Robert Plant: «Olen hoorajääger ja rahuaktivist!»

Just. Soolokarjääri alustades võtsin nõuks sellest meeletust rokitsirkusest välja astuda. Teen Rolling Stonesiga võrreldes täpselt vastupidist. Tahtsin jälle inimesteni jõuda. Eelmisel nädalal mängisin Sitsiilias Palermos vana villa aias umbes 5000 inimesele. Just sellistes kohtades suhtled jäägitult publikuga. Olen õnnega koos, sest võtsin vastu otsuse, mis sobib täpselt mu iseloomuga.

Tulin äsja Nizzast, kus ma paar päeva tagasi d˛ässifestivalil koos Rolling Stonesi Bill Wymaniga mängisin. Lõuna-Prantsusmaal Vahemere rannikul olid kohutavad metsatulekahjud! Inimesi sai surma... Põhja-Aafrikast puhuvad mistraalid annavad tulele hoogu juurde. Sõitsime mööda, leitsak oli väljakannatamatu. Mulle ei meeldi kuumus! Kui iga poole tunni tagant õhukonditsioneeri juurde pääseb, siis on kõik korras. Kontserdil muidugi seda võimalust ei ole. Olen mänginud tänavu Timbuktu lähedal Malis, palavus võttis täiesti võhmale.

Kuum õhk on häälele ülimalt ohtlik. Vanasti kutsusime seda seisundit Las Vegase kõriks. Kui esinesid Vegases ja polnud kuiva kuumusega harjunud, hakkas see häälepaelte peale. Võisid juua nii palju vett kui mahtus, see ei muutnud midagi.

Ei jõua tüüdata. Annan kontserte nädala või kümne päeva kaupa. Siis tulen koju tagasi, mängin tennist, hullan veidi, valetan tüdrukutel suud-silmad täis. Ja seejärel jälle tuurile! Iga õhtu ma ei esine. Vabal õhtul istun linnaväljakul, söön hüva rooga ja vaatan ilusaid plikasid.

Ma olen kõike! Olen hoorajääger, rahuaktivist, annan raha heategevusele ja tunnen rõõmu sellest, mida mu silmad mulle näitavad.

Timbuktu. Poisipõlves olin hirmus-hirmus-hirmus suur musta muusika fänn, eriti köitis mind varajane Mississippi delta bluus. See muusika, mille ahelates mustad Ameerikasse kaasa tõid, oli pärit Aafrika läänerannikult. Mali ja Maroko muusika kõlab nagu bluusi vanaisa. See muusika on nii imeline ja puhas, sest seda ei tehta äri nimel ja keegi pole seda jõudnud tuksi keerata.

Sest välja arvatud mõni harv hetk Led Zeppelini ajaloos, pole ma kunagi teiste lugusid esitanud. «Dreamland» koosneb paladest, mis on mulle elu jooksul väga tähtsad olnud. Kõige kallim on ehk Tim Buckley «Song To The Siren». Võtta 3–4 minutit kellegi ajast ning luua lüüriline meistriteos – see on iga laululooja unistus. «Song To The Siren» sündis ajal, mil Ameerika muusikaelus valitses metsik kaos. Nii et see kaunis laul on omamoodi ime.

Nende panus on väga suur. Sellepärast olengi nad oma bändi kutsunud. Keedame koos segaputru, milles Põhja-Aafrika muusika on miksitud USA Lääneranniku psühhedeeliaga ning sekka satub ka veidi hip-hopp’i. Ammutame inspiratsiooni kõigest heast enda ümber. Ja kuna ühine musitseerimine innustab meid väga, siis oleme ka suured sõbrad. See on õnnistus.

Kindlasti. Ma tean, et see, mida meile 24 tundi ööpäevas jutlustavad CNN ja BBC, on üksnes osa tervikpildist. See osa on loodud puhtast mugavusest, juurutamaks meis konkreetset poliitilist ideoloogiat. Ometi on asjasse segatud inimelud ning ahastama ajavalt rasked elutingimused. Seda osa maailmast, mida peetakse pahaks, tuleks kajastada tasakaalustatumalt.

Vigu võib teha, aga neid ei tohi kinni mätsida.

Jõuab ikka. Hiljutine suurim elamus oli Solomon Burke’i kontsert Nizzas, kus käisin koos oma vana hea sõbra Bill Wymaniga. Meeletult meeldis. Noortest bändidest meeldib mulle Radiohead. Minu meelest avasid nad popmuusikas täiesti uue lehekülje.

Ah, ajalehes võib kirjutada ükskõik mida. Mina ei saa sõna sekka öelda.

Fännid võivad küll loota, et tuleme uuesti kokku, aga ka mina olen Led Zeppelini fänn. Just sellepärast ei saagi ma bändi uuesti kokku kutsuda. Led Zeppelini kõrgaeg oli siis, kui mina olin kahekümne kuue aastane. Led Zeppelini vägi seisnebki selles, et ta tuleb rahule jätta.