ABIKAASA SOOVITUSEL KAANETÜDRUKUKS: Helle Juksar sirvimas Saksa ajakirja Freie Welt aastast 1968. Hellest on seal pilte üle kahe lehekülje. Esiplaanil on ta aga Silueti kaanepildil. Lisakopika sai mannekeen teenida reklaamfotodega – Helle mälu järgi maksti ühe pildi eest viis rubla.Foto: Tiina Kõrtsini
Inimesed
6. detsember 2003, 00:00

Siluett aitas Nõukogude Eestis naiseks jääda (1)

Saksa moepiibli esimese venekeelse väljaande avamisel teatas madame Burda, et Nõukogude Liidus teab ta vaid üht korralikku moeajakirja – Eesti Siluetti. Ajakirja peatoimetaja, moekunstnik Ell-Maaja Randküla usub, et Silueti fenomenaalse edu saladus oli eelkõige eesti moekunsti järjepidevus: «Mood on suuresti kultuuri asi.»

Kui edukaim Eesti moeajakiri Siluett 1958. aastal ilmuma hakkas, ei sündinud see tühjale kohale – juba varem oli Eestis ilmunud hulk põhiliselt küll joonistatud piltidega moe˛urnaale. Üks tuntud moejoonistaja oli Melanie Kaarma, keda tunti kogu NSV Liidus. «Peatselt hakkasid taolisi ajakirju välja andma ka Leningrad ja Moskva. Eesti kunstnikud joonistasid ka sinna,» meenutab Ell-Maaja Randküla.

Siluett oli osa Tallinna moemajast – seal ilmusidki põhiliselt moemaja kunstnike loodud rõivamudelid. Läbi aegade väljapaistvamad on Randküla hinnangul võrdselt nii andekas kui ka hea ärivaistuga Ivo Nikkolo, aga ka Livia Leškin ja Zoja Järg.

Maailmamoega ühte jalga

Randküla leiab, et maailmamoega käidi kaasas edukalt, olles nõukogude naisele sild läänest itta: «Ega me kotis elanud. Paaris raamatukogus käis isegi prantsuse Vogue.» Moemajal oli valuutavaru, mille eest tellitigi välisajakirju. Head allikad olid Randküla sõnul ka sugulaste saadetud ˛urnaalid, mida moemaja antikvariaadi kaudu ostis.

«Valik oli päris hea. Oli Saksa, Rootsi, Inglise ajakirju, Prantsuse omi harvem.»

Omaette konks oli aga selles, et Silueti tegijatel polnud raudse eesriide taga õiget aimu, kuidas moeajakirja täpselt tehakse. «Ega me enne saanudki teada, kui olime juba turumajanduses,» räägib Randküla. Esimese arvutigi sai toimetus alles 1991. «Igal numbril oli oma kunstnik, kes tegi põhiosa kujundusest. Makett tuli käsitsi kokku kleepida. Tol päeval olime kõik kerges kaifis – see käis ju kummiliimiga.» Silueti tiraa˛i hindab ta meeletuks – eestikeelne keskmiselt 52 000, venekeelne 320 000–360 000. Suur osa tiraa˛ist müüdi sotsialismiriikides, näiteks Bulgaarias. «Kui kogu tulu tulnuks moemajale... Aga olid ette nähtud täpsed palgad, ühesugused üle liidu. Tulu läks kergetööstusministeeriumi.»

Siluetti tunti isegi Kuubal. «Seal ju kõik õmblesid endale ise ja ega lõikelehe puhul olegi tähtis, mis keeles ajakiri on.»

Moskva hoidis tiraa˛i tagasi

Tiraa˛ oleks võinud olla suuremgi, kui fondidest oleks rohkem paberit antud. «Oi, see oli raske! Kui õnnestus välja ajada kriitpaberit kaane jaoks, oli see suur asi! Teine põhjus – Moskva hoidis tiraa˛i tagasi. Kõige suurem trükiarv pidi ju olema liidu pealinna ˇurnal Modõl.»

Kangastega polnud nii raske kui paberiga, ehkki ka neid hankida oli paras vaev: joosta mööda hulgibaase ja riidevabrikuid, väga palju ka Venemaal.

Et Nõukogude Naine oli pigem kesksoost töölisele, täitis Siluett ka naisteajakirja kohta. Populaarsed olid nõuandeleheküljed. «Eriti nõutud olid lihtsate ja efektiivsete vahenditega tehtavad ilunipid. Kuigi oli tagasilööke – üks tegelinski avaldas nördimust, kui Siluett soovitas leivaga pead pesta. Kuidas siis nii, toit on ju söömiseks.»

Tegelikult ei kontrollinud organid Siluetti kuigivõrd. Näiteks tagakaane siseküljel asunud välismaise moe rubriiki võis üsna vabalt pilte valida. Ehkki siin olid ka oma mured – näiteks lubas Vogue pilte vaid tasu eest, kuid seda polnud Nõukogude ajakirjal kuskilt välja võluda. Kuna toona oli moraalist veider arusaam, tuli vaadata, et lõhikud ega dekolteed poleks liiga sügavad.

Silueti lõpp oli järsk – peaaegu päevapealt. «Hüperinflatsioon, segadus Venemaal – sealt ei tulnud enam raha tagasi. Tagantjärele on kahju, et siis ei osanud hinnata kaubamärgi väärtust. Praeguste teadmiste juures oleksime ilmselt käitunud teisiti.»

Randküla kinnitab, et ehkki eesti naine on alati osanud end sättida, aitas Siluett tollal naiseksolemisele palju kaasa.

«Innustas endaga midagi ette võtma, enda eest hoolitsema. Ka toon, milles Siluett lugejatega rääkis, oli sõbralik ja isegi lohutav.»