TAAS HAAPSALUS: Robert Plant esineb 9. augustil Haapsalu lossihoovis, tuues fännide ette palu Led Zeppelini repertuaarist, hingelähedaste bluuside kovereid ja omaloomingut. Planti ja tema saatebändi Strange Sensation soojendab endistest Ruja liikmetest koosnev tribuutbänd Led R.Foto: Repro
Inimesed
31. juuli 2003, 00:00

Robert Plant: «Olen hoorajääger ja rahuaktivist!»

Eesti neiud, hoidke alt! Järgmisel laupäeval Haapsalus esinev Robert Plant praalib eksklusiivintervjuus SL Õhtulehele, et tema armastatuim ajaviide on linnaplatsil plikasid vahtida ja neile mesijuttu ajada.
Ilmselt on Haapsalu teile südamesse jäänud, kui siia vaid kaks aastat pärast viimatist esinemist tagasi tulete. Kas mäletate alati kõiki väikelinnu, kus olete üles astunud?

Just. Soolokarjääri alustades võtsin nõuks sellest meeletust rokitsirkusest välja astuda. Teen Rolling Stonesiga võrreldes täpselt vastupidist. Tahtsin jälle inimesteni jõuda. Eelmisel nädalal mängisin Sitsiilias Palermos vana villa aias umbes 5000 inimesele. Just sellistes kohtades suhtled jäägitult publikuga. Olen õnnega koos, sest võtsin vastu otsuse, mis sobib täpselt mu iseloomuga.

Kuidas teile meeldib Euroopat vallanud kuumalaine?

Tulin äsja Nizzast, kus ma paar päeva tagasi d˛ässifestivalil koos Rolling Stonesi Bill Wymaniga mängisin. Lõuna-Prantsusmaal Vahemere rannikul olid kohutavad metsatulekahjud! Inimesi sai surma... Põhja-Aafrikast puhuvad mistraalid annavad tulele hoogu juurde. Sõitsime mööda, leitsak oli väljakannatamatu. Mulle ei meeldi kuumus! Kui iga poole tunni tagant õhukonditsioneeri juurde pääseb, siis on kõik korras. Kontserdil muidugi seda võimalust ei ole. Olen mänginud tänavu Timbuktu lähedal Malis, palavus võttis täiesti võhmale.

Kas kuum õhk häälele liiga ei tee?

Kuum õhk on häälele ülimalt ohtlik. Vanasti kutsusime seda seisundit Las Vegase kõriks. Kui esinesid Vegases ja polnud kuiva kuumusega harjunud, hakkas see häälepaelte peale. Võisid juua nii palju vett kui mahtus, see ei muutnud midagi.

Olete tänavu juba palju ringi tuuritanud – Mali, Norra, Itaalia. Kas kontserditurneed ära ei tüüta?

Ei jõua tüüdata. Annan kontserte nädala või kümne päeva kaupa. Siis tulen koju tagasi, mängin tennist, hullan veidi, valetan tüdrukutel suud-silmad täis. Ja seejärel jälle tuurile! Iga õhtu ma ei esine. Vabal õhtul istun linnaväljakul, söön hüva rooga ja vaatan ilusaid plikasid.

See pole küll pereinimese jutt...

Ma olen kõike! Olen hoorajääger, rahuaktivist, annan raha heategevusele ja tunnen rõõmu sellest, mida mu silmad mulle näitavad.

Milline hiljutistest kontsertidest on teile iseäranis meelde jäänud?

Timbuktu. Poisipõlves olin hirmus-hirmus-hirmus suur musta muusika fänn, eriti köitis mind varajane Mississippi delta bluus. See muusika, mille ahelates mustad Ameerikasse kaasa tõid, oli pärit Aafrika läänerannikult. Mali ja Maroko muusika kõlab nagu bluusi vanaisa. See muusika on nii imeline ja puhas, sest seda ei tehta äri nimel ja keegi pole seda jõudnud tuksi keerata.

Ka teie uusimal plaadil, mullu ilmunud «Dreamlandil» on ohtralt bluusi. Miks olete albumile valinud teiste – näiteks Bob Dylani, John Lee Hookeri, Robert Johnsoni – lood, mitte enda omad?

Sest välja arvatud mõni harv hetk Led Zeppelini ajaloos, pole ma kunagi teiste lugusid esitanud. «Dreamland» koosneb paladest, mis on mulle elu jooksul väga tähtsad olnud. Kõige kallim on ehk Tim Buckley «Song To The Siren». Võtta 3–4 minutit kellegi ajast ning luua lüüriline meistriteos – see on iga laululooja unistus. «Song To The Siren» sündis ajal, mil Ameerika muusikaelus valitses metsik kaos. Nii et see kaunis laul on omamoodi ime.

Teie saateansamblis Strange Sensation on äärmiselt erineva taustaga muusikuid – kes on mänginud Massive Attackis või Portisheadis, kes on saatnud Sinead O’Connorit. Kas nemad aitavad samuti kaasa Robert Planti unikaalsele saundile või olete bändis isevalitseja?

Nende panus on väga suur. Sellepärast olengi nad oma bändi kutsunud. Keedame koos segaputru, milles Põhja-Aafrika muusika on miksitud USA Lääneranniku psühhedeeliaga ning sekka satub ka veidi hip-hopp’i. Ammutame inspiratsiooni kõigest heast enda ümber. Ja kuna ühine musitseerimine innustab meid väga, siis oleme ka suured sõbrad. See on õnnistus.

Kas ammune huvi Aafrika ja idamaade vastu on muutnud ka teie maailmavaadet?

Kindlasti. Ma tean, et see, mida meile 24 tundi ööpäevas jutlustavad CNN ja BBC, on üksnes osa tervikpildist. See osa on loodud puhtast mugavusest, juurutamaks meis konkreetset poliitilist ideoloogiat. Ometi on asjasse segatud inimelud ning ahastama ajavalt rasked elutingimused. Seda osa maailmast, mida peetakse pahaks, tuleks kajastada tasakaalustatumalt.

Ilmselt te pole eriti suur Tony Blairi poolehoidja?

Vigu võib teha, aga neid ei tohi kinni mätsida.

Kas nii tiheda ajagraafikuga muusik nagu teie jõuab ka teiste kontsertidel käia?

Jõuab ikka. Hiljutine suurim elamus oli Solomon Burke’i kontsert Nizzas, kus käisin koos oma vana hea sõbra Bill Wymaniga. Meeletult meeldis. Noortest bändidest meeldib mulle Radiohead. Minu meelest avasid nad popmuusikas täiesti uue lehekülje.

Led Zeppelini laialiminekust saadik 1980. aastal on bändi fännid lootnud, et ansambel tuleb kord jälle kokku. Lõite vahepeal kampa kitarrist Jimmy Page’iga. Hiljuti Led Zeppelini kogumikku esitledes astusite kõik koos taas üles. Ajakirjanduses levisid kuuldused, et Led Zeppelin võib taasühineda. On see tõsi?

Ah, ajalehes võib kirjutada ükskõik mida. Mina ei saa sõna sekka öelda.

Nüüd võite öelda.

Fännid võivad küll loota, et tuleme uuesti kokku, aga ka mina olen Led Zeppelini fänn. Just sellepärast ei saagi ma bändi uuesti kokku kutsuda. Led Zeppelini kõrgaeg oli siis, kui mina olin kahekümne kuue aastane. Led Zeppelini vägi seisnebki selles, et ta tuleb rahule jätta.