Sünniaastapäeva puhul on kena küll inimest meenutada, aga mitte nii, et võetakse üks vana artikkel ja ei lasta seda isegi lugeda. Jäetakse isegi pildiallkiri mutmata, nagu isik oleks veel elus. Lohakus.
Olen E. Niidu loomingu suur austaja. Ta ei püüdnud odavat populaarsust nagu näit Kivirähk, tal pole ühtki labast sõna. Kodus olemas "Suur suislepapuu", "Pille-Riini lood", "Karud saavad aru", "Jutt jänesepojast". "Tere-tere, lambatall" jm. Ja illustratsioonid! Vive Tolli, Edgar Valter. Kipun kordama vana tõde, et ennemuiste olid lasteraamatud sügavama sisuga (sest tuli midagi ka lapsevanematele ridade vahelt lugemiseks poetada). Niit arvestas lapsepärasust, salmis olid riimiliselt lihtsad, hea meelde jätta.
Ellen Niit oli parimaid lastekirjanikke. Huvitav küll, aga nõukogude ajal oli teisigi häid laste- ja noortekirjanikke, kelle raamatuid oli tõeliselt mõnus lugeda.
Ei saa aru. Autor Jüri Pino on surnud, aga lugu ilmub täna. Austatud Ellen Niit on samuti surnud, aga pildiallkirjast loen, et sai just elutöö preemia. Kas ei oleks vaja loo algusse või juurde lisada midagi tegeliku ilmumis- või kirjutamisaja kohta. See pole ju mingi uus uudisasi.
KOMMENTAARID (7)