«Mina olen nagu venelane, Miša on nagu eestlane.»

«Tegin kunagi Eesti Raadios saadet «Noored leninlased». Mulle nii meeldis, et mu hääl kostab näiteks Õismäel. Jalutasin seal hommikul, ilus ilm, aknad avatud ja minu häält on kuulda ühest aknast ja teisestki. Näen, et ühel rõdul seisab mees trussikute väel ja riputab pesu nöörile. Korraga pöörab pead ja hõikab toa poole: «Nina, lülita see jälkus välja!» Andsin endale siis sõna, et teen edaspidi selliseid saateid, et suvaline mees aluspükstes meie saadet kuuldes seda välja ei lülitaks,» räägib Aleksandr pöördelisest päevast.

Seda, et Aleksandr Zukerman oma sõna tänaseni pidanud on, tõestab laupäeviti Kanal 2 eetris olev saade «Subboteja», mis on juba aastaid võrdselt populaarne nii eestlaste kui ka venelaste seas. Sügishooaega alustas «Subboteja» juba eelmisel laupäeval, kui Aleksandr Zukerman (51) ja Mihhail Vladislavlev (46) tõid televaatajateni esimese saate Euroopa Liidu teemalisest sarjast.

Aleksandr: Seekord on meie reisid nagu Euroopa ma˛oor, sest 14. septembril on referendum. Läksime Poolasse, seal oli referendum just käimas. See oli väga põnev, sest polnud lõpuni teada, kas tuleb või ei tule ühinemine.

Kaamera ette sattus vana hipi, ta oli juba seitsmekümneaastane, põllumees. Tuli pikkade juustega, teksastes ja ütles: «Milleks oli kõik meie elu, kui me täna hääletame vastu? Milleks me teksaseid ostsime ja politsei meid selle eest nöökis? Miks me pikki juukseid kandsime, aga meid mõnitati tänaval? Miks me raadiost kuulasime Ameerika Häält, milleks kogu meie elu, kui me täna ütleme ei?» Ja siis äkki see vana hipi hakkas miljonite Poola televaatajate silme all nutma.

Mihhail: Idee oli käia kohal veidi enne referendumit. Valisime Poola ja Tšehhi, sest nad on väga erinevad. Poolas on see tulemus väga piiri peal nagu meil, aga Tšehhis enam-vähem pooldav ja euroskeptikud on seal ikka väga naljakad.

Mihhail: Mis asi on puhkus? Viimane saade oli juuni lõpus pärast jaanipäeva ja esimene saade 23. augustil. Tinglikult nagu oleksime kaks kuud puhanud. Käisime Peterburis. Tööd oli palju ja siis mõtlesime, et läheks omapäi ja vaataks, mis seal tegelikult on.

Aleksandr: Olime Peterburis kaamerata, aga seal oli nii palju huvitavat. Kui oleme puhkusel, siis elame alati seda üle, miks me kaamerat kaasa ei võtnud. Meil on juba silmad ehitatud nagu teleobjektiivid.

Aleksandr: Kord võitis üks naine reisi koos meiega. Saime siis laeval kokku ja tema: «Noh! Hakake pihta!» Mina vastu: «Millega?» Tema: «Tehke nalja!» «Miks nii?» küsin ma. «Vaata, kõik meil nägid ja kuulsid, et ma selle reisi võitsin ja ütlesid, et küll sul veab, et nüüd saad kolm päeva ainult naerda. Tehke nalja!» Mina: «Arvate, et nii lihtsalt hakkangi nalja tegema?» Pärast reisi ütles ta: «Väike pettumus oli...»

Aleksandr: Kujutage ette, et kell üheksa hommikul tuleksid külla kaks morni inimest, istuvad ja räägivad, kus mul valutab ja... Kes meid siis veel külla laseb? Järgmine kord, kui me kell üheksa helistame, teevad nad: tss, meid pole kodus, meid pole kodus! Meil aga on vaja, et järgmine kord meid juba kutsutaks tagasi, oodataks.»

Mihhail: Me ei arva, et oleme hästi targad. Mõtleme, kuidas saadet teha nii, et «rumal» mutike sellest aru saaks. Iga asja peame enne kohandama enda jaoks, et saaksime sellest aru. Saatelõigud on ju nii erinevad. Võib-olla on mingid asjad, mida tunneme väga hästi. Aleksandr tunneb väga hästi teatrit ja mina, kuna olen insener, mingeid omi asju.»

Aleksandr: Miša on tehniliste teaduste magister. Viimase asjana ehitas ta tuumareaktori, Ulan-Udes. Läks mingi 20 aastat sellest mööda...

Mihhail: Kümmekond aastat. See asi oli trafo moodi, mis ma tegin. Tegin ja unustasin.

Aleksandr: Ja siis järsku heliseb telefon: «Halloo, helistame Ulan-Udest, meil läks reaktoril mingi detail katki.» Miša ei saanud algul aru, siis mõtles, viisteist aastat on möödas, aga tema reaktor töötab, ei plahvatanudki nagu Tšernobõl, vaid annab elektrit Ulan-Ude linnas.

Aleksandr: Tutvusime viisteist aastat tagasi Eesti Raadios. Tegin saadet «Noor tehnik». Helistasin Tallinna Polütehnilisse Instituuti ja küsisin, on teil intelligentset inimest ja mulle öeldi, et on. Miša tuli saate külaliseks.

Mihhail: Koostöö algas ikkagi Tallinna raadios.

Aleksandr: Mina ei jaga midagi muusikast, mul on kohutav maitse. Teate, ma ostan boksides muusikat. Näiteks «Muusika seksi jaoks», «Muusika rõõmustamiseks». Komplektis on viis plaati ja ma ei tea, mis seal tegelikult on. Miša on aga muusikaline esteet. Ja siis mõtlesingi, kellega ma võiksin saadet teha. Rääkisin Mišaga, kas sa ei tahaks raadios töötada. Tema muidugi naeris, sest just siis töötas ta reaktoriga. Ta otsustas, et ma olen täiesti hulluks läinud.

Mihhail: Õnneks asus Tallinna raadio linnahallis ja kohe kõrval oli tehnikaülikooli labor. Kahe töö vahel oli kakssada meetrit.

Aleksandr: Tema algne roll oligi plaate vahetada. Mina rääkisin. Kuid tihti oli tal selline nägu ees: mida sa, mees, räägid? Ma siis ühe korra küsisin. Ja siis ta esimest korda ütles, ja pikalt rääkis.

Aleksandr: Mingis mõttes on meil rollid välja mängitud nagu klounaadis: mind on palju, ma vehklen kätega, mina olen nagu venelane. Miša on nagu eestlase rollis, ta on kõik siinsed traditsioonid omaks võtnud, tema on nagu intelligent, aga intelligent peabki rohkem vait olema. Mind on vaja pidurdada, seda suudab ainult tema teha.

Mihhail: Rääkimise suhtes on Zukerman muidugi lootusetu. Üldiselt tuleb teda alati pidurdada. Seal on kaks võimalust: monteerimisel välja lõigata või kohapeal, kui talle lihtsalt öelda.

Aleksandr: Miša on suisa kangelaslikult pidanud käituma. Olid võtted dessantväelaste õppustest ja tema laskus alla viiekümnemeetrise köie otsas, hüppas langevarjuga, kukkus õppustel avamerre, ta on ujunud peaaegu põhjapoolusel spetsiaalses kostüümis. On olnud kaameraga külmikus, kus temperatuur oli miinus sada kraadi, ta on sõitnud hobusega, kes ta maha viskas.

Mihhail: Siin on ka pragmaatiline külg, et meie eelarve on nagu on. Oleks tore, kui meil oleks kaks toimetajat ja produtsent, siis võib-olla oleks ka mind rohkem ekraanil. Kuna seda aga arvatavasti ei toimu kunagi, siis keegi peab tegema ka muid asju – helistama, suhtlema kaameramehega, organiseerima võtteid.

Aleksandr: Minu ema suri sel aastal. Olime sel hetkel Egiptuses. Seal on väga raske saada võteteks luba ja meil oli ju kogu töö kinni makstud. Siis oligi nii, et saatesse rääkisid lõbusat juttu, siis helistasid koju ja ajasid matuseasju. Pidin lihtsalt ennast ümber lülitama.

Aleksandr: See on raske töö, samas ka väga rõõmus ja hea töö. Aga paljud ei kannata seda välja, et kogu elu käib selle järgi. Punkt, sul on laupäeval saade. Ja nii juba mitu aastat. Pealekauba pead sa midagi tõestama, sul on mingi uus jumal, vanasti oli jumal kommunistlik partei. Nüüd mingi mõistetamatu reiting, keda mitte keegi näinud pole, aga kes istub ja vajutab muudkui nupule. Sina ei muutu, aga reiting muutub.