Helmi on öelnud: «Ma olen õnnelik inimene.»

Tutvusime Tallinna Koreograafiakoolis, aga kuna Helmi läks Leningradi õppima, hakkasime tihedamalt suhtlema siis, kui ta 1953 Estoniasse tuli. Meie esimene ühine töö oli «Pähklipureja», kus Helmi tantsis «Lillede valsis» solisti ja mina rühmas. Sellega võetigi meid Estoniasse vastu.

Kui Tiit Härm Helmi mõni aasta tagasi ootamatult pensionile saatis, küsisin Helmi käest, mis tunne sul nüüd on. Ta ütles: «Ei, ma ei ole kibestunud. Arusaadav, et Härm ei soovi koos töötada nendega, kes on kirjutanud alla tema umbusaldusavaldusele. Kui see oleks juhtunud kümme aastat varem, oleksin ehk kurvastanud. Aga nüüd mitte.» Helmi on selle poolest tore, et ta ei kibestu, ei klatši, ei lähe teatri intriigidega kaasa. Sealjuures ei lase ta enda peal trampida. Selle hapra koore all on väga tugev isiksus ja väärtuslik inimene.

Helmi haigestus 1955 tuberkuloosi. See tuli sellest, et ta tegi nii palju tööd ja toitus kehvalt. Ema ju üksi kasvatas teda ning pere oli suur. Helmi ravis end terveks, kuid pingutas tööga üle ja murdus taas. Kui Helmi 1965 pärast viieaastast eemalolekut teist korda teatrisse naasis, vändati sellest ka telefilm «Tagasitulek». Rahvas ju nii ootas teda. Esimene etendus oli «Romeo ja Julia». Muuseas, ta ise rääkis, et oli Tatari tänava tuberkuloosidispanseris tundide viisi «Romeo ja Julia» muusikat kuulanud. Tantsida ei saanud, aga tutvus muusikaga. Siis on ju pärast partii õppimine kergem.

Pärast haigust ei saavutanud Helmi enam päris seda tehnilist vormi, mis tal enne oli olnud. 1966 alustas ta tööd repetiitorina. Repetiitor on väga oluline inimene. Lavastaja paneb liikumise paika, aga repetiitor puhastab kõik jooned ja annab viimase lihvi sõrmeotsteni välja. Helmi armastas seda tööd väga.

Küllap «Luikede järve» Odette/Ottilie, ehkki ka Juliana oli ta võrratu. Eks neid Odette’isid ole Estonias palju olnud, aga Helmi olemus andis sellele rollile erilise võlu. «Luikede järv» on tehniliselt väga keerukas, tollal mängiti seda neljas vaatuses. Mäletan, et kõige raskemad olid Helmile 32 fueteed, aga ta tegi need ära.

Tiiu oli tehniliselt väga tugev, aga Helmil olid omad trumbid. Kuna Tiiu õppis ka Panso-koolis, oli tal laiem ampluaa. Tema on üks neid tublisid baleriine, kes on suutnud lavaloleku kõrval ka last kasvatada. Ja temast kujunes väga tugev pedagoog.

Kaie Kõrbi tehnika on ületamatu, aga natuurilt on nad erinevad. Marina Chirkova mängib Juliat samuti väga ilusa joonega. Aga Helmi on kordumatu.

Nägime temaga üsna sarnased välja, meid aeti tihti segamini. Aga kui mina armastasin pidusid, siis Helmile oli esikohal kunst. Tal oli palju austajaid, kes saatsid lilli ja kirju. Aga Helmi moodustas enda ümber... sellise suletud ringi.

Oma tulevase abikaasa, kirjanik Heino Kiigega tutvus ta täiesti juhuslikult, kontserdisaalis – umbes siis, kui ta juba teatrist lahkus. Helmi ei ole naine, kes kohe avaneb, kuid pikkamööda tekkis tema ja Heino vahel väga kaunis ja mõistev suhe. Nii nagu ta armastas oma kunsti ja pühendus sellele, pühendus ta hiljem oma perekonnale, Heinole ning poegadele Paavole ja Jaanile. Helmi on andja tüüpi – annab kõigile, aga saab vastu ka. Ta on mulle öelnud: «Tead, ma olen õnnelik inimene.»