Marika Vaarik: «Küll nad isaga hakkama saavad!»

Marika on selle suve jooksul löönud kaasa koguni kahel ringreisil – «Rahvaeurokal» ning nüüd näitetrupiga, kes esitab Ray Cooney menu-komöödiat «Ei või olla 2». «Tead, see on suur juhuste kokkulangevus,» möönab Marika. «See, mida me «Rahva-eurokal» koos Ines Aruga tegime (Chick ja Tibi, Marika ja Ines Aru parodeerisid teismelisi beibesid – toim.), oli ju absoluutne provokatsioon ja sellepärast kaasa lõingi. Nüüdne «Ei või olla 2» on aga konkreetne etendus, mida lihtsalt mängitakse suvel ja hästi tihti. Nagu ütleb Andrus Vaarik – teeme tarbeteatrit, mida on ühtviisi lõbus ja väga raske teha. Komöödiat panna on tunduvalt raskem kui tavarealismi mängimine.» Marika kehastab etenduses Barbara Smithi.

Kuna «Ei või olla» on kavas pea igal õhtul, elavad kõik näitlejad

ühiselamus Tartus. «Mu 9aastane tütar Ruudu loeb mitte ainult päevi, vaid lausa tunde, millal ema koju tuleb,» kinnitab Marika. «Aga – mis neil üle jääb. Küll nad isaga hakkama saavad!» Marika on olnud kümme aastat abielus Weekend Guitar Trio kitarristi ja kitarriõppejõu Mart Sooga. «Ruudu on õnneks nii iseseisev, et kasvab ise. Teda ei peagi kasvatama,» leiab näitlejanna. «Peaasi, et ta öösel üksi ei oleks.»

Lahusolu leevendamiseks on pere käsutuses mobiiltelefonid. «Tütar helistab vahel viis korda päevas ja küsib, kus ma olen ja mis teen. Ja soovib mulle alati edu ja sarmi. Mardiga käib aga jutt sellest, milliselt kontserdilt millisele tema läheb ja mis linnast linna meie sõidame. Vahetame nappe fraase. Oleme juba harjunud niimoodi elama.»

Tartu ühiselamus on näitlejate käsutuses korterid. Marika elab ühes Egon Nuteri ja Viire Valdmaga, igaühel oma tuba. Võib vaid ette kujutada, kui lõbusat elu kolleegid seal elavad. «No kuule, mis lõbusat?! Jõuame ju koju alles öösel ja siis magame, vanad inimesed juba. See-eest on päevad lahedad. Oleme Viirega Emajõe kaldal statsionaarsed päevitajad, viskame end seal juba keskpäeval pikali. Võtame päikest 4–5 tundi, õhtuse väljasõiduni. Meil on kiired bussijuhid. Nii et tegelikult on see kokku üks suur puhkus ja nauding,» kinnitab Maarika.

«Näiteks ütles Viire ükspäev, et nüüd on nii, et homme on piknik. Ostsime järgmisel päeval turult kaks suurt forelli ja muud vajalikku. Istusime siis trupiga Sadamateatri juures laevale ning sõitsime ülesjõge. See oli niivõrd vinge reis!» otsib Marika kirjeldamiseks sõnu. «Poistele ütlesime, et tehke meile üllatus. Uskusime, et see tuleb söögi või joogi näol. Aga nad üllatasid meid sellega, et kinkisid mõlemale naisele trikood! Viirele kauni roosa, minule mustvalge, umbes viis numbrit väiksema ning muidugi venitasime need selga... Maabusime lõpuks kaldale, grillisime kala, päevitasime, siis astusime bussi ja sõitsime etendusele. Kuhu, pole üldse tähtis!»

Ainult üks päev tuuri ajal pani Marika närvid proovile. See algas etendusega vanglas, mille eel pabistasid Marika ja Viire nagu enne eksamit. Ja lõppes mängimisega Otepääl lausvihmas, nii et parukast võis vett välja väänata, taustaks pikselöögid. «Äikest kardan ma kohutavalt. Mulle ei meeldi ka ilutulestikud ja üldse paugutamised, ma ei osta ka lapsele kunagi õhupalle ega kannata šampanjapudeli avamist.»

Marika usub, et hirmud sündisid koos lapse sünnitamisega. «Arvan, et see on kõi-gil naistel nii, et alalhoidlikkus ja ohutunne süvenevad. Et äkitselt tulevad ilmsiks foo-biad, mille olemasolust polnud varem aimugi. Nimistusse võiksin lisada klaustrofoobia ja autoga kihutamise, aga hiiri kardan sünnist saati. Mille peale ütles kunagi Aare Toikka VAT Teatrist, et ju ma olen eelmises elus juust olnud.»

«Ei või olla 2» nn. lavapoisid Oliver Pärna, Rait Randoja ja Rello Lääts (pildil vasakult) otsustasid puhkuse veeta mulluse eeskujul ratastel. «Tuleb aktiivselt puhata ja ei saa välistada ka teenimisvõimalust. Teatripalgaga peaks muidu oktoobrini venitama,» kinnitavad nad.

Kõik lavamehed töötavad põhikohaga Vanemuises. Kokku on neid teatris 23, sõelale jäid seega vaid valitud. «Ju me oleme kõige asjalikumad,» arvab lavastusbrigaadi juht Rait, kes muidu töötab Vanemuise pealavameistrina.

Möödunud aastal olid mehed lõputul teel 22, tänavu 28 päeva. «Kodused hakkavad meie äraolekuga harjuma,» sõnab Oliver. «Ah, ega nad saagi midagi öelda, nad ju ei näe meid,» lisab Rello. Koju näitavad nad nägu vaid öösiti ja hommikuti. Nemad on ju mehed, kelle tööpäeva algab lava ülessättimisega kõige varem ning lõpeb selle veoautosse laadimisega kõige hiljem.

Kõigepealt rändab koormast maha «toitlustus», s.t. šašlõki- ja pajaroavalmistajate ning õllemüüjate tavaar. Muidu ei saaks ju ka dekoratsioone autost kätte. «Kõige raskem on Haapsalus: lossihoovi ei pääse autoga sisse ja siis tuleb asju kaugelt kanda. Tapal oli aga see-eest omapärane värk: 10 korda 10 meetrit betoonplats ning elektrit saime posti otsast. Eksootiline!» naeravad nad. Kuna etenduse käigus dekoratsioone vahetama ei pea, tegelevad nad ka turvamise ning piletitelt kontsude rebimisega.

«Kannatamatuimad inimesed olid Võrus. Ütlesin neile ilusti ära, et kell kolm päeval kell 20 algavale etendusele tulla on vara,» muheleb Rello. «Vändras saabusid kaks pensionäri kaks tundi varem. Et nemad tulid teatisse ja valivad kohti. Eelmüügipiletid olid neil olemas, lasime sisse,» täiendab Rait.

Mehed räägivad, et nädalate jooksul on pea kogu etenduse tekst pähe kulunud. «Kuulame seda nagu kuuldemängu ja ootame naljakaid kohti,» ütlevad nad.