Inimesed

Tallinn on kummitavate munkade haardes 

Selene Rebane, 27. detsember 2003, 00:00
KADUNUD ARMASTATU: Laia tänava majas nr. 29 elas 15. sajandil noor neiu Margarethe, kellesse armus hea jutustajaandega munk Johann. Et neiu Johanni armastuse tagasi lükkas, käib nüüd õnnetu munk oma armastatut seal taga otsimas.
Keskaegses Tallinnas on omal ajal vägivaldselt tapetud nii mõnedki inimesed. Uskumuste kohaselt ei leia selliste inimeste hinged teispoolsuses rahu ning käivad jätkuvalt elavatele oma olemasolu meelde tuletamas.

«On loomulik, et 500–700 aastat vanadel majadel on omad lood,» selgitab ajaloolane Jüri Kuuskemaa, miks Tallinna hoonete kohta ohtralt kummituslugusid leidub.

Kuuskemaa meenutab, et üks Saksa aadlidaam ütles kord: «Eestis ja Skandinaaviamaades on palju rohkem kummitusi kui mujal.» Tõenäoliselt on selle põhjuseks pikk pime periood, mille Põhjamaad peavad üle elama. Tallinna levinumad kummitused on keskaegsete munkade viirastused. Tõenäoliselt ei elanud need mungad siis piisavalt vaga ja jumalakartlikku elu, nagu nad pidanuks.

Kiuslik munk Justinus

1935. aastal kolis Lühikese jala värava torni elama venelannast rätsep, kes jutustas: «Umbes kella kahe paiku päeval istusin oma toas. Äkki märkasin läbi klaasukse sahvris mehe kuju, mis eraldas heledat valgust. Mees kandis halli rüüd ja vöökoht oli seotud nööriga. Kuju oli elusuurusest kindlasti palju suurem. Ta põlvitas, sirutades käsi risti poole. Nägemus kadus umbes tunni aja pärast.»

Daam nägi ka teistsugust viirastust: «Viimasel korral nägin ma seinal mehe pea kujutist. See oli erakordselt suur ja ta kahvatut nägu piiras habe. Üle otsaesise, nina ja suu ulatusid vertikaalselt kaks sügavat verist haava.»

Lühikese jala torni peetakse Tallinna kõige kuulsamaks kummitustorniks. 70ndatel elas tornis meesterahvas nimega Arnold Kallas. Kord istus ta lõuna ajal laua taga ja sõi võileiba.

Ootamatult ilmus sööja jahmunud pilgu ette umbes poole meetri pikkune kahe mastiga keskaegne laev. See väljus ühest seinast, hõljus hääletult läbi ruumi ja kadus teise seina sisse.

Ka munk oli vanahärra juures sagedane külaline. Kuid Kallase vastu olevat ta olnud väga kiuslik. Vahel ärkas vanahärra üles selle peale, et keegi oleks talle nagu rusikaga ribidesse löönud. Teinekord näpistati teda jälle varbast.

Lühikese jala väravatorni kummitusi uurinud meediumid on väitnud, et tegemist on timuka õpilasega, kes hiljem mungaks hakkas, kuid hingerahu ei leidnud. Meediumi kinnitusel olevat kummitusmunga nimeks Justinus. 1233. aastal korraldasid Eestis võimu üle võtnud Mõõgavennad Toompeal suure tapatalgu. Koos Taani kuninga vasallidega tapeti ka osa dominikaani munkadest, kes tollal Tallinnas tegutsesid. Arvatud on, et kummitus võib olla üks nendest tapatalgutest maha jäänud hing.

Trükikunstihuvilised mungad

1531. aastal toimunud suur tulekahju jättis Vene tänaval asunud mungakloostri küll varemetesse, kuid selle alused käigud on säilinud tänaseni. Kui hoonet ümber ehitati, leiti sealt hulganisti inimluid. Pärast kloostrit tehti samasse hoonesse trükikoda. Trükikoja omanik kuulis öösiti üsna tihti, kuidas seal masinad kõva häälega töötasid, ruumid aga olid täiesti pimedad. Kui omanik sisse astus, ei näinud ta hingelistki.

Hoone allkorrusel seadis ennast sisse plekksepa töökoda. Töölised töötasid endiste haudade peal, keldri põrand oli kaetud hauakividega. Kord paisatud kogu töökoda öösel paksu tahma täis, teinekord hakanud töökotta sadama mulda ja kiviprahti.

Tallinna staa˛ikaim kodukäija

Raeprotokollides aastast 1627 on kirjeldatud vanimat teadaolevat kummitusepisoodi. Üks bürgermeistri poeg olla armuasjades ebasündsa käitumise tõttu vangi mõistetud ja pisteti Tallitorni. See oli tol ajal vangikongi kohta üsna hubane, sest seal on kolm laskeava, kust sai mõnusasti vaadata, kuidas inimesed Toompea lossi ees liiguvad. Tornis polnud ei pime ega rõske.

Siiski kirjutas bürgermeistri poeg raele palvekirja, et ta mujale üle viidaks. Esialgu saadeti talle seltsiks sulane. Seegi teatas: «Siin ei ole võimalik olla, siin kummitab.» Ka proua bürgermeister käinud pojukest vangis vaatamas, aga näinud midagi nii õudset, et minestanud. Seda, mis linnapeaemand nägi, kahjuks kirja ei pandud.

Aastatel 1978-80 restaureeriti Neitsitorn kohvikuks. Vahel juhtus, et esimesena jõudnud töömees tegi ukse lahti ja kuulis, kuidas kareda häälega mees tornis mingit laulu laulis. Või siis nähti laua taga istumas vanades riietes meest, kes inimese ruumi sisenedes kadus. Kui Jüri Kuuskemaa kohviku töötajatelt küsis, kas nad ei karda kummitusi, vastas kohvikurahvas, et neile on kummitused nagu turvamehed.

Pikas jalas peata ilmutus

Pika jala värava tornis on pikka aega olnud kunstnike ateljeed. Ka kunstnik Heinz Valk on üht neist kasutanud. Valk meenutab oma kohtumist kohaliku kummitusega: «Minu ateljee oli kõrge võlvitud laega, sinna juurde oli ehitatud rõdu. Rõdu rinnatis aga oli ligi meetri kõrgune. Ükskord magasin ateljees, kui korraga tundsin, et keegi nagu jälgib mind. Läksin rõdule ja upitasin ennast üle rinnatise vaatama. Seal seisis umbes kolme meetri kõrgune, ilma peata, valges rüüs kogu. Rüü oli nii pikk, et ainult jalad paistsid alt välja. Kogu lainetas absoluutselt kõigi füüsikaseaduste vastaselt. Esialgu ehmatasin ja viskasin pikali. Kui ma teda uuesti vaatama küünitasin, siis teda enam ei olnud.»

Julm rüütel Pontus de la Gardie

Pärimused jutustavad, et vanasti kummitanud Lasnamäe nõlvadel raudrüüs mees valgel hobusel, pargitud inimnahad üle õla.

Neid nahku pakkus ta müüa igale vastutulijale. Et need aga kohutavalt haisesid, siis ostjaid paraku ei leidunud.

Ühel õhtul tulnud keegi väike vanamees raudrüüs mehe juurde ja küsinud: «Mis hinda sa, rüütel, nende nahkade eest tahad?»

Pontus vastanud: «Tahaks rahus mulla all puhata.» Siis rääkinud rüütel, et sõja ajal lasknud ta kõigi tapetud meeste nahad seljast ära nülgida. Neid kasutas ta siis hiljem koduses majapidamises – õigupoolest tema elamises peale inimnahkade muud ei kasutatudki. Nahku, mis järele jäid, ta praegu müübki.

Vanamees kostnud: «Kui see, et ma sind öisest sõiduks päästaksin, on kõik, mis sa soovid, siis lööme käed.» Ta palunud rüütlil hobuse seljast maha tulla ja endale järgneda.

Ja viinud Pontuse otse põrgusse. Seal oodanud rüütlit juba ees tema nülitud mehed. Vanamees irvitanud: «Nülgige nüüd temalt nahk seljast ja venitage iga päev niikaua pikemaks, kuni igamehe lihale jälle katet saab.»

Pidu ei lõpe kunagi

Kunagi tulnud Rataskaevu 16 peremehe juurde mustas riides mees ja soovinud üürida ülakorrusel üheks ööks tuba. Tingimuseks, et omanik ei tule öösel vaatama. Peremees nõustus. Öösel kuuldus sellest toast hääli ja valjut muusikat. Kui omanik hommikul tuba kontrollima läks, märkas ta oma hämmastuseks, et isegi ämblikuvõrgud olid alles, liigutatud ei olnud mitte kui midagi. Ka hiljem olla sellest vaimude peo toast kostnud muusikat ja hääli.

Legendile on aluse andnud kolmanda korruse vasakpoolseim aken, mis veel hiljuti nägi välja nii määrdunud ja unustatud, justkui ei julgeks keegi aknatagusesse ruumi sissegi astuda. Akna taga on tegelikult umbne sein, kuid väljastpoolt vaadates tundub, nagu oleks kardin ees.

Kaunite naiste valdus

Toomkooli 13 maja on kuulunud erinevatele suguvõsadele. Enne seda, kui maja Eesti riigi valdusesse läks, kuulus see von Brevernite suguvõsale.

Majas öeldi kummitavat hall daam ja must daam. 1918. aasta lõpul tuli Tallinna sadamasse Eesti riigi kaitseks Briti laevastik.

Kuna aktiivset sõjategevust merel ei toimunud, paigutati ohvitserid elama linnakodanike kodudesse.

Üks mereväeohvitser majutati ka von Brevernite juurde, kuid varsti pandi ta hullumajja. Noormees väitis, et igal õhtul ilmunud tema tuppa piltilus naine, kes naernud saatanliku häälega. Selle peale läkski britt hulluks.

Vahel nähti majas ringi liikumas ka pikkade küünte ja hallide juustega naist.

Legend räägib, et keskajal, kui maja veel Üexküllide suguvõsale kuulus, abiellus üks noormees eesti soost tütarlapsega. See oli suguvõsa arvates nii skandaalne ja auväärset aadlisuguvõsa häbistav ebavõrdne abielu, et nad tapsid nooriku ja müürisid ta seina.

Ahastav armunud munk

Laia tänava majas nr. 29 on olnud kuulda, kuidas keegi lohisevate sammudega ringi käib. Vahel koputab kellegi nähtamatu käsi ustele ja seintele. Mitmel ööl on märganud majaelanikud, kuidas ühelt majaseinalt kaob värv ja kate ning paekivist müüri avausest vahib välja ahastava ilmega mehe pea.

Selles majas elas 15. sajandil noor neiu Margarethe oma perega. Samal ajal liikus linnas ringi ka üks hea jutustajaandega munk Johann von Hilten, kes hakkas neiu perega tihedalt lävima. Loomulikult armus munk von Hilten neiusse, see aga lükkas ta tagasi. Legendi kohaselt otsibki seesama munk nüüd oma armastatut taga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee