«Kärna Ärni oli väga hella ja tundliku tooniga kuju.»

Üksteist suve tagasi võitis Erika Salumäe oma teise olümpiakulla. Rahvas juubeldas. Samal päeval maeti Tallinna Metsakalmistul Sulev Nõmmikut.

«Olin Jüri Aarmaga sel päeval kutsutud Põlvamaale esinema, püüdsin seal inimestele seletada – pole pühamat asja kui esinemine,» mäletab Nõmmiku kolleeg estraadilavalt Priit Aimla. See oli Nõmmiku põhimõte: kui rahvale on lubatud, tuleb minna. Rahvas pole süüdi, et elus juhtub õnnetusi.

«Mind terakese solvas, kui Esko Tasa «Mnemoturniiris» küsis: nimetage Meie Matsi auhinna saanud inimesed, kes käisid Sulev Nõmmiku matusel. Ta sai neid umbes kaks tükki loetud – mis on minu meelest arutu ja mõttetu, sest igaühel olid oma põhjused.»

Väino Puura arutleb, et enne surma tabas aastakümneid rahvast naerutanud Sulev Nõmmikut tajutav pessimism. Eriti pärast parima sõbra Vello Viisimaa surma 1991. aasta veebruaris. «Võib-olla ta väsis ja andis alla.»

Kuigi kultusfilm «Siin me oleme» on naerukohtadest pungil, ei mäleta Muhu naine Janne Tüür, kelle kodutalu hoovil film üles võeti, et re˛issöör Nõmmik oleks väljaspool tööd vaimukusi pildunud. «Kui parajasti ei filmitud, olid nad hoopis teistsugused inimesed kui filmis. Nõmmik oli selline tõsisem mees ikka. Kui nad hommikul plaanisid, mida päeval tegema hakkavad, siis olid nad nii asjalikud, et seda ei kujuta ettegi, aga nii kui võtteks läks, olid hoopis teised.»

Kui Janne magama läks, paistis Nõmmiku toa aknast ikka veel tuli. «Stsenaariumi tegi ta ju igal öösel ümber, nii et näitlejad kaebasid, et ei oska selle järgi enam õppidagi.»

Seda, et Nõmmik oleks näitlejate peale häält tõstnud, Janne ei mäleta. Kannatas välja isegi punapäise näitlejanna pipardamise, kes polnud millegagi rahul, ei soengu, ei kleidiga. Mäletab, et filmitegijad olid lihtsad inimesed. Mäletab ka ühiseid ja ohtraid napsivõtmisi. «Teinekord jäi mõni võte seepärast võtmatagi, et paljuks läks. Eks Nõmmikul see viga ikka oli, ta võttis viina.»

Kauplus lõi Nõmmiku sisse astudes kihama. Pädaste mõisa raamatupidaja Tiiu meenutab, kuidas ta poe ees komistades käpuli pidi lendama, otse poetrepil seisva Nõmmiku ette. «Äi noh, tere-tere, nii sügavasti pole ka mõtet kummardada mitte,» kostnud staar oma kuulsas

Kärna Ärni stiilis.

Priit Aimla usub, et tuntus Nõmmikut ei seganud, ehkki ta mõnikord harva tähelepanu ka pahaks pani. «Kui keegi tal nurga taga nööbist haaras, et Nõmmik, viska nalja, tavatses ta lollakat lõusta teha: plää! Ega ta ei tahtnud tolana meelde jääda, pigem teravmeelse satiirikuna.» Ka paar aastat enne surma antud usutluses Urmas Otile kaebas Nõmmik, et raadio pühapäevahommikusest põllumeestesaatest tuntuks saanud Kärna Ärni hakkab Sulev Nõmmikut tasapisi sööma: «Mind ennast häirib juba see Uduvere mees, muudkui Ärni ja Ärni... Nimed jäävad mulle kergesti külge.»

Sulev Nõmmik hakkas tantsima 15aastaselt. Ta sai hariduse Tallinna balletikoolis ja töötas Estonias balletiartistina.

«Olin sale, pikk ja ilus,» on ta seda aega meenutanud ja märkinud, et ballett õpetas teda tööd tegema ning end vormis hoidma. Ta oli Estonia teatri palgal ligi 40 aastat, lavastas operette ja muusikale.

Estraadile tõi Nõmmiku sõber Vello Viisimaa. Kolleegide sõnul oli ka eraelus sädelevalt vaimukas Viisimaa tagasihoidlikuma Nõmmiku ideede allikas. Sõbra laused pani ta kõrva taha ja tõi oma följetonides rahva ette.

Väino Puura, kes 1976 Estoniasse minnes töötas aastaid Nõmmiku lavastajakäe all, usub, et kindlasti oleks Nõmmik soovinud oma teatritööle suuremat tunnustust. «Tegelikult oli ta Estonias operette lavastades põhitegija. Kuid tal oli ka palju kadetsejaid, kes talle jalga ette panid.»

Puura räägib tuntud näitlejatarist, kes usinalt Nõmmiku-vastaseid intriige punudes talle koguni teatriliidult halvustavat kriitikat korraldas.

«Sellised asjad häirisid teda, tapsid,» ohkab Puura.

Lavastajana olnud Nõmmikul eriline anne leida rollidesse sobivaid inimesi. «Tema õpetussõnad olid väga loomulikud, näiteks «Luxemburgi krahvi» lavastades võis ta näitlejale öelda: «Sa näed küll hea välja, aga too teine mees on rohkem krahvilikum.» Lavalgi nõudis ta hästi loomulikku teksti. Ta oli väga hea tekstivaldaja, rääkis palju peast. Mulle tõi ta alati ette, miks ma teksti hakin, mitte ei räägi lauldes. Ütles, et kujuta ikka ette, mida sa mängid. Minule andis ta palju. Inimene on ikka väga andekas, kui ta, lõpetanud balletikooli, saab lavastajaks, näitlejaks ja satiirikuks.»

«Tema igatses ikkagi jääda Estonia lavastuste ajalukku, see on ikka päris selge,» arvab ka Priit Aimla.

Kuid Nõmmiku eluajal oleks Aimla sõnul olnud kriitikutel nagu mingi võistlus, kes oskab Nõmmiku lavastuste kohta kõige halvemini öelda. «Esiteks pole kasvatuslik, teiseks pole sugugi nõukogulik, kolmandaks – teevad pulli liiga palju... Kuid see aeg on mööda läinud, nüüd pole ühtki suve, kui telekanalid ei püüa mõnda tema loodud filmi näidata.»

Helgi Sallo nimetab Nõmmikut inimlikuks lavastajaks, kes eriti ei surkinud ega seganud, aga oskas näitlejat alati õigele teeotsale juhatada. «Läksin teatrisse 1964. aastal, kui algas tema kõrgaeg – «Kiri nõudmiseni», «Pipi Pikksukk», «Muinaslugu muusikas»,» loetleb ta. «Eks need inimesed, kes pole temaga koos töötanud ega tema lavastusi näinud, mäletavad ikka ainult Kärna Ärnit. Ega ta seepärast midagi teinud, et teda mäletataks. Ta polnud niisugune inimene. Tema tegi seepärast, et talle meeldis, ta armastas oma tööd.»

Sulev Nõmmiku elust pärast tööd on väga vähe juttu olnud.

Tema hobide nimetamisega jäävad sõbrad-kolleegid hätta: palju üks inimene ikka töö kõrvalt jõuab? Raadiokolleeg Toivo Tootsen pakub, et ju Nõmmik oma Saaremaa suvekodus kala püüdis. «Ma arvan, et tal ei olnud hobideks aega,» usub Puura. Raadiokolleegidega pidas Nõmmik ühiseid saunaõhtuid. Kõik küsitletud mainivad, et Nõmmiku elus oli tähtsaim tema töö. Tervist ta selle varal ei säästnud. Nõmmik oli ahelsuitsetaja ega öelnud ära ka napsist.

«Filmivõtetel näitlejad võtsid, jah,» tunnistab Puura. Muhus tänini ringlevad kuulujutud kultusfilmivõtete aegsetest joomingutest kipuvad pigem tõele vastama. «Nõmmik võttis ka, loomulikult. See on nagu söömisegagi – üks vähem, teine rohkem, eks elus pea kõike oskama. Võib-olla jõi ta elu lõpupoole rohkem. Ta köhis palju, lausa räigelt, suitsetas väga palju väga kangeid sigarette.»

Toivo Tootsen mainib, et oma osa Nõmmiku tervise halvenemisel oli populaarsusel ja pehmel südamel – nagu Nõmmik kuskil ringi liikus, tahtis keegi ikka talle kas või poolvägisi oma 50 või 100 grammi sisse joota. «Eks seda viinavõtmist oli niimoodi hooti. Hooti tegi ta aga jälle väga kõvasti tööd ja küllap tal oli midagi vaja, et sellest õudsest pingest vabaneda.»

Kaks õhtut enne surma esines Sulev Nõmmik Leisi vaba-õhulaval. Priit Aimla, kel sealkandis suvekodu, mäletab, et imestas, miks sõber tol õhtul läbi ei astunud – tavaliselt oli ta seda alati teinud.

«Pärast kuulsin kaasesinejatelt, et ta oli tuikudes lavalt ära läinud. Mitte et ta oleks purjus olnud, aga ta tervis oli päris mokas. Kui teda lõpuks lahati, ütles arst, et ta oleks võinud surra viide haigusse – maks, kops, neer ja mis tal kõik läbi olid. Ta tahtis ju üha rohkem esineda, teha oma Kärna Ärnit.»

Sulev Nõmmikut jäid leinama abikaasa ja tütar. Mõlemad on püüdnud avalikkuse eest kõrvale jääda nii Nõmmiku eluajal kui ka hiljem. Nõmmiku tütar elab Saaremaal vaikset elu, abikaasa Aili üritab sama Tallinnas. Ka nüüd ei soovi Aili Nõmmik intervjuud anda ega pajatada Nõmmikust kui abikaasast ja isast: «Seda tean ma ise, 33 eluaasta jooksul, ja ma ei pea vajalikuks seda avalikkuse ette tuua. Mulle meeldib, et inimesed tänaval ei tea, kes ma olen.» Seda enam, et Aili sõnul polnud abikaasa mees, kes oleks väljaspool lava erilisi vaimukusi pildunud, mida nüüd meenutada võiks.

«Eks tal olid elus mustad ajad ja hiilgeajad. Materdati teda ikka rohkem kui ta kiita sai – kõik need filmid, mis on klassikaks saanud, igaühe eest sai ta nahutada,» ütleb Aili ja lisab, et tegelikult sai tema mees oma tele- ja raadiosaadetes ning estraadilaval palju rääkida: «Ta sai eluajal öelda peaaegu kõik, mida ta öelda tahtis.»

Sündinud 11. jaanuaril 1931, surnud 28. juunil 1992. 1976 nimetati ENSV teeneliseks kunstitegelaseks. 1959 lõpetas Tallinna balletikooli. 1947–1951 ja 1954–1962 oli Estonia teatri balletitantsija. 1962. aastast sai näitejuhi assistendiks, 1970 hakkas operette lavastama. Tuntumad teatrilavastused: «Muinaslugu muusikas», «Mees La Manchast», «Krahv Luxemburg». On mitme populaarse filmi re˛issöör: «Siin me oleme», «Mehed ei nuta», «Noor pensionär». ETVle on Nõmmik teinud palju muusikafilme, samuti olnud Uduvere Ärni lugude kõrvalt mitme raadiokuuldemängu lavastaja.

Sulev Nõmmiku loodud – algselt kirjutas Eesti Raadio põllumeestesaadetele tekste üks Tartumaa ajakirjanik. Peagi aga kujunes Ärnist Sulev Nõmmiku teine mina. «Kust king pigistas, sellest ta Ärnina rääkis,» meenutab abikaasa Aili. Nõmmik on maininud, et Ärnil lubati öelda palju sedagi, mida Sulev Nõmmik ei saanud endale lubada. «Kärna Ärni oli küll väga humoorikas, aga ka väga hella ja tundliku tooniga kuju,» iseloomustab Toivo Tootsen.