Katariina Lauk: «Ma ei tunne oma alastistseenide pärast piinlikkust.»

Kui Katariina Lauk majast välja astub, kerkib mulle silme ette pilt noorest Katherine Hepburnist. Salli ja päikeseprillidega. Katariinal on samuti päikeseprillid ees. Tegelikult pole nad vist üldse sarnased. Katariina ja noor Katherine. Kui mitte arvestada nimepildi sarnasust.

Katariina perekonnanimes on liide Tamm nüüd kadunud. Abielu näitleja Raivo E. Tammega on otsa saanud. Kaks aastat tagasi lõppes tema suhe Linnateatriga. Eluvintsutustele vaatamata on Katariina rahu ise. Vähemalt väliselt. Ja ütleb, et on õnnelik. Sest saab vabakutselisena valida tööd ja sai hakkama äärmiselt raske osaga uues kodumaises filmis «Somnambuul», mis 19. septembrist kinodesse jõuab.

Andsin otsekohe nõusoleku minna proovivõtetele. Et rolli peale oli ikka väga palju kandidaate, oli hirm, et ma seda osa ei saa...

Seda küll. Nüüd nägin, millised võimalused on selles materjalis, see oli minu jaoks meeletu väljakutse, tahtsin seda väga teha. See oli mulle väga oluline.

Väga-väga meeldis materjal ja Eetla roll. Ta oli nii ehmatavalt aus, kui ma seda stsenaariumi esimest korda lugesin. Mõtlesin siis, et oh issand jumal, kuidas seda on võimalik teha? Ja kes seda teeb? Ja kui mind välja valitakse, kas ma siis ikka suudan seda ära teha?

(Filmi tegevus keerleb 1944. aastal rannaäärsel maatükil, kus elavad majakavaht Gottfried (Evald Aavik) ning tema tütar Eetla, kes elab justkui pidevalt une ja reaalsuse piiril, vaevleb oma seksuaalsete hirmude küüsis, kogeb nii emaigatsust kui ka korduvaid hirme vägistamise ees.)

Väga-väga. Teadsin kohe, et seda saab ainult nii teha, et tuleb olla lõpuni täiesti aus enda kui inimese, enda kui naise ja enda kui näitleja vastu.

Jah, mõnikord oli asi lihtsalt füüsilises vastupidamises. Välistingimused olid aeg-ajalt nii ekstreemsed, et kartsin surnuks külmuda. Mõne stseeni puhul sunniti jooma ka alkoholi. Et seest vähegi sooja saada. Aga enamiku võtete puhul ei saanud seda lubada. Olin vaid spordikreemiga sisse kreemitatud.

Samas olid mõned stseenid vaimselt nii pingelised, et neid tuli teha vaid oma kogemuse pealt. Keedus (re˛issöör Sulev Keedus – toim.) rääkis, kuidas tema oma kujutluses stseeni näeb, ja siis ütlesin mina, kuidas mina seda stseeni kujutluses näen, ning siis kahepeale kokku hakkasime sellega tegelema.

Ja oli hetki, kus ainult kujutlusvõime peal ja fantaasiat appi võttes sai need ära tehtud. Ka see oli minu jaoks väga suur kogemus. Et ma pidin ennast rakendama igast otsast. Juuste juurtest varbaotsteni. Aga ilma võttegrupi, Keeduse, partnerite ja eriti ilma grimeerija Lii toetuseta ei oleks ma üldse tulemuseni jõudnud, arvan ma.

Ei, silmi ma maha lööma ei pea. Minu jaoks on see hea film.

Ma vaatan ennast niikuinii teistmoodi. Ja mulle tundub, et see, mis ma arvan endast neid stseene vaadates, pole üldse tähtis.

See film on omamoodi tervik ja minu roll on omamoodi tervik. Ja need stseenid on terviku teenistuses ja sobivad sinna.

Kui ma materjali lugesin, sain kohe aru, miks need seal on. See kõik tundus nii loogiline ja põhjendatud. Pigem oli küsimus selles, kuidas saavutada seda otsekohesust, lihtsust ja ausust. Et jumala eest mitte minna mingit libedat teed, mingit meeldivuse teed, mingit näitamise teed.

Sest seda ma mõtlesin küll, et kui ma neid intiimsemaid stseene pean tegema – ja ma tahtsin neid teha, sest nad olid vajalikud, ilma nendeta ei oleks elu selline, nagu ta on –, et ma siis jumala eest ei peaks silmi maha lööma või piinlikkust tundma. Et mu mängus ei oleks tabada seda, et mul endal on sisemiselt piinlik. See on kohutav, kui näitlejast on näha, et ta on andnud nõusoleku midagi teha ja samal ajal ei oska seda ja tunneb piinlikkust ning lõpuks tunnevad kõik piinlikkust, ka vaataja.

Nii et tegelikult nõuavad sellised stseenid väga suurt valmisolekut. Selle tegin ma endale selgeks, mõtlesin läbi ja leidsin, et see on oluline.

Kui peaksin nüüd tegema ainult filme, siis kaotaksin kõvasti sellega, et ei saa laval olla. Aga kui ma kunagi enam ei peaks esinema kaamera ees ja saan teha vaid teatritööd, oleks see kaotus oluliselt väiksem. Kusjuures arvan, et laval olen ma märksa universaalsem kui filmis. Selle ühe rolli põhjal on seda muidugi raske öelda, aga ma arvan nii.

Aus ikka. Ja ega samas pole neid pakkumisi nii väga palju ka olnud. Et kogu aeg telefon heliseks. Samas pole ma pidanud võtma vastu midagi põhjusel, et mul on tühi auk, et mul pole midagi teha, et mul pole raha, et ma lihtsalt pean seda tegema, et püsida reel. Et olla olemas. Et mängida laval.

Kõik pakkumised, mis mulle on tehtud, on ikkagi väga head. Sest kui mind on tahetud, siis on just mind tahetud konkreetsesse rolli. Selge see, et vabakutselist rolli «härra, teile on kiri» ei kutsuta. On ju mõttetu selle eest niipalju maksta.

Ma ei oska öelda, kas ma seda naudin, aga see sobib mulle.

Võin öelda, et jah. Olen küll vabakutseline olnud vaid kaks aastat, ei ole jõudnud sellest ära väsida. Ja tööde suhtes on hästi läinud. Film seal vahel oli äärmiselt vajalik. Just selles eluperioodis. Ja ainult tänu vabakutselise staatusele sain ma filmi minna – keegi teine ei pidanud teatris minu tööd üle võtma.

Jah, muidugi. Tuleb välja, et asjad on läinud oma õiget rada. Kui mind on kuskile kutsutud, siis see tähendab, et olen vajalik olnud. Teatris olles ei saanud seda öelda. Ma ei tundnud, et ma oleksin väga vajalik olnud. Seda enam, et sees on tunne, et ma suudaksin, oskaksin, tahaksin, võiksin.

Ma ei tea neid põhjusi nii konkreetselt ja see on ainult üks spekulatsioon.

Ei tea jah. Ja mis sellest enam.

(Hästi pikk paus). Päris lepinguga teatrisse tööle ehk mitte. Aga sinna majja olen ma alati rõõmuga tagasi läinud. Ja kui tööd pakutaks, võtaksin selle rõõmuga vastu.

Sest ma väärtustan väga neid näitlejaid, kes seal on, seda tööd, mis seal on tehtud.

Mingi osa minu näitlejanatuurist sobib väga sinna truppi, sellesse maailma, mis seal on.

Kindlasti olen ma tolerantsem, aga samas mingites asjades ja oma nõudmistes kindel.

Maksimalism minus pole kuskile kadunud, aga ma arvan, et ma olen õppinud paremini suhestuma teistega. Ja olukordadega. Ju siis on elu ikka niipalju õpetanud.

Laias laastus ehk mitte, sest kõik, mis minuga on juhtunud, on olnud vajalik minu praeguseks arenguks. Selleks, kuhu ma olen jõudnud ja milline ma praegu olen.

Sellele küsimusele on raske vastata. Ma vist ei vastagi.

See on sama raske küsimus. Miks inimesed kohtuvad ja lahku lähevad...

Ei, ikka kahekesi. Tema jaoks oleme ikka mõlemad olemas.

Jaa. Absoluutselt.