Inimesed

Tänavamuusiku elu: kellele töö, kellele lõbu 

Ivar Sild, 5. august 2003 00:00
ROHKEM KUI KAKS KROONI: «Mis see on?» küsis Avo üllatunult, kui mööduv piiga talle paberraha pihku surus, ja tänas põhjalikult, kui asja selgitatud. Ehkki enamik raviraha koguneb mehe sõnul müntidena, on ka heldemaid annetajaid.Foto: Tiina Kõrtsini
SL Õhtuleht otsis kokku praegused ja kunagised tänavamuusikud ja uuris moosekandi töö tagamaid
Andrei: mängin vaid enda pärast

Ilusate ilmadega istub Pikas jalas tagasihoidliku moega noormees. Andrei (22) kitarrimäng kõlab vaikselt, see kostab vaid paari meetri kaugusele. «Põhiliselt on minu mängukavas kerge klassika ja ballaadid, kuid ega ma eriti ei hooligi sellest, kas mind kuulatakse või mitte.»

Andrei on pärit Tartust ja käinud seal muusikakoolis. Nüüd on lisaks seljataga poolteist aastat õppimist Eesti Muusikaakadeemias. Tänaval mängib ta esimest suve. Tema jaoks on kõige olulisemad ümbrus ja muusikast tekkiv meeleolu. Seetõttu pole ta ka eriti jutukas: istub tagasi oma kohale ja jätkab poolsuletud silmil kitarrimängu.

Gennadi: vihmaga häält ei tee

Sõbrad ja tuttavad kutsuvad Gennadit (36) Elviseks. Tema tee tänavamuusikuks on olnud üsna pikk. Gennadi on lastekodulaps, kes oma vanematest midagi ei tea. Et sõltumatust saavutada, läks ta juba viieteistaastasena ehitusele tööle. Kahekümne viieselt tuli Tallinna ja muutis üsna radikaalselt oma elustiili. Gennadi muretses kitarri ja hakkas iseseisvalt pilli õppima.

Nüüdseks on ta kümme aastat tänavatel leiba teeninud, eelkõige Toompea vaateplatsi kõrval mängides. Niiske ja vihmase ilmaga teda linnas ei näe, sest häälele ei mõju see hästi. Samal põhjusel ei mängi ta baarides, kus õhk on tubakasuitsust paks. Paraku talvel muud võimalust pole. Kui aga hääl pikast tööpäevast väsib, siis võib juhtuda, et järgmisel päeval ta vilistab kitarrimängule saateks. Gennadi võtab oma tööd äärmise põhjalikkusega: tema repertuaaris on üle üheksasaja laulu. Lugusid kuulamas ja otsimas käib ta Rahvusraamatukogus Enamasti laulab ta eesti ja vene keeles, kuid turistide pärast on selgeks õppinud ka soome- ja ingliskeelseid laule, lisaks mõni hispaania ja itaalia pala. Üks lugu on isegi jaapani ja kaks heebrea keeles. Prantslaste auks kõlab «Marseljees».

Ellamvelled: elukutselised moosekandid

Ville (13), Enno (11) ja Priidu (15) mängivad 1997. aastast alates. Et ülikonna ja kaabuga poisid vanalinnas kõigile silma jäid, hakati uurima, mis ansambli nimi on. Laste Loomingu Majas ristiti see pereansambliks Ellamvelled.

Poiste moosekandielu algas siis, kui vanemad töötuks jäid, ja Tallinna vanalinnas musitseerimine on pere peamine elatusallikas siiani. Et kõik oleks seaduslik, siis on vanem poeg Priidu end FIEks registreerinud.

Poisid on õppinud muusikakoolis plokkflööti ja selle juurde on jäädudki. «Pakume kuulata, kui huvitavalt võib kõige lihtsam pill kõlada. Lihtsuse võlu,» selgitab ema Marika energiliselt. Ta on vabakutseline kunstnik, kes on eesmärgiks seadnud laste kasvatamise ja nendega koosolemise. «Mina kaitsen oma lapsi. Nad on mul väga tublid!» kiidab ta ennast ja peret.

Enim häirib teda kaaskodanike õelus – leidub neid, kes arvavad, et ta on oma lapsed orjastanud. «Elu on ilus tänu paljudele headele inimestele, kes aitavad. Aga paljud inimesed ei mõtle, mida ütlevad. Tänu Ingrid Rüütlile on ka kool hakanud meie lapsi toetama,» särab ema rahulolust. Tema jutu taustaks puhuvad poisid «Kondori lendu», konarlikult küll, aga see-eest kõlavalt.

Valentin: söögiraha ikka saab

Valentin (20) õpib rätsepaks, kuid oma suvevaheaegu kasutab pillimängimiseks linnas, et veidi raha teenida. «Hakkasin kitarri mängima neli aastat tagasi. Lihtsalt tahtsin seda teha.» Keegi teda õpetanud ei ole, ühel päeval tuli mõte, võttis pilli, proovis ja õppis duurid selgeks.

Repertuaari valib Valentin kõikvõimalikke bluusilugusid, sest see muusikastiil köidab teda mingi maagilise jõuga. Kõrge ja käheda tämbriga Valentin laulab vene keeles.

Inimesed lähevad tunnelist kiiresti läbi ja harva peatub keegi, et Valentini kuulata. Kogunevate rahatähtede väiksusest ei lase noormees ennast heidutada. Pillimängukogemus ja sisukalt veedetud koolivaheaeg on talle tähtsamad

Tõnis Leemets: Nokastanud tüüp tegi kaabutriki

Weekend Guitar Trio liige Tõnis Leemets (pildil, 31) mängis sõpradega tänaval 1991. aasta suvel. «Mõtlesime, et miks mitte oma kitarrilugusid harjutada, raha niikuinii pole. Raha sai küll vähe, aga asjad maksid tol ajal ka vähe,» ei nurise ta sissetuleku üle. «Panime tähele, et kui me profilt mängisime, siis ei antudki eriti raha. Mängisime seal igasugu soolosid ja d˛ässi, hirmsasti püüdsime.»

12 aasta tagant meenub Tõnisele ka halekoomiline juhtum. «Kord, kui Harju mäel mängisime, oli müts kaugemal. Juba jupp aega mängitud, üht-teist teenitudki, kui ujus mööda mingi nokastanud tüüp. Rabas kaabu ja jooksis minema. Kogu meie paberraha sai endale,» räägib Tõnis.

Tänavamuusikutega suhtleb igasuguseid inimesi. Leemetsa suunurka ilmub muie: «Vanad tädid käisid haletsemas: mängid siin nüüd niimoodi, kas sul ikka söögiraha on? – Mina vastu: ega ma raha pärast mängi, ikka naudingu pärast.»

Kui Tõnisele praegu tehtaks ettepanek tänavale minna, on vastus kindel: «Ei läheks! Praegu eelistan igal juhul n.-ö. seinte vahel harjutada ja raha ikka kontsertidega teenida.»

Kalle Klein: rahvale mõjus keskaegne jäts

Kalle Klein (pildil, 35) Eriti Kurva Muusika Ansamblist tegi tänavamuusiku tööd aastatel 1990–1995, ja pea igal aastaajal. Kuni viie külmapügalani mängis ta ikka Pikas jalas kahte plokkflööti.

Alguse sai asi juhusest. «Meie suvaliste mängimiste peale hakati enne raha viskama, kui me taipasime kübara enda ette panna,» meenutab Kalle, kuidas linnasuves musitseerimisest sai rahateenimine.

Kalle õppis Otsa-koolis saksofoni, kuid tänaval oli tema instrumendiks flööt. Pikk jalg tõmbas teda oma kõrtsi ja akustikaga: tema mängu olevat kuulda olnud Pika jala väravast kuni Toompeale vene kirikuni välja.

«Lugusid mul ei olnudki, kõik oli improvisatsioon algusest lõpuni. Niuke keskaegne jäts. Ja rahvale mõjus see üle ootuste hästi,» on ta tagantjärelegi veel üllatunud.

Eelkõige ongi meelde jäänud inimesed: «Vahel tekkis kellegagi side, inimene tuli, istus ja kuulas tund aega. Teadsin, et vaevalt me kunagi elus veel kohtume. Ükskord aastaid hiljem küll juhtus nii, et keegi hakkas mulle minust rääkima. Ma siis patsutasin talle õlale ja teatasin, et mina see olengi,» räägib Kalle.

Päevateenistus oli kõikuv. Pahviks lõi teda üks esimesi mängukordi, kui saksa pensionärid viskasid Saksa metallmarku, mida tuli kokku oma viiskümmend.

Veelgi südantsoojendavam mälestus on seotud samuti Saksamaaga: «Olin mängimise juba aasta tagasi lõpetanud, kui sattusin üles Toompea vaateplatvormile. Seal oli üks tuttav kunstnik, kes võttis taskust foto, mis minust tehtud. Ütles, et keegi saksa daam oli selle temale saatnud ja käskinud mulle üle anda.»

Nii nagu Tõnis Leemets, ei taha temagi enam tänaval mängida. Kui, siis ainult kuskil kaugel-kaugel. Kalle hinnangul on meie tänavamuusikute tase aastatega muutunud. «Niisama törtsutajaid on jõle palju tekkinud, need hakkasid just siis tekkima, kui mina lõpetasin. On ikka vahe, kas lähed tänavale mängima triibu, pudeli või fiilingu pärast,» arvab Kalle.

Avo Paap teenib silmaoperatsiooniks raha

Teist suve järjest mängib Tammsaare pargi servas lõõtspilli 42aastane Tartumaa mees Avo Paap. Selleks sundis teda otseselt rahapuudus: «Asi on selles, et pensioniga ei tule välja. Rohud on nii kallid. Vererõhu rohtusid on vaja osta ja...»

Nägemispuudega mees kolib suviti Rõngust Tallinna sõbra juurde, et – kui ilm vähegi lubab – pensionile lisa teenida. Avo unistuseks on kokku saada nii palju raha, et välismaale silmaoperatsioonile minna. Nägemine muutus viletsaks juba üheksa aastat tagasi, aga lõõtspilli õppis ta mängima 1997. aastal. «Jäin siis tehisneeru peale ja nõnda toetajate ning tööta jäädes ei leidnud ma eluga hakkama saamiseks muud võimalust kui lõõtsamäng korralikult ära õppida,» ütleb Avo.

Tänavamuusikute tegevus on reguleerimata

Marika Pärn Tallinna Kesklinna valitsusest kinnitab, et FIEks registreerimist muusikutelt ei nõuta. «On vaja taotleda avaliku ürituse korraldamise luba. Eelkõige käib see kesklinna ja muinsuskaitse alluvuses paikade kohta.» Järgneb pikk ohe. «Tahtsime küll selle mängimise päris vabaks lasta, aga... eks ta veidi reguleerimata asi ole. Ettevõtlus see igatahes pole, pigem varjatud kerjamine.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee