Inimesed
2. detsember 2003, 00:00

Triinu Meriste: «Peeter ei ole sussid jalas mees.»

«Just paar päeva tagasi proovisin väga head kalvadost, nii imepisikese lonksu,» näitab Ugala teatri näitlejanna Triinu Meriste, jättes pöidla ja nimetissõrme vahele vaevumärgatava pilu. «Jah, oli küll väga hea jook. Aga ei saanud rohkem proovida, pidin minema koju last toitma.»

Triinu kehastab Ugala värskes lavastuses «Triumfikaar» naispeategelast Joani. «Triumfikaarest» tingitud ka see kalvadose mekkimise jutt, sest just see jook on üks märksõnadest, mis niidina läbi Remarque`i kõige kuulsama loo jookseb. Teine märksõna on armastus. «Kui palju käiakse seal ringi sõnapaariga «ma armastan»,» toob Triinu ühe näite.

Lisaks lavaarmastusele jagab näitlejanna kodus oma armastust kolmele mehele – abikaasa Peetrile ja kahele pojale.

Triinul on kodus üheksakuune Pärtel. Ja kuueaastane Tobias. «Kartsin küll esialgu, et kuidas ma teatri ja noore ema rolli ühendan. Poiss oli alles viiekuune, kui ma augustis hakkasin «Thijl Ulenspiegeliga» proove tegema. Seal sain ma kooli kätte. Tegelikult olid kartused asjatud, laps on nii rahulik. Kogu aeg vaid naeratab.» Triinu meenutab, kuidas noorem kolleeg Karol Kuntsel ükspäev teatris Triinu poja Pärtli naeratust püüdis järele teha, ise samas pärides, et kas Triinul tekivad nüüd ta vastu emalikud tunded.

Pärast esimese poja Tobiase sündi läks Triinu teatrisse tagasi alles siis, kui laps sai poolteiseaastaseks. «Nüüd on tee juba selge. Enam ei karda nii palju. Tallinnas oleks keerulisem olnud, aga siin on väikelinna elu, teatrist koju lähen autoga viis minutit.»

Ugala kui uus väljakutse

Viljandisse ja Ugala teatrisse tuli Triinu koos abikaasa Peeter Tammearuga poolteist aastat tagasi, suvel 2002.

Peeter tuli Ugalasse, kus ta ennegi töötanud, peanäitejuhiks. Ja Triinu tuli kaasa. «Ei kujuta ette, et ma oleks koos lastega jäänud edasi Tallinna ja Linnateatrisse, mees aga oleks kolinud Viljandisse,» selgitab Triinu. «Aga ma ei tulnud Tallinnast ära mitte ainult sellepärast, et Peeter siia tuli. See oli meie ühine otsus. Selle sammu taga oli mitmeid põhjusi. Üks nendest see, et meile lihtsalt ei sobinud Tallinnas elamine. Kodu asus küll vanalinnas, teater oli viie minuti kaugusel. Kuid lastega elamiseks pole vanalinn just parim paik. Kodu aknast paistsid küll kolme kiriku tornid, aga mitte ühtegi puud.»

Triinu tunnistab, et päris pea kuklas ta Viljandisse ka ei läinud. «Loomulikult olid mul omad hirmud. Peeter tuli ju siia tagasi. Ta oli siin enne juba kümme aastat elanud. Tundis teatrit, tundis linna, inimesi. Minu jaoks oli see kõik tundmatu ja uus.»

Eluga Viljandis ja tööga teatris on Triinu aga väga rahul. «Eriti mis puudutab mu lapsi. Tunnen, et olen turvalises keskkonnas. Meil on lõpuks päris oma kodu, mul on tööd. Ma olen rahul!» õhkab Triinu suurte sõstrasilmade särades.

Mees nagu õletuli

Triinu pole päevagi kahetsenud, et pealinna provintsi vastu vahetas. Kuigi ta jutust võib aimata, et pole kerge olla peanäitejuhi abikaasa. «Aga eks Peetril on veel raskem. See on ikka jube amet. Ilma naljata. Minul on vastutus ainult oma rollide ees, tema vastutab kogu teatri ees. Nii et Peeter käib pigem minu rinna najal nutmas kui vastupidi,» muigab Triinu. «Eks ta ole ka keevavereline ja ülitundlik. Elab tohutult kõike üle, kuigi alati ei pruugi see välja paista. Õnneks ei ole ta tüüp, kes kaua kannataks. Kui plahvatab, on leek laes. Nagu õletuli.»

Kuigi Triinu teeb kaasa juba mitmes Ugala lavastuses, võtavad vähemalt esialgu lapsed suurema osa ajast. Tundub, et palju rohkem kui endast meeldib Triinule rääkida lastest ja abikaasast. «Vanem poiss on natuke pelglik, võõrastab. Kuigi koduseinte vahel on ta julge. Peetri ema räägib, et Peeter oli väiksena samasugune,» iseloomustab Triinu vanemat poega Tobiast. «Noorema poisi puhul ei oska veel midagi öelda, aga vanem on tõeline isa laps. Hoiab teda nii väga. Ja ka iseloomult ning välimuselt on nad sarnased. Kõik ütlevad, et isa suust kukkunud. Linnateatris öeldi, et Tobias on rohkem Peetri nägu kui Peeter ise. Samas noorem poiss on selline, kes naeratab igaühele. Kohutavalt rõõmus laps.» Viivu pärast lisab ta veidi mõtlikumalt. «Aga eks oma lapsi distantsilt vaadata ei oska. Kui ma väiksemaga sünnitusmajast koju tulin, oli Tobias uksel vastas ja ma vaatasin, et issand, kui suured käed tal on! Haiglas olid ju harjunud paaripäevase imiku peopesadega.»

Veel ütleb Triinu, et paratamatult on Peeter suurema osa ajast tööl teatris. «Kuigi ta on väga kodukeskne. Ja ei ole selline, kellele peab ka külmkapi ukse lahti tegema. Armastab süüa ja teeb seda hästi. Ta on inimene, kellega igav ei hakka. Ei ole nii, et jalad seinale. Ei ole sussid jalas mees. Temas on kõike nii palju: emotsioone, südant, mõistust, annet.»

«Ega ma raamatus näpuga järge ajanud.»

«Väga ahvatlev ja samas nii raskesti läbihammustatav roll,» ütleb Ugala sarmikas näitleja Triinu Meriste, kes kehastab lavastuses «Triumfikaar» üht peategelast Joani. Remarque`i kõige tuntuma romaani instseneeris Peeter Sauter ja lavastas Tõnu Lensment.

Esimest korda luges Triinu «Triumfikaare» ühe hingetõmbega läbi teismelisena. Paralleelselt «Triumfikaare» proovidega ilmus see raamat uuesti ta öökapile. «Sain raamatust palju abi. Ja ka lugu ise läks mulle rohkem kohale ja korda,» räägib Triinu. Samas tunnistab, et püüdis raamatus mitte kinni olla.

Ka Triinu partner Andres Noormets, kes mängib pagulasest saksa tohtrit Ravici ja lavastaja Tõnu Lensment on püüdnud Triinut keelitada, et ta nii tihti sinna raamatusse ei piiluks. «Ega ma seal näpuga mingit järge ajanudki, lähtusin ikka eelkõige instseneeringust.» Triinu ütleb, et ta vist valetaks, kui ütleks, et romaani tuntus ei veereta kaela suuremat vastutust. «Esimest korda mängin ma tegelast, kes on nii paljudele juba eelnevalt tuttav.»

Näitleja tunnistab, et kui ta hakkas «Onu Vanjas» Jelena Andrejevnat mängima, ei saanud ta oma rollist esiotsa üldse sotti. «Mõtlesin, et kes ta küll on, pigem nagu ufo,» naerab Triinu. «Joani puhul seda mõtet ei tekkinud. Põnev ja samas keeruline tema puhul on see, et talle on omane vastuolulisus. Kummaliselt truu ja samas nii truudusetu, tagaajav ja tagaaetav, siiras ja kõlvatu ühekorraga, nagu Remarque ütleb.»

Kuigi lavastaja Tõnu Lensment on loo melodramaatilisust püüdnud igati tasandada, ei saa seda Remarque`i puhul ka täiesti eirata. «Kui palju käiakse seal ringi sõnapaariga «ma armastan»,» toob Triinu vaid ühe näite. Sõna «armastus» kõrval läbib lugu punase niidina märksõna kalvados, mis romaani ilmudes sügaval Vene ajal tundus mingi kauge ja kättesaamatu võlujoogina.