«Sellist Valgret ei ole te veel näinud.»

Ikoon ise, valges ülikonnas heliloojakuju, Endlas laupäeval esietendunud loos lavale ei ilmu, tema laulud aga küll. Kuid – ei mingit pidulikkust. Salk ootajaid raudteejaamas, igasugune mõtlemine ja ütlemine käib Valgre keeles. Olmelised olukorrad olmelisel taustal. «Oleme püüdnud lauludele välja mõelda olukordi ja teha nendest üks lugu,» ütleb lavastaja Tiit Palu. «Mõte on selles, et inimestel pole eneseväljendamiseks vaja muud kui vanu häid Valgre laule.» Nii käib Valgre keeli peretüli ą la sa eile ütlesid jaa, miks täna ütled sa ei?, samas keeles käib mõtiskelu praekana söömise kõrvale – muinasjutt sinilinnust. «Olen püüdnud kokku panna ülevat ja madalat,» räägib Palu. «Valgret esitatakse tavaliselt võimalikult ülevalt ja ilusalt. See ilu on omaette eesmärk – mind isiklikult ajab see aga öökima.»

Teater annab lavastusele kaaskirjaks: «Me kõik teame Raimond Valgret – tema muusikat, tema laule, tema tekste; tema rõõme, tema kurbust. Me armastame teda. Kuid ka neid, kes Valgret (enam) ei armasta, sest teda on liiga palju.» Valgre müüdi kummardamine ja ikooniks idealiseerimine, lõputu ring kontsertidest-festivalidest-filmidest-plaatidest-kirjutistest ehk siis taaskordus sarnaneb lavastaja hinnangul terroriga.

On Palugi Valgrest väsinud? «Kes meist ei oleks?» poetab lavastaja. «Olen väsinud ja tüdinud nendest esitustest – sa ei suuda nende eest põgeneda, sest need jälitavad igal sammul. Raadios, televiisoris, tänaval, ajalehtedes... See on totaalne Valgre terror.»

Endla «Raimund» terrorit edasi ei vii. Sellist Valgret pole enne tehtud. Ning esimese hooga on see teistmoodi Valgre ootamatu, isegi võõras. Kuid – kõik kokku heas mõttes raputav. Vastakate mõtete paraad.

«Valgre on kui lambarauaga igaühele ajju põletatud, sellest pole pääsu,» lisab Palu. «Iga Valgre fraas, noot ning vihje tema laulule tekitab tohutu tundetulva. Sellest tekib ka tunne, et laval toimuv pole see, mida on laulnud Karisma, Kilgas ja kõik teised.» Lisab veel, et piisab võtta ükskõik mis Valgre laulu tekst, kui veendud, et ei suuda seda lugeda, ilma et sellega kaasneks interpretatsioon, mis pärit neist tuhandeist kuuldud versioonidest. «Sa ei saa teksti lugeda, ilma et sinus hakkaks helisema muusika, ning sellest püüdsime meie vabaneda,» sõnab Palu. «Elame nii märgikeskses maailmas ja Valgre on tugev märk – särab kui viisnurk aknasse. Vastasime sellele oma tõlgendusega.»

Kust kaugelt aga «Raimundi» idee pärit? «Alates Francis Goyast, kes viis Valgre nii kaugele, et sealt enam edasi pole võimalik liikuda – ilusamaks enam ei saa.» Või – halvemaks minna ei saa? «Võib-olla on need sünonüümid, aga Goya taotles ilu.» Tõsi, kitarrivirtuoosi taotlusega kõrvutus ka kaotus. «Enam ilusamini ei saa, mitte kuhugi ei saa sealt edasi liikuda,» hindab Palu Goya plaati «Pleased To Meet You, Mr. Valgre».

Seetõttu ei saanud ka teater sellest iluverstapostist edasi astuda. Võinuks ju võtta lavale kuldaja Pärnu, 1930. aastad, sinise taeva, õhtused kogunemised ja kokteilinautlemised, bändi koos Valgrega, Vene vägede tulemise, muutused, küüditamised, Valgre Eesti korpuses, tema tagasituleku ja püüu muusikat luua, takistused ja d˛ässi keelamise, helilooja jooma hakkamise, trepist alla kukkumise... «See on see narratiiv, see suur müüt, mis Valgrega seondub ning mida inimesed ootavad – ootavad selle taasprodutseerimist,» kõneleb Palu.

Tema meelest on Valgre ümber toimuv võrreldav kogudusetundega: inimesed kogunevad kirikusse, et taas veenduda kristluse olemasolus, ning kordavad seal samu laule, samu vormeleid. Samasugune on ka Valgre kogudus: korratakse samu vormeleid, kus sisu pole enam oluline. «Pankur ja prükkar võivad koos lõkke ees Valgret laulda, mõlemal pisarad silmas, ja sel hetkel on nad kogudus,» kirjeldab Palu. «Oleme kõik Valgrest läbi imbunud, mis on iseenesest tore. Me kõik oleme ses koguduses.» «Raimund» ei katsu aga uut usulahku luua, vaid liikuda algkristluse juurde ehk siis lätetele lähemale.

Vaba käega on O-st joonistunud U. Endla ei mängi «Raimondit» ega «Valgret», vaid «Raimundit». «Ma ei pannud pealkirjaks «Raimond» või «Valgre», sest kergesti võib lavastades märki mitte tabada – nii ei saaks me pihta Valgrele,» räägib lavastaja Tiit Palu. «Kui aga pealkiri on «Raimund», jääb võimalus, et me seda tõelist Raimondit tabame.» Ütleb U kiituseks ja põhjenduseks muudki: «Mina ei tegele naeruvääristamise või rüvetamise, vaid taaselustamisega. U pole nalja pärast. U on diminutiivne ehk siis lähendav häälik, mis muudab objekti armsaks ja lähedaseks: poiss-poisu, kass-kiisu, Tiit-Tiidu. Miks me ei või Raimondile öelda Raimund? See on ju sama mis Raimondike või meie Raimond.»

Valgre laulude loodud maailma, mille lavastaja Tiit Palu laulvate näitlejate, muusikajuhi Peeter Konovalovi ja kunstnik Silver Vahtre abil on loonud.

Kahevaatuselises näidendis Raimond Valgre lauludest mängivad Tõnu Rein või Peeter Konovalov, Carmen Mikiver, Ago Anderson, Piret Laurimaa, Tambet Seling, Piret Rauk, Enn Keerd, Lii Tedre, Jüri Vlassov, Lauri Kink.