Inimesed

Feliks Kark: «Suupill pole mingi tilulilu-pill!» 

Ivar Sild, 12. detsember 2003, 00:00
RÕÕM JA RAHU: Homme, oma 70. sünnipäeval mängib Feliks Kark kaasa menuka muhumuusikali «Suvitajad!» viimases etenduses. Feliks Kargi juubelile pühendatud etendus on välja müüdud.Foto: Kalev Lilleorg
«Suupill arendab hingamisorganeid. Hingad sisse ja hingad välja. Kogu aeg lõõtsutad,» kiidab homme 70. sünnipäeva pidav näitleja, suupilliklubi asutaja ja suupilliansambli Piccolo liige Feliks Kark väikese puhkpilli tervistavaid omadusi.

Esimese suupilli kinkis isa Feliksile viiendaks sünnipäevaks. Pikalt pusides sai poiss esimese viisina selgeks tuntud rahvaliku loo «Mulgimaa». Kui ta rongiga vanaema juurde sõitis, oli tal kombeks seda lugu sõidu ajal ka mängida. Rahvas polnud kade ja plaksutas noorele pillimehele soojalt.

Teise suupilli sai Feliks sõja ajal pärast Tallinna pommitamist, kui üks lahkuv saksa sõdur oma pilli poisile kinkis.

Pärast teatrikooli lõpetamist asus Feliks Kark tööle Rakvere teatrisse. Esimese, enda hinnangul korraliku suupilli sai ta alles viiekümneaastasena 1983. aastal. Kargil õnnestus saada Pariisi-Portugali turismituusik, juba varem oli ta kindlalt otsustanud osta endale kromaatilise suupill. Ehkki vahetusraha oli vähe.

Suure otsimise peale leidis Feliks Kark muusikapoe, mille uksel aga oli paraku silt «Inventuur». Lootuse kaotanud Kark tahtis lahkuda, kuid naeruse näoga mees lükkas uks lahti ja küsis tema soovide järele. Näitleja aimas käega suupillimängu liigutusi ning pobises: harmoonika.

Imesõna mõjus ja lahti tõmmati sahtel, kus oli üle kümne pilli kenasti ostukorda ootamas. «How much?» uuris näitleja kõige pisemale pillile osutades. Suureks kergenduseks kirjutati paberitükile summa, mis oli taskukohane. Nõnda astus Feliks Kark poekesest välja, käes kromaatiline Honer ja näol koort lakkunud kõutsi rahulolu. Nõnda sai üle paljude aastate vana sõprus üles soojendatud ja pillist sai saatja nii näitemängudes kui ka kontsertidel. Praegu on reliikvia teenitud vanaduspuhkusel ja selle asemel on kasutusel üle kahekümne Honeri firma pilli.

Pillipäevadest festivalini

Loomulikult juhtub üht-teist huvitavat. Nii paluti Feliksil kord Endla teatris pilli mängida. Et stseen toimus peaaegu pimedal laval, mähkis ta suupilli ühe otsa juurde ribakese isoleerpaela, et pilli mitte tagurpidi mängida. Kuid kolleegid panid isoleeri teisele poole ja nõnda kostis laval uhke mängu asemel vaid imelik visin ja piiksumine. Ei suutnud turtsatustest hoiduda ka vembumehed.

Aastaks 1996 oli pillikirg nõnda suureks kasvanud, et Feliks Kark otsustas oma pilli laiemalt propageerida. Asutati 23 liikmega suupilliklubi Piccolo, millest kasvas välja Piccolo Kvintett. «Tänavu saab ansambel seitsmeseks ja mina seitsmekümneaastaseks,» muheleb muusikuks muutunud näitleja.

Pärnus on peetud viis rahvusvahelist suupillipäeva ja kaks suupillifestivali. Ilmse uhkusega näitab Feliks Kark plakateid ja esinejate nimekirju, üks nimi kuulsam kui teine.

Mitte ainult välismaamehed pole tasemel suupillimängijad: «Meil käib igal aastal festivalil üks Valgamaa naine.» On ka suupillikool, kus juba hulk noori suupillimängu harjutavad.

Feliks leiab, et riigikorra vahetus on katkestanud suupillimängijate põlvkondade järjepidevuse. Ta loodab selle taastada. Kui üritusest festival sai, andis Kark initsiatiivi bändikaaslase Elmar Tringi kätte.

Rootslased surusid kätt

Kark on olnud ka Piccolo arhiivipidaja. Oma mappidest leiab ta vajaliku faktimaterjali.

Piccolo Kvintetti kuuluvad Feliks Kark, Andrus Haugas, Andres Kokk, Elmar Trink ja Ilmar Tõnisson. Nukrusega teatab Kark, et neil on ette näidata ainult kassett 1998. aastast «Üks väikene sõbrake põues on mul». Siiski tahavad mehed oma plaadi teha, Feliks Kark on kümmekond lugu kirjutanud.

Tänu kvintetile ja festivalidele on jagunud hulganisti välisreise: Saksamaa, Rootsi, Taani, Holland, Soome. Isegi Manija saarele. Esimesest reisist mäletab Kark, et Helsingfjordis oli igavesti uhke vastuvõtt korraldatud ja raekoja ette sinimustvalge tõmmatud.

Ta viipab maalile, kus imepisikestel laidudel on elumajad. Tegelikult olevat see üks Põhja-Saksamaa saar, mille tormid nõnda üle ujutavad, et ainult künkatipud jäävad veest välja. Kohalik rahvas on ammu sellise eluga kohanenud: nõnda on künkatippudel hooned ja orgudes heina- ning karjamaad.

Kui muidu peetakse eestlasi kiretuteks ja kinnisteks, siis Piccolo kogemus on näidanud vastupidist. Feliks tunnistab, et see, mis vahel mänguoskusest puudu jääb, selle teeb ta oma avatuse ja naljadega tagasi. Üks populaarsemaid nalju on liikumatu suupill, s.t. mängija hoiab pilli huultega paigal ja teeb kätega hoopis midagi muud, kuid pillilt kostab ikka lugu.

Feliks Kark leiab, et suupillimäng on kasulik ja tõsiselt võetav tegevus: «Arendab hingamisorganeid. Hingad sisse ja hingad välja, kogu aeg lõõtsutad. Arendab muusikalist kuulmist. Pill on pisike ja seda on lihtne kaasas kanda.»

Õpi ära «Rongisõit»

Muidugi on igal pillil oma õrnad kohad: «See võib kergelt häälest ära minna, aga selleks on parandamise riistad. Kaabitsaga kraabid keele otsa pealt maha, kui tahad heli kõrgemaks saada. Kui madalamaks, siis tagantpoolt. Mõne pilli on ta ise häälde saanud, kui aga mikropragu sees, on pill omadega õhtul.»

Suupillimängu õppimist peab Feliks lihtsaks: «Proovi algul noodid puhtalt kätte saada ja mängida ära heliredel. Suupillil on abiks ka numbrid peal. Kõigepealt õpi ära lihtne lastelugu, kas või «Rongisõit». Nii õpid pilli tunnetama.»

Suupille on mitut liiki

Suupilli leiutas Karl Friedrich Ludwig Buschmann 1812. aastal Saksamaal. Aasta hiljem leiutati lõõtspill. Praegu mängitakse suupilli Jaapanis, Iirimaal, Saksamaal, Madalmaades ja Taanis. Saksamaa koolides on kogunisti suupillikallakuga klassid. Levinuim suupill on bluuspill, kus iga helistik on eraldi pill. Nupumehed on leiutanud ka imepilli, kus kuus helistikku trumlina koos. Sujuvust ja rohkem võimalusi pakub kromaatiline pilli, millega saab mängida näiteks Valgret. Diatoonilisel suupillil on kaks eri helikõrgusega rida, et saaks samuti keerukamaid lugusid mängida, annab n.-ö. Tepo lõõtsa efekti. Akordpillid on suured, viiskümmend sentimeetrit laiad ja mõeldud ansamblis mängimiseks, nagu ka basspillid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee