hirmu ja läheb hulljulgeks, siis on see ohtlik. Nii et mingi kartus peab ikka sees olema.»

Kord tundis Raivo aga tõelist hirmu. Tagasilennul Hiiumaalt. Ta oli üksinda lennukis ja tundis järsku halba aimdust, et äkki ei vea kütusega välja.

«Olin veel mere kohal, siis tekkis küll korraks mingi kramp ja sipelgad jooksid üle selja. Kuigi tegelikult oli kõik normis.»

Raivo tunnistab, et lendamine on väga kallis hobi. Olenevalt lennukist ja klubist maksab lennutund kahekohalisega keskeltläbi 2000 krooni ja neljakohalisega kuni 3000 krooni. Seda koos bensiini- ja lennuväljatasudega.

Paberid lubavad Raivot väikelennukiga lennata kuhu iganes, ainul mitte Venemaale, sest seal eralennundust ei eksisteeri.

«Mäletan, et kui vanaisa veel elas, unistas ta näha seda aega, kui ma talle üksinda Saaremaale külla lähen,» räägib Raivo. Vanaisa ei jõudnud seda ära oodata, aga oma esimese soololennu tegi Raivo just Saaremaale.

Nüüdki, kui Raivo autoga Virtsu sõidab ja meri kadakate vahelt vilksatab, hakkab ta süda teistmoodi lööma.

«Aga kui lennata üle kadakate ja üle Muhu väina ning praamid all liiguvad, siis see on... prrrr,» väristab Raivo ainuüksi sellest erutavast mõttest õlgu. «Ja kui veel üksi lennukis oled! Siis oled küll nagu King of the World, see on vapustav tunne!» jagab Raivo vaimustust, mida võib täielikult mõista vaid see, kes ise lendab.

Lennukooli jooksul on noorel piloodil õnnestunud istuda juba seitsme õhusõiduki roolis. Nii nagu tal on tohutu kirg sõita kõikvõimalike autodega ja kirjutada alati üles, mis marki oli üks või teine masin, nii on Raivo üles tähendanud ka lennukimargid.

Autoga saab kiiremini

Kindlasti ei aja Raivot lennukisse kiirused. «Kiirus on ju väike, lendame keskeltläbi 80 sõlme ehk 150–160 kilomeetrit tunnis,» selgitab ta ja räägib, kuidas ta kord lendas üle ühest suurest väljakust, kus oli käinud Audi TT-d proovimas. Auto spidomeerti näit oli siis 225, lennukiga tuhises ta üle selle platsi poole aeglasemalt.

Raivo on väga uhke, et näitlejana on tal lennukijuhtimise õigus. «Kui me Euroopa Liitu läheme, on see ikka väga kõva sõna, et ühel näitlejal on lennukijuhtimise paberid,» näitab ta oma dokumente. «Olen ka ise vargsi mõelnud, et need paberid võiksid ju näitlejakarjääri avardada.» Kui Raivo käis Allfilmis näitlejate kartoteeki täitmas, oli seal ka küsimus auto- või lennukijuhtimise paberite omamise kohta. «Ma oleks ikka väga õnnelik, kui ka näitlejatöös neid kunagi vaja läheks. Siis olen küll selle saavutanud, millest olen unistanud ja mida olen tahtnud,» ütleb ta.

Esialgu aga ootab näitleja Raivo E. Tamm ilusaid vaikseid ilmu, et minna oma lennukoolijärgsele esimesele lennule.