Unistuste ahi kütab ka südameid

Nägemispuudega Aili elab Misso vallas Pältre külas Pärtli talus. «Ilma kütmisel on nüüd lõpp!» teadustab kuue lapse ema rahulolevalt ja saadab mõttes Tallinnagi poole sületäie toasooja ning kiidab taevani ahjumeister Ragnar Lehtla tööd. «See on ime, meie toad on lõpuks soojad. Ja ahjukartuleid saab teha, grillida ja niisama tule paistel istuda!»

Ei pea Aili enam ka jopega magama heitma ega elektriga tütre tuba kütma. Oktoobrikuu elektriarve oli Parvedel üle 500 krooni, mis on sügava puudega naise jaoks ilmselgelt ülejõu käiv summa.

Paar nädalat vana õhkkütte kamin-ahju käib külarahvas oma käega katsumas, kohalik pottsepp visanud moodsat küttekollet uurides käega: uuema aja värk, tema jaoks täiesti võõras tehnoloogia.

1925. aastal ehitatud talus on ikka peremehed ahju parandanud. Parved tulid pärast eelmise kodu kaotust sellesse majja elama 1997. aastal, viimased talved said majapidamise ainukest ahju kütta vaid nii, et välisuks oli pärani lahti. «Ahi ajas suitsu sisse mis hirmus, sisemus oli kokku kukkumise äärel, kivipuru. Ruummeeter meetripikkuseid halge kulus, enne kui ahi natukenegi lämmaks läks. Ja hommikuks oli elamine jälle külm nagu hundilaut!»

«Ma ei ole elu jooksul midagi niisama saanud, ei ole sellist õnne sülle kukkunud.» Aili Parv ütleb uhkusega, et vaatamata kitsastele oludele on nende pere lapsed toetusteta hakkama saanud. Kaks vanemat poega ja tütar on oma elu peal. Tütar Marju töötas vahepeal Rootsis – et õppelaen tagasi saaks makstud. Lisaks noorimale tütrele on emal koolitada Merit, kes õpib Väimela koolis turismindust.

Ailile ei meeldi termin puudega lapsevanem. «Ma olen invaema, ma ei taha olla puudega vanem.» Õpetajana leiba teeninud naise arvates mõtlevad paljud inimesed kellegi puudest kuuldes, et ahaa, selle kruvid logisevad.

Söakas naine selgitab, et puudega on üldjuhul see, kes sündis juba teatud puudujäägiga oma töö ja toimetuleku võimes. «Mina olen elu jooksul kaotanud mingi osa oma töö- ja toimetulekuvõimest, seega olen invaliid.» Parv on kirjutanud mitmeid artikleid mõistete selgitamisest, ka rahvusvaheliselt eksisteerib kaks mõistet: puudega inimene ja invaliid.

Kui ajalehes käivitus unistuste kampaania, mõtles naine esimese hooga uutest prillidest. Praegused paksuklaasilised prillid on – 20 ja lagunemise ääre peal, kuid Aili pidas siiski korralikku ahju prillidest tähtsamaks: ka uute prillidega poleks temast metsas marjulist ega õmblustöö tegijat. Korralikust ahjust on abi kogu perele.

Septembris tuli telefonikõne Tallinnast: saate ahju, millest unistusekirjas rääkisite. Leitud pottsepp, Priit nimeks, andis Ailile korralduse vana ahi maha lõhkuda, et töökrunt oleks valmis, kui tema Eesti teisest otsast kohale tuleb. Käsk käes, lammutas perekond ahju maha ja suunas pilgud teele. «Teadsime, et mees on materjalidega teel, küpsetasin hunniku kotlette ja tegin sousti-kartuleid.»

Kaks kuud ootamist trimmis invaema närvid lõpuks pillikeeltena pingule: «Petis mees oli, kuigi ilusasti rääkis.»

Kui mõnel ööl miinuskraadid kümneni langesid, värises Aili emasüda nagu tallesaba: oleks pidanud vana suitsu pahviva ahju alles jätma. Vana kaevugi ei maksa enne täis ajada, kui uus kõrval valmis pole.

«Aga siis ma mõtlesin, et küll me üle elame. Minul ahju pole, tähendab, ka külma veel ei tule.» Naisele meenub, et vanasti, kui kartuleid garaa˛i all ära ei jõudnud sorteerida, oli külm taevas kinni täpselt senikaua, kuni nad töödega järjele jõudsid.

Aili Parv on ahjumeister Ragnar Lehtla kõrvalt korraliku õpilasena õppetunde võtnud, nüüd pajatab ahjuehitusest nagu tõeline asjatundja. Naine teab ahju põskkanalitest ja järelpõlemiskambrist. «Soojust tubadesse reguleeritakse eri siibrite avamisega, ahi salvestab puude põlemisel eraldunud energia.» Uue küttekolde kõige suurem eelis on see, et kümme minutit pärast tule läitmist hakkab toas levima mõnus soojus.

Uus valge ahi lausa nõuab, et ka elamine korda saaks. «Paneme uue tapeedi, suitsenud lae lööme valgeks,» ärkab Aili Parves korraga peremees.