Kuidas koerast saaks koolitada lapsehoidjat?

«Põhimõtteliselt saab iga koera koolitada lapsehoidjaks, ainult mõne koera puhul nõuab see rohkem tööd,» arvab Alla Petrova. «Kuid teatud iseloomujooned peaksid heal neljajalgsel lapsehoidjal siiski olema. Näiteks ei tohiks koer olla vähimalgi määral konfliktne. Ja ta peab olema rahulik – hüperaktiivne koer võib lapsehoidjana teha rohkem halba kui head. Ent samas peaks koer olema tundlik. Hea vaistuga koerad oskavad ette näha, mida väikelaps teha kavatseb, ja ohtlikke olukordi juba eos ennetada. Nii et nõudmisi on sellisele loomale palju,» räägib Petrova, kelle meelest tulevadki kõige paremad lapsehoidjad just neist koeratõugudest, kes juhivad ka pimedaid.

«Labradori retriiver on üks lapsesõbralikumaid tõuge. Labrador on paindliku iseloomuga, tal on sünnipärane vajadus inimesele meeldida ning tarve kogu aeg peremehe läheduses olla. Ka kuldne retriiver on iseloomult sobiv. Samuti saksa lambakoer, airdeil-terjer, kolli, rotveiler, saksa linnukoer, belgia lambakoer, hollandi lambakoer, berni karjakoer,» loetleb Petrova. Tema sõnul võib tegelikult igast koeratõust sõbraliku ja rahuliku looma leida.

Ka näiteks põhiliselt teenistus- ja valvekoerteks koolitatavate rotveilerite ja dobermannide seas on ülimalt sõbralikke isendeid. «Paraku on rotveiler väga domineeriv tõug ja inimesed on lasknud koerad endast üle kasvada või on õpetanud lausa spetsiaalselt tigedaks,» ütleb Petrova. Olenemata tõust, saab konkreetse kutsika iseloomu üle paljugi otsustada tema vanemate põhjal.

Mingil juhul ei tohiks lastega peresse võetav koer aga olla agressiivne. «Eriti just väikelaps võib juhuslikult teha midagi, mis vallandab koera agressiivsuse – võtab näiteks tema toitu, kisub sabast jne. Ka hästi tugeva iseloomuga jahikoerad – foksterjerid näiteks – ei sobi minu kogemuse põhjal väikelastega tegelema,» hoiatab Petrova.

«Kui loom on võetud ja esmased vaktsineerimised tehtud, peaks ta kohe ka koerte-kooli minema,» soovitab Petrova. «Ent koeraga õppima tulla pole kunagi hilja, just praegu käib minu juures koolis üks seitsmeaastane rotveiler ja see on lausa uskumatu, kui hästi ta õppust võtab,» kiidab Petrova.

Põhimõtteliselt peaks iga koer läbima elementaarse kuulekuskoolituse. Kõige lihtsam ja tõhusam on seda teha koos treeneri-koolitajaga.

Kui koeral on selged «Istu!», «Lama!» ja muud elementaarsed käsklused, võib hakata talle selgitama tema tööülesandeid. Seda tuleb teha mängu abil. «Mina õpetan kõikidele oma hoolealustele, et koera töö on üks suur-suur pidu – ülesannete täitmine vaheldub meil alati mängimise või lihtsalt puhkusega,» ütleb Petrova. «Nn. pehme koolituse põhimõte on ka mujal maailmas väga levinud. Nägin hiljuti Animal Planetis dokumentaalsaadet ühest Ameerika Ühendriikides elavast koerast, kellele oli õpetatud abistama oma perenaist tolle langetõvehoogude ajal. Koer oskas leida perenaisele vaikse ja varjulise koha, isegi taksot kutsuda. Kõik esmaabivõtted olid talle õpetatud mängu teel ja koerale meeldis see nii väga, et ta isegi tundis perenaise langetõvehoogu ette,» räägib Petrova.

Ka koerast lapsehoidja koolitamisel kasutatakse ära looma loomulikke instinkte – tundlik koer saab aru, et lapsel on ohtlik minna näiteks veekogu lähedale, lahtise tule juurde, isegi lahtisest aiaväravast tänavale. Iga sellise ohtliku olukorra takistamise eest tuleb koera kiita ja premeerida. «Tavaliselt koer aga ei tea, et ka gaasipliit, elektrikontakt või lahtine aken võivad väikelapsele ohtlikud olla, kuid teda on võimalik õpetada isegi neid ohtusid ette nägema,» ütleb Petrova.

«Väikese kutsika koolitamine ja õpetamine on kõige tõhusam,» ütleb treener ja koolitaja Sirje Vets. Kohe alguses tasub õpetada juurdetulemist, rihma otsas kõndimist ning teiste inimeste ja koertega kohtumist. Nende kolme põhilise oskusega saab argielus juba hästi hakkama. Hea, kui need on selgeks õpitud siis, kui koer hakkab vaikselt oma piire testima.

«Koolitus peab aga olema koera julgustav, mitte alistav. Kõik peab käima mängu kaudu, siis tekib koeral tahtmine tööd teha,» lisab Alla Petrova. Kui algtõed on selged, hakkab peremees koos koolitajaga koerale selgitama, et tööd tuleb teha ka siis, kui parasjagu pole mängutuju või kõht on täis.

Pisikese armsa kutsika keelamine võib tunduda julmana, aga kutsale peab õpetama juba väiksest peale, millistes piirides tohib liikuda. «Karja hierarhia peab olema iseenesest mõistetav,» ütleb Vets. «Peremees on alati boss,» lisab Petrova.

Väikese 10kilose kutsika suurushullustus ja kamandamine kestavad paraku 40kilosel koeral edasi, kui teda varakult vastavalt ei õpetata.

Karja juhipositsiooni inimesena saab väga hästi kinnistada väikeste igapäevaste tegudega:

inimene läheb alati esimesena uksest sisse ja välja;

koer ei tule ka lahtise uksega autost välja enne, kui tal seda lubatakse;

sööma hakkab koer alles siis, kui inimene annab loa;

inimene tohib võtta koeralt ära kõike: toitu, puruluud, mänguasja jm.;

koer püsib kohal senikaua, kuni inimene lubab tõusta.

«Koer peab ka aru saama, millal mingi käitumine peremehele ei meeldi,» ütleb Petrova. «Pehme» koolituse saanud koerale on suurimaks karistuseks, kui peremees ütleb «Oi-oi-oi!», lisab Petrova.

Et koer ennast kodus üksi olles korralikult üleval peaks, tuleb seda talle ka õpetada. Esialgu ei tohiks looma jätta omapead kauemaks kui 10–20 minutit.

Enne äraminekut on soovitatav koera mõne ülesandega väsitada, mis koormaks haistmismeeli ja aju. Hea oleks teha temaga üks pikk jalutuskäik, kus ta piisavalt energiat kulutaks.

Ära minnes võiks korrata alati ühte ja sama teksti, näiteks: «Ole ilusti, lähen tööle!»

Koera õpetamist tuleks alustada valeminekutest: astuda uksest välja ja jääda siis ootama. Lahkumisel ei tohi kutsikat nunnutada.

Kui loom hakkab haukuma, tuleb tagasi minna, viia ta oma kohale ja öelda «Ei!» Kui kutsikas on rahunenud, proovida kõike uuesti. Valeminekuid tuleb korrata seni, kuni koer enam üksi jäädes klähvimist ei alusta.

Lahkudes jätta tuli põlema ja raadio vaikselt mängima, see loob kutsikale turvalisustunde.

Teadlased arvavad, et koeral puudub ajataju – ta ei erista, kas peremees on ära olnud 15 minutit või pool päeva.

Kojutulek tuleb teha looma jaoks meeldivaks: mängida temaga, viia pikemale jalutuskäigule. Lahkumine olgu täiesti tavaline toiming, aga kojutulek alati suur rõõmupidu.

Kasulik on õpetada koerale üksinda mängimist, näiteks maiuste otsimist. Alustada võiks juustupeitusest: peita juustutükk nii ära, et loom selle kergesti üles leiaks.

Kui jätta koer omapead, tuleb talle alati mingi tegevus välja mõelda – kas anda närimiskont või mänguasi, mis talle meeldib, kuid mis muul ajal on peidus ja vaid siis tema päralt, kui ta üksinda kodus. Väga kasulikud leiutised on kõikvõimalikud ohutud pallid ja pakendid, kuhu saab maiuseid peita. Kui panna näiteks juustukuubikud pappkarpi või rullikeeratud köögirätikusse ja siis raskesti kättesaadavasse kohta peita, jätkub loomal tükiks ajaks tegevust.

Heaks ja odavaks vahendiks on ka mõni vana mänguasi, mille sisu koer on välja kiskunud ning kuhu saab edukalt juustu- või vorstitükikesi peita. Ava maiuse kättesaamiseks võiks olla piisavalt väike, nii jätkub loomal lusti kauemaks. Kutsikale sobivad ka second-hand`ides müügilolevad paarikroonised karvased mänguloomad, mis pärast pesumasinas puhtakspesemist igale koerale suurepärased lelud.

Allikas: www.lemmik.ee, www.saksalambakoer.ee