Mehe ehe olgu kandja vääriline

Vääriskivide asjatundja Heli Kuulmani hinnangul hakkasid mehed taas ehteid kandma paar-kolm aastat tagasi ning seda paljuski tänu jalgpallur David Beckhamile ja filmistaar Brad Pittile, kes tõid maskuliinsesse moepilti tublisti luksust – mustad pärliread ja briljantidega ripatsid. «Seni rõhutati, et endast lugupidav mees peaks kandma mansetinööpe ja lipsunõela. See kehtib tänaseni, kuid nüüd on aktuaalsed ka kaelaehted,» ütleb Kuulman Ja mitte lihtsalt ketid, vaid rikkalikud, lopsaka disainiga ehted. «Eriti popp teema on kaut-šukist võrud, mille külge on lisatud hõbedast, kullast või titaanist detail. Eelkõige peab ehe olema mehele vääriline partner,» rõhutab Kuulman.

Ülitrendikas on kombineerida titaani kollase kullaga ja säravatele materjalidele eelistada tuhme. Sageli lisatakse pilgupüüdjaks üks kivike, olgu see siis briljant, läbipaistmatu hematiit, oonüks, smaragd, rubiin või miks mitte hoopis must pärl.

«Härrasmees ei kanna iial ersatsehet. Mehe ehe peab vastama pildile temast endast,» on Kuulmani sõnul meestel ehtevalikul kerge libastuda.

Ehtekunstnik Sven Tali ütleb, et kui praegu on mehele mõeldud ehted palju isikupärasemad kui naiste omad, siis alati pole see nii olnud. «Viis aastat tagasi oli massiivne kett sotsiaalse staatuse näitaja. Esmalt osteti kallis auto, kositi kaunis daam ning siis hakati endale hinnalisi aksessuaare muretsema,» näeb Tali siin seost ürgajaga, mil ehete kandmine väljendas staatust.

Kui naistel on sõrmus või ripats enamasti vaid ilu pärast, siis mehi mõjutavad ehete valikul sageli usk või veendumused. «Tähendus on muutunud oluliseks just viimasel ajal, kui mees eelistab kanda pigem mõtestatumat ja ehk isegi mingite saladustega-tähendustega seotud kaunistusi,» usub Tali. Ka ehtekunstniku enda sõrmes on neli aastat tagasi valminud erikujuline lopsakas, kantidega hõbesõrmus, mille siseringile on kirjutatud katkend ühe Iraani luuletaja luuletusest. «See ehe sündis ajal, kui tundsin, et mul ei ole piisavalt sisemist jõudu. Raskel hetkel saan sõrmust keerutada, teades samas ainsana sõnumit, mis on sellele araabia keeles kirjutatud. Seda sõnumit võib pidada minu elu kreedoks,» jääb Tali siiski salapäraseks.

Sõrmust peabki Tali üheks meeste moelemmikuks, eriti kui see ei ole klotser, vaid on midagi isikupärast. Sõrmus võiks olla väärtuslik, niisugune, mida isa saaks pojale pärandada.

Julgematel soovitab Tali pintsakureväärile või lipsule väikese ja elegantse prossi kinnitada. «Muidugi mitte argipäeviti, vaid ikka erilisematel puhkudel. Kindlasti peaks kandja stiil prossist tunda olema,» ütleb Tali ega usu, et prossist just meeste moelemmik võiks saada – mehed kardavad õrnana näida.

Abikaasale või kallimale kingitust otsides soovitab ehtekunstnik eelistada sõrmust või prossi. «Pross on pidevalt südame lähedal ja sõrmus pidevalt silma all,» põhjendab Tali oma soovitust.

«Kui võrrelda muu maailmaga, siis Eesti mehed ei ole harjunud kandma eksklusiivseid ehteid. Enamik mehi teeb küll ilusaid kalleid kingitusi oma naisele, aga enda unustab seejuures täiesti ära,» on Tali märganud.

Karbil, millest ehtekunstnik Sven Tali taieseid välja tõstab, on sildike kirjaga: «Igaühe sees meist on pomm, mille tiksumismehhanismist me ei ole teadlikud. Kuid ühel päeval see plahvatab emotsioonidest ja sisemistest võitlustest, paljastades kõik. Ma olen terrorist.»

«Need ehted ei sündinud mitte poliitiliste sündmuste, vaid minu sisemiste tundmuste tagajärjel. Osalt on see katse näidata, et ehtematerjalina võib kasutada ja kanda ka midagi muud kui kulda ja hõbedat,» räägib Tali, kes oma ehetes asendas metalli enda tehtud paberiga. Lisaks paberile on ehetes peidus nitroglütseriini, elavhõbedat, püssirohtu, aga ka kartulit.

Ehteseeria valmis Portugalis. Toorainet varus Tali kohalikust apteegist. «Ilmselt kirjutasid apteekrid üles komponente, mida ma juba olin ostnud, sest üht koostisainet nad mulle enam lihtsalt ei müünud. Muidu oleks objektid saanud palju hirmsamad, aga praegu on ohtlikkuse aste umbes 90 protsenti, sest puudub aine, mis põhjustaks reaktsiooni,» selgitab Tali kollektsiooni «Terrorism» sündi.

: «Ehet kantakse ikka põhiliselt ehtimise pärast, sõnatüvigi ütleb seda. Kannan kaelas risti, mille naine kinkis mulle sünnipäevaks. Nii ongi. Kui kingitakse, mis sa siis ikka teed? Paned kappi või, eriti kui oma naine kingib?

Olen küll ka ise aegade jooksul ehteid ostnud, aga praegu Eestis pakutavast ei tea ma midagi. Ehete ostmine on väga meeldiv tegevus. Mida kallimad ehted, seda meeldivam tegevus. Mida kallim, seda parem – see peaks kõik ära ütlema ka minu maitse-eelistuste kohta. Praegu ma sõrmuseid ei kanna, ainult seda risti ja käevõru.»

: «Minu kaelaehtel pole meeste ehtemoega mingit pistmist, seda kannavad paljud langevarjurid kogu maakeral. Pealegi on see täiesti unisex. Aga see ei tähenda minu jaoks veel näitamist, et kuulun klanni või kildkonda, nagu Venemaal vangidel on silmalaugudele tätoveeritud ne budi. See ei ole asi, mille järgi langevarjurid üksteist ära tunnevad, kannan seda pigem ikka enese jaoks.

Teine kaelaehe pole ka mul mingi kõva põhjusega kaelas. Täiesti juhuslikult nägin ma seda kaupluses Universaal Universum, see jäi mulle kuidagi näppu. Tegelikult ehetega ma oma pead küll ei vaeva. Kandsin kunagi väga palju sõrmuseid, üks läks katki ja teine kadus ära. Nende tähtsus ja kandmise loogika kadusid ka ära. Küllap nad kodus kuskil on, sest prügikasti ma neid visanud pole, aga sametkarbi sisse pannud ka mitte.»