Hüvasti, Paul Allik! (2)

Ajalehed kirjutavad järelehüüetes pühapäeval manala teele läinud Paul Allikust kui tunnustatud ja mitmete auhindadega pärjatud kunstnikust, kuid vaikivad maha tema loometee lauljana. Ja eduka lauljana.

Kui Paul Allik muusikutee ukse seljataga kinni pani ning edaspidi ennast loojana vaid maalikunstis nägi, siis see oli sedavõrd selge ja tugev nägemus, et ta oma kunagisi populaarseid estraadilaule ei lubanud isegi helikandjatel reprodutseerida. Paraku oma laule eetris ta ära ei saanud keelata. Omamoodi paradoks, et Paul Allik püüdis oma muusiku-mineviku elust täiesti maha nühkida, kuid rahva seas teatakse teda ennekõike siiski kui lauljat.

«Kunagine muusikategemine oli tema jaoks niisugune kerglane periood, millest ta ei tahtnud midagi kuulda, see ei olnud tema elutöö,» ütleb Paul Alliku tütar Kristel Allik. Pealegi on «Mustamäe valss» selline rahvalik trall-la-la. Tal on ka palju ilusamaid laule,» lisab tütar.

«Mustamäe valsi» kõrval meenub Alliku repertuaarist ennekõike estraadipala «Põgenevad unenäod». Mõlemad lood on kirjutanud Avo Tamme. «»Mustamäe valss» oli üks esimesi minu katsetusi,» mäletab Tamme. «Ütlesin kunagi järjekordselt raadiot kuulates oma tollasele abikaasale Heidy Tammele, et ma võiksin selliseid laule tunnis kümme tükki kirjutada, mille peale tema sõnas, mis sa kelgid, eks kirjuta siis.» Ja juba 1971. aastal jõudis «Mustamäe valss» «Tippmeloodia» lauluvõistlusel teisele kohale. Tunnustatud saksofonist Raivo Tafenau ütleb, et tänu «Mustamäe valsile» temast muusik saigi. «Läksin koos onu Ilmariga vanaema juurde, kellel oli kodus väike bajaan. Onu surus mulle pilli pihku ja ütles, et mul on tund aga aega. Kui selle ajaga «Mustamäe valsi» selgeks õpin, on pill minu. Tunni aja pärast mängisin ma selle viisi onule ette, sain pilli endale ja sellest seigast minu muusikutee algas,» muigab Raivo Tafenau.

Paul Alliku ja Avo Tamme viis 60. aastatel kokku kõrtsimuusiku karjäär restoranis Euroopa. «Tema laulis seal ja mina mängisin pilli, pärast musitseerisime koos Kungla restoranis,» ütleb Avo Tamme. «Olime head semud. Mäletan, kuidas kord öösel jalgsi koju kõndisime ja rääkisime sellest, mis kõik meie lapsepõlves oli olnud. Et tal oli väga hea ja loomulik hääl, siis ma pakkusingi talle oma esimesi laule ning need läksid kui soojad saiad.»

Avo Tamme sõnul hakkas Paul Allik oma noorpõlve laulmist hiljem häbenema. «Küllap siis lõi temas rohkem kunstnikuveri välja. Kui me kuskil kunstinäitusel kohtusime, ei tahtnud ta laulmisest enam üldse rääkida. Ta oleks nagu selle perioodi hea meelega hoopis maha salanud.»

Peeter Saul, «Mustamäe valsi» orkestreerija, mäletab Paul Allikut ennekõike kui väga hea kasvatuse ja käitumisega lauljat. «Artisti edu sõltub alati sellest, kas ta meeldib orkestrile,» ütleb Saul. «Paul Allik meeldis orkestrile kohe. Ja ta meeldis ka publikule. Ta oli selline karismaatiline.»

«Äärmiselt lahke ja armas inimene,» lisab Heli Lääts. «Ta justkui joonistas oma kunstimeelega laulud välja. Väga kahju, et ta laulmise lõpetas. Aga ju siis ta kutsumus mujal oli. Mõnikord teeb inimene õige valiku õigel ajal. Selles mõttes oskas ta õigel ajal muusikast ära minna, et pühenduda sellele, mis oli tema kutsumus.»

Paul Allik saadetakse viimsele teekonnale laupäeval, 20. detsembril kell 13 Mustpeade Majas.