«Lavastajakogemus on seni null!»
Viimati kolleeg Andrus Vaariku lavastatud menukomöödiaga «Ei või olla» ja «Ei või olla 2» populaarsust võitnud Egon Nuteri alias Lennu Taadu ja Õnne tänava Jürka lavastajadebüüt, eesti ja soome segakeelne «Taksojuhid», esietendub sel laupäeval Pärnu Endla teatris.
Napi poolteisekuuse proovideaja alguses närisid noorlavastaja Nuterit kahtlused, kuidas publik kahes keeles kõlavast elutruust kurbkomöödiast aru saab, ja kas üldse saab – Nuteri meelest on lavastus omamoodi keeleeksam –, siis peaosa mängiv tuntud soome koomik Erkki Saarela ei muretse, vaid muigab.
«Peaasi et soomlased ikka kaine peaga teatrisse tuleksid,» naljatab ta.
«Olen kunagi lavastamist õppinud. Diplomile on märgitud isetegevusliku teatri resisjor, või mis ta oli...» selgitab paarkümmend aastat näitlejana lavalaudadel olnud Nuter. Vähemalt teoreetiliselt ei ole lavastamine talle päris tume maa.
Nagu igal endast lugupidaval eestlasel on temalgi «omad soomlased». 1987. aastast saadik on näitleja Nuter olnud paari ülelahe teatriinimesega isiklikes ja soojades suhetes. Seetõttu pursib ta ka soome keelt ja teab põhjanaabrite hinge ja eluolu.
«Vähemalt arvan teadvat. Ei julge öelda et 100 protsenti, aga ilmselt ikka rohkem kui need, kes pole seal ise käinud, aga panevad märgi külge: kõik soomlased ongi vodkaturistid,» kõneleb Nuter.
Nuteri voorusi tunnistas tema koolivend, Endla direktor Ain Roost, kes otsis hea huumoritunnetusega inimest Endlasse uudset teatritükki lavale seadma. Selle etenduse üheks siht-grupiks on ju «sanatoorium» ehk siis Pärnus aasta ringi tervist kosutavad soomlased.
Aastate eest esimest korda Helsingisse jõudnud, oli Nuter lausa pettunud: «Jumal! Ma olen Leningradi sattunud! Tsaariaegsed hooned ja arhitektuur!» meenutab ta. Esimene soomlane, kes varahommikul laevalt maale saadetud Nuterit kõnetama juhtus, oli liliput. Tol rippus millegipärast vööl paarkümmend võtit.
«Kuule, mees, olen sind näinud! Jõle tuttav oled,» meenutab Egon liliputi esimesi sõnu. Pikk ja soe jutt, kui tore mees Nuter ikka on, lõppes eestlaselt viie marga küsimisega.
Tänu Jyväskylä näitlejatest sõpradele on Nuteri ülelahemälestused siiski valdavalt helged. Ta on seigelnud mööda Soome maakodusid ja tutvunud põhjalikult sealse saunakultuuriga. Nuteri kinnitusel on eestlaste stereotüüpne kujutlus põhjanaabritest kui alaliselt purjus kaubaturistidest selge liialdus. Nagu ka soome isandate ettekujutus, et kõik eestlannad kõnnivad ringi miniseelikutes.
Rõivad on olulised – Nuter eristab soomlasi just nende järgi. Kohustuslikud elemendid soomlase seljas on tema hinnangul tuulejakk, heledad sokid ja pruunid kingad.
Soomlannasid kritiseeritakse Nuteri lavastajakäe all tublisti.
«Mina ei tea, kas nad pärast Saarelale pika puuga kallale lähevad või mitte, aga eriti hästi neist ei räägita. Pole ka mingi saladus, et Soome mehed istuvad mõnikord Tallinnas Raekoja platsilgi lihtsalt selleks, et Eesti naisi vaadata. Samas: ma ise pidin Inglismaal auto alla jääma, kui jäin ilusat daami vaatama,» tunnistab Nuter, et naiseilu vastu on ka tema, lihtne Eesti mees, jõuetu.
Uut väljakutset vastu võttes teadis Nuter, et peaosaliseks on Endla teater kuidagiviisi importinud Soome kuulsa komöödianäitleja ja telestaari, 56aastase Erkki Saarela (soomlase ja endlalase Madis Kalmeti kontakt sai alguse Hispaania teatrifestivalil – toim.).
«Ta on väga tugev näitleja. Valdab koomuskit ja minoorukit – mida kõike,» rõõmustab Nuter, et 30aastase komejandistaa˛iga Saarela ujub nagu vana kala ka algaja lavastaja käe all.
Kui Egon esimest korda oma Soome tuttavatel külas oli, ei julgenud nood eestlast üksi linna peale kolama lasta ja külaline jäeti paariks tunniks üksi koju. Igavuse peletamiseks näidati kätte videomakk ja paar kassetti. Ühel juhtus olema Erkki Saarela mononäidend.
«Oi issand, kui hästi tehtud!» mäletab Nuter enese tollast vaimustust. Kui ta nüüd ammust iidolit esimest korda sadamas nägi, siis õhkas omaette: «Pagan, ongi see mees! See on ju hea mees!»
Seda, kui vägeva staariga tal on au oma esimest lavastust teha, koges Nuter juba sadamas. Äratundmise hõlbustamiseks olid vastasolijail suured Erkki Saarela nimega kaelasildid. Soomlased vaatasid, suud ammuli: mis asja teil Selle Mehega on?!
Tuntuse oreool jälitab Soome koomikut ka Pärnus. Asjaosalised on proovide ajaks põhiliselt soomlastest asustatud sanatooriumidesse majutatud. Kui tallinlane Nuter sai üsna rahulikult hommikueinet nautida ja ümbrust vaadeldes oma lavastusse loomingulist ainest hankida, siis Saarela söögisaali ilmumisel jäi nii mõnelgi soomlasel suu lahti ja lusikas seisma.
«Taksojuhid», mis esietendub Von Krahli teatris kaks päeva enne samanimelist etendust Endlas, pole sugugi komöödia, vaid tõsine näitemäng tähtsusetutest mõtetest ja suurtest põhimõtetest.
«Taksojuhid/ Taksirengit» on Mihkel Ulmani ja Jussi Niiekselä poolt kahasse kirjutatud kakskeelne näidend, mis jutustab kahest taksojuhist Tallinna öös. Üks neist, Pertti (Asko Sahlman) otsib kauneid halle silmi, naist, kellega ta aastaid tagasi kohtus ning keda unustada ei suuda. Kohalik võimlemisõpetaja Toomas Haav (Ivo Uukkivi) on vabal ajal taksojuht, kelle autosse Pertti istub. Kohtumine paneb proovile nii Pertti kui Toomase tõekspidamised ja arusaamad.
Lavastaja Ingomar Vihmar on öelnud, et kui Jussi Niiekselä talle esimest korda näidendit mainis, siis määratles ta seda komöödiana. Täna aga väidab ta, et see on kõige kurvem komöödia, mida ta elus näinud on. Et tavaline inimene elus on küll armas vaatepilt, aga tavaline elu laval kurb ja masendav.
Etendus on koostööprojekt, milles Von Krahli teatrile sekundeerib Soome poolt Q-Teater, Läänemeremaade teatrivõrk Baltic Circle ja näitlejate ühistu Koitos.
Kommentaarid (0)