Ülle Ulla räägib asjadest, millest enam juttu ei tehta

Ülle Ulla teeb oma elus ilmselt kõike andumuse ja pühendumusega. Juhuse tahtel ilmus tema mälestusteraamat «Terpsichore tiiva all» just siis, kui esimestest sammudest laval sai täis 60 aastat.

Kas raamatu kirjutamine osutus raskemaks kui laval olemine?

Lava ja teatriga olen ma seotud olnud juba 60 aastat, kirjutamisega tegelesin poolteist aastat. Vahelduva eduga. Vahepeal natuke kirjutasin, siis tuli miskit vahele. Ja tõepoolest, ega raamatusse uuesti sisseelamine kõige kergem olnud. Nii et jah, ühe jutiga kirjutamine läks ladusamalt.

Teatris on selles mõttes lihtsam, et sa valmistud kauem ja võtad ennast konkreetseks päevaks kokku. Aga siin – lugejad on ju nii erinevad inimesed, igaüks loeb seda raamatut omamoodi.

Naljatades mõtlesin korra: mis oleks, kui kaanel seisaks kiri, et see on raamat minuealistele naistele? Tean, et minu kaasaegsed loeksid seda huviga, sest ma räägin palju asjadest, millest enam juttu ei tehta.

Kui palju kirjapandust on raamatust välja jäänud?

Välja on jäänud väga palju, sest väga isiklikest asjadest pigem vaikitakse. Samas arvan, et minu kaasaegsetest teatris oleks vaja palju rohkem jutustada. Georg Otsast räägin ma sellepärast, et mulle tundub, et eestlased on unustanud ära, kes ta tegelikult oli. Kui suur isiksus Estonia teatrile! Praegu aga kleebitakse talle külge igasuguseid ebaolulisi märke, ja seda on nii valus kuulata. Teles olen näinud neli korda ühte saadet Georgiga, kus ta laulab vene keeles patriootilisi laule. Aga mida tegi Georg Estonia teatri jaoks!

Tegelikult oli tollal palju huvitavaid lauljaid. Kuid see ei ole puhtalt teatrimälestuste raamat, see on jutustus. Olen kasutanud võtet, et räägin olevikus ja meenutustega lähen minevikku.

Kas te päevikut olete pidanud?

Ei ole. Aga mu ema pidas minu kohta päevikut. Kuni aastani 1960. Siis ma ütlesin, et, emake, aitab, ära tee seda enam. Kui ma nüüd oma mälestusi kirjutasin, oli ema päevikust väga hea kuupäevi täpsustada. Kuna ta oli masinakirjutaja, tippis ta need veel masinal ringi ja köitis ise kokku. Neljast köitest esimese osa andsin küll Teatri- ja Muusikamuuseumile.

Kui ma nüüd oma tütres või tütrelastes avastan enda arvates mingi puuduse, siis mõtlen ikka et: Üllekene, kuidas sina oma emaga olid? Olid sa siis nii ideaalne? Ega ei olnud. Ikka nendele inimesetele, kes on su lähedal, teed sa just tihtipeale haiget.

Kas see mõte oma elu raamatuks kirjutada lõi kui välk taevast või istus juba ammu kuskil sees?

Pavel Makarov tuli oma «Persona» raamatu jaoks minuga vestlema. Mõne aja pärast lugesin räägitu üle ja taipasin, et minu jutt sellisena küll ei kõlba. Küsisin, kas tohin nendele küsimustele kirjalikult vastata. Kirjutasin masinal puhtalt ümber, kokku sai 20 masinakirjalehekülge.

Mõne aja pärast helistati kirjastusest Kunst ja küsiti, kas ma võiksin oma mälestused kokku panna, nad annavad üleskirjutamiseks ka abilise. Aga et ma olin korra varemgi küsimustele kirjalikult vastanud, siis ütlesin, et teen seda hea meelega ise. Olen eluaeg pidanud kirjavahetusi, armastanud teistele kirjutada ja ka ise kirju saada.

Juhuse tahtel sattus raamatu ilmumine kokku veel ühe tähtpäevaga, 7. novembril 60 aastat tagasi olite te esimest korda laval.

Jah, emal oli tuttav näitlejanna, kes ütles, et Draamateater otsib Oskar Põlla lavastusse «Pöialpoiss» lapsi. Olin siis üheksa-aastane, kui tegin esimese etenduse, peaosas oli Salme Reek. Siis tulid juba järgmised: «Kaval-Ants ja Vanapagan» ning «Nora», kus mängisin Nora tütart. Ütlesin: «Ema, palun anna mulle musi.» Emaks oli Aino Talvi.

Pärast sõda tuli aga juba Estonia balletistuudio.

Kas draamalaval ei tahtnud jätkata?

Aga ballett ja tantsimine olid mu kirg. Tantsisin igal võimalusel. Ja ega mul olnud siis seatud tantsud, improviseerisin need sealsamas laval.

Välimuse järgi võiks teid hispaanlannaks pidada. Ja kui sellele veel tants kui kirg juurde mõelda...

Olen pidanudki ennast tundma hispaanlannana, sest mul on olnud sellised rollid. Miskipärast arvatakse, et olen Carmenit tantsinud. Ei ole. Aga ooperis «Carmen» tantsisin ühe väga ilusa tantsu, mida alati ka suurtel kontsertidel kasutati. Ballettides või ooperites, kus oli hispaanlaste või mustlastega tegemist, pandi ikka mind tantsima. Rääkimata sellest, kui lavastati Raveli «Bolero».

Sellest ei ole suurt midagi jäänud, aga nooruses olin tõesti tõmmu. Isegi kulmud kasvasid kokku ja neid tuli kogu aeg kitkuda.

Jah, ega hele parukas mulle väga sobigi, kuigi seda on tulnud kanda.

Töötasite ligi kolm aastat ka Leningradi Music-Hallis. Kindlasti oli see töö tasuvam, aga kas ka prestii˛sem kui balletiartisti oma?

Ma mitte ainult ei tantsinud seal, vaid ka laulsin ja vedasin tervet etendust. Leningradis oli ka Eino Baskin ning Endrik Kerge tuli minuga sinna kaasa. Praegu tuntakse teda kui Ago-Endrik Kerget, aga siis oli ta tantsija Endrik Kerge ja mina armastasin Endrikut.

Music-Halli lavale pääsemiseks oli tohtu konkurss. Sinna olid kokku valitud kaunid tüdrukud kogu Venemaalt. Lavastus oli suurepärane ja teater ise oli suurepärane.

See oli väga tore periood ja mind pole kuskil niimoodi hoitud. Vene publik on eriti tänulik ja eriti häälekas. Kujutage ette: olin seal kaks ja pool aastat, andsin kuussada etendust, ja peaaegu igal õhtul laval.

Õudne!

Väga õudne. Aga on suur kunst minna igal õhtul tegema ühte ja sama asja ja pakkuda ennast välja, nagu teeksid seda esimest korda. See oli huvitav aeg ja andis palju. Ma olen ju Tallinnas sündinud ja Tallinnas kasvanud ning kujutasin ette, et Tallinn on maailma naba. Aga siis nägin, et on olemas selline suurlinn nagu Leningrad.

Tasu oli ikka korralik?

Selles oligi asi.

Te olete ka suurepärane laulja.

Laulmisest hoopis olulisem oli mulle joonistamine. Kui ma veel teatris töötasin, tõttasin pärast proove koju, et joonistada. Mulle meeldis teha portreesid, figuure ja tantsupoose. Olen mõelnud, et kui oleks olnud võimalus, oleksin kindlasti õppinud graafikat. Sest mulle meeldis just pliiatsiga joonistada.

Aga eks ma olin ka musikaalne. Mäletan, et neljandas klassis ühes laulutunnis valmistuti aktuseks, laulsime «Suur ja lai on maa, mis on mu kodu», ja mind pandi seda juhatama.

Draamalavale tõi teid 60 aasta järel ringiga tagasi Madis Kalmet?

Jah, Madis Kalmet oli see jumalik mees, kes pakkus osa Linnateatri «Ilvese tunnis». Pärast esimest lavaproovi ütles Madis, et ta pole oma valikus eksinud. Mul on see nii meeles...

Kas enne lavale minekut olete suur pabistaja?

Väga. Tantsimisega on see häda, et kui hakkad väga närveerima, siis läheb lihas lõdvaks. Pead väga enesekindel olema. Aga draamatükkides pabistan ma sellepärast, et ma ei ole nii hea kui pärisnäitlejad.

Mida te endise Estonia balletitantsijana arvate praegu selles majas toimuvast?

Ma ei tea midagi öelda. Kui mul ongi oma arvamus, ei saa ma seda kommenteerida, sest ma ei tööta seal majas ja pole asjade kulgu seestpoolt näinud.

Tean vaid, et väga paljud head tantsijaid on majast lahkunud või lahkumas.

Olete olnud abielus Ago-Endrik Kergega ja Eri Klasiga – mõlemad on suured kunstnikud.

Tõenäoliselt mõjub mulle inimese professionaalsus. Sest kuidas ma muidu olen sattunud selliste andekate inimeste kõrvale.