E-õpe sobib eesmärgikindlatele

Tänaseni pole tulnud kahetseda, et kasutusele võeti IBMi pro-gramm Lotus Learning Space.

Seda õpib hõlpsasti kasutama nii tudeng kui ka õppejõud.

Erinevalt teistest kõrgkoolidest pakub Concordia Audentes magistriõppe tudengitele võimalust läbida kogu kursus e-õppe vormis: «Iga aine puhul otsustab tudeng ise, kas võtta aine e-õppe vormis või loengukursusena. Praegu valitakse neid samas mahus.»

Professor Haav märgib, et osa ainete puhul õigustab e-õpe end enam, teiste puhul vähem. Viimaste hulka paigutab ta näiteks mõned matemaatilised ained, kus arusaamiseks tuleb pidevalt anda selgitusi.

E-õppe suurimaks eeliseks peab Hele-Mai Haav sõltumatust nii ajast kui ka kohast: «Tudeng võib istuda arvuti taha kus ja millal talle sobib. See on vajalik just magistriõppe tudengitele.»

Bakalaureuseõppes ei pea Hele-Mai Haav e-õpet täie õppemahu ulatuses aga otstarbekaks: «E-õppe voorused võivad ka puudusteks osutuda, kui õppijal ei ole piisavalt enesedistsipliini. Viimane tuleb aga aastatega.»

Optimistlik suhtumine, et õppimisele tuleb e-õppe puhul vähem aega pühendada, veab alt: «Tööd on sama palju nagu loengukursuse puhul. Eeliseks on see, et jäävad ära sõidud ning et õppimist saab endale sobivale ajale nihutada.»

Töökeskkonda riputavad tudengid ja õppejõud üles oma foto ja enesetutvustuse. Paar korda semestri jooksul – alguses ja lõpus – saadakse ka seminaril kokku. Samas kinnitab professor Haav, et ka arvuti vahendusel suheldes on võimalik tudengitest ja tehtud tööst ettekujutust saada: kas või sellest, kui sügavuti tudeng diskussiooni käigus suudab minna.

Üks on kindel: rahvusvahelise tudengite seltskonnaga e-õppes suhtlemine annab lisaks kraadile pealekauba ka hea keele- ja arvutioskuse.

Puuetega inimestele suunatud e-õpe on Eestis alles algusjärgus. Kindlasti võib aga öelda, et selle üks suur pluss puudega inimese jaoks on sõltumatus kohast.

Viimased 12 kuud on Eestis väldanud projekt nimega THINK. THINK Baltic Extension on Euroopa Komisjoni poolt finantseeritav projekt, mida Eestis viib läbi Tallinna Tehnikaülikooli rehabilitatsioonitehnoloogiate keskus.

THINK – Towards Handicap Integration Negotiating Knowledge – tähendab lahtimõtestatult puudega inimeste integreerimist tööjõuturule ja neile sellesuunalise eelkoolituse võimaldamist.

Alates septembrist 2002 on korraldatud kursusi arvuti algõppes, tekstitöötluses, tabelarvutuses, inglise keeles, karjäärikoolituses, tööõiguses, dokumendihalduses, raamatupidamises, ettevõtluse alustes, turunduses, projektikirjutamises, pilditöötluses ning saadud algteadmised Linuxist, HTMList ja PHPst. Kursused olid valdavalt e-õppe vormis, mida täiendasid seminarid. Projekti e-õppe partner oli Trainator.

Enamik meie kursusel osalejaist on liikumispuudega, nad on valmis töötama kodus ja vabastavad sellega tööandja kulutustest töökoha sisustamisel, vajalikud on vaid vastav tark- ja riistvara.

Kalle Kask, THINK projekti koordinaator:

1. Millised on teie arvates e-õppe plussid?

Õppejõu seisukohast on suureks plussiks näha protsessi samasugusena kui õppija ja tulemust kohe paremaks muuta. Pärisloengul saab õppejõud tagasisidet loengu käigus ja paremaks saab oma esitlust muuta alles järgmisel loengul.

Teiseks annab e-õpe võimalusi pärisloenguid kardinaalselt muuta. Enam pole vaja korrata aabitsatõdesid, vaid saab keskenduda loenguteema illustreerimisele tudengite vahetu osaluse kaudu (näiteks meeskonnatöö vahenditega).

2. Millised on teie arvates e-õppe miinused?

Sundivate õppimismotivaatorite vähesus. Interneti vahendusel õppijad peavad olema head enesesundijad. Neil, kes seda pole, on õppimine raske. Pärisloengul märkab lektor neid tudengeid ja katsub neile ka vastavat tähelepanu pöörata, kuid e-õppes tuleb sellistele juhtumitele hoopis teistmoodi läheneda. Positiivseks miinuseks on õppijate küsimustelaviin aine kohta. Õppijad, kes teemat ei valda, kuid tahavad seda kindlasti endale selgeks teha, küsivad hulganisti kõige elementaarsemaid asju. Sellistel juhtudel tuleb kommunikatsioon nende õppijatega suunata KKK (Korduma Kippuvad Küsimused) täiustamisse.

Miinuseks võib pidada e-õppe suurt investeerimissummat stardifaasis. Kuna praegu finantseerimisskeemid selle kitsaskoha kõrvaldamiseks puuduvad, siis on ka kursuste viimine e-õppesse piiratud.

3. Mida uut õppisite koolitajana THINK projektis osaledes?

E-õppe protsess erineb pärisloengust täielikult, kui silmas pidada õpetamistehnikaid ja õppeprotsessi läbiviimist. Näiteks THINK Baltic Extension on näidanud, et eksamite programmi tihendades vähendatakse õppijate soovi õppimine katkestada. Teadlikult tuleb esimesed eksamid teha «kergemaks». Selliselt kogub õppija läbitud eksamite kapitali ja tema enesehinnang paraneb ning soov edasi õppida suureneb. Eksamite läbiviimise mugavus võimaldab e-õppes neile rohkem tähelepanu pöörata – teha proovieksameid, ettevalmistuseksameid, põhieksameid, järeleksameid; aga samuti saab lasta õppuritel endal koostada eksameid, mida sooritavad teised. Sellega saavutatakse eksamineerimise mängulisus.

1. Millised on teie arvates e-õppe plussid?

Andrus Helenurm: Saab kasutada vabalt aega süvenemiseks

Elisa Koor: Õppeaja paindlikkus. Võid ülesanded lahti lüüa just sellisel kellajal, mis sulle kõige rohkem sobib. Ei juhtu ka, et mõnest «tunnist» puuduma pead ja siis osa materjali saamata jääb. Ja erinevalt tavalisest kaugõppest saab väga lihtsalt ja kiiresti juhendajalt nõu küsida.

2. Millised on teie arvates e-õppe miinused?

Andrus Helenurm: Kõigil ei ole arvuti kasutamise võimalust, eriti pealinnast väljapoole jäävatel inimestel. See kujuneb ikkagi valitud inimeste võimaluseks. Need, kel seda hädasti vaja oleks, ei teagi sellest midagi, kuna puuduvad side ja arvuti.

Elisa Koor: Praktiliste ülesannete ja näidiste vähesus.

3. Mis on teie elus THINK projektis osaledes muutunud?

Andrus Helenurm: Sain kogemuse, et paljud head ettevõtmised ei pruugi alati jõuda nendeni, kes neid vajaksid, sest kõik ei ole lihtsalt tehniliselt nii hästi varustatud, et neid kasutada saaksid.

Elisa Koor: Olen saanud targemaks, leidnud uusi sõpru ja ajutist tööd.

Õppijad rõhutasid, et e-õppes oli kergem omandada kursusi, millest õppijail olid juba varasemast ajast teadmised. Raskusi valmistas «puust ja punaseks» näidete vähesus ja minimaalne kokkusaamiste arv.

Keskmiselt pühendati õppimisele paar tundi päevas, kuidas igaühel parajasti võimalik oli. Piiranguid tekitasid kasvavad kulutused internetiühendusele ja arvuti puudumine kodus. Õnneks leidus lahendus AIPde ja heade sõprade näol, kes leidsid aega koos õppimiseks.