Ivar Heinmaa: «Kõige ohtlikum võib Iraagis olla patrullimine.»

«Pole vahet, mis rahvusest sa oled, nad on ju sõdurid, ole sa eestlane või mitte. Ja endised Saddami vennad, neil on ju põhimõtteliselt kama, mis vorm sul seljas on, oled igal juhul nende jaoks vaenlane. Võõrast sõjaväest, võõra vormiga... Kas sul on seal käe peal siis USA lipp või Eesti oma, seda ei vaata keegi. Pealegi kui sa oled jänkidega koos, siis sa oled jänki ja kõik,» jagas oma kogemusi 14aastase rindeoperaatori kogemusega Ivar Heinmaa, kes on kaameraga viibinud nii Tšetšeenias kui ka Afganistanis ning töötas mais kaks nädalat Iraagis Bagdadis «Aga meil oli ka nii, et kõigepealt pead sa kohalikele ära selgitama, et sa pole ameeriklane,» märkis Heinmaa.

Kaitseväe juhataja, viitseadmiral Tarmo Kõuts on ajakirjanduses öelnud, et peab nullilähedaseks ohtu, et keegi Eesti rahuvalvajatest saab Iraagis surma või haavata.

«Suurim oht, mis seal eestlasi ähvardada võib,» arutleb Heinmaa, «on just juhuslik kuul... aga palju oleneb sellest, mida Eesti sõdurid seal tegema hakkavad. Ka Bagdadis olid tänavapatrullid, aga seal oli jänkisid suhteliselt harva näha. Nad valvavad rohkem hotellide juures – Palestiina hotell ja Sheraton –, seal on neil tankid väljas. Ka bensiinijaamades on patrulle, bensusabad on seal praegu metsikud, paarikilomeetrised... mis on täiesti naeruväärne, sest Iraak on ju ise kõva naftatöötleja.

Vaat neid patrulle on lastud mõne korra. Liikuv auto sõidab mööda ja sealt pealt tulistatakse...» räägib Heinmaa. «Ja kui sa oled patrullis, siis mis vahet seal on, ole sa eestlane või ameeriklane. Ma arvan, et patrullis käimine võibki kõige ohtlikum olla. Aga kõige hullem on see, kui mingi lolli asja tõttu saad surma, mingi õnnetus või keegi hull tulistab. Või mingi totruse tõttu, näiteks, et keegi peab meie omi ameeriklasteks või inglasteks...»

Bagdadis olid Heinmaa sõnul kõige hullemad tänavaröövlid. «Päev läbi käis röövimine. Kõigil on ju relvad olemas, ka kaupmeestel. Osa on sellised gastrolöörid, kes on tulnud Basrast, lõuna poolt, jätnud pered sinna ning tulnud Bagdadi õnne otsima ja röövima.»

Raadio Vaba Euroopa teatel on Iraagis praegu kuumusega kimpus 400 Taani rahusõdurit. Kohati üle viiekümnekraadine kuumus lööb rivist välja nii sõdurid kui ka lahingutehnika. Taani rahukaitsejõudude tegevus on kõrbetingimustes Basra lähistel olnud sedavõrd kurnav, et kolm sõdurit on juba kodumaale tagasi saadetud – nad ei suutnud ekstreemsetes oludes vastu pidada. Probleeme on olnud ka lahingutehnika ja õhujahutusseadmetega.

«Kui mina Iraagis olin, oli 38 kraadi sooja,» arutleb rindereporter, «praegu arvan, on seal üle 40 kraadi. Aga sealne kuiv kuumus väga hull polegi,» lohutab Heinmaa, «eks kuumaga jääb kindlasti hätta, aga kui kogu aeg vett juua, siis pole vast nii hull. Ega nad päikse käes ka päevad läbi ei passi.»

«No kui leidub selliseid, kelle organismile on see kliima vastuvõetamatu, siis loomulikult, saadetakse nad tagasi. Kuigi ma kahtlen... eestlasele meeldib ennast isegi 120 kraadi juures vihaga peksta... Kuid nali naljaks – tõsisemalt öeldes on mehi instrueeritud, kuidas vältida ülemäärast vedelikukaotust. Lisaks sellele on nad saanud õhku läbi laskvad kõrbevormid ja kõrbesaapad, silmi kaitsevad ultraviolettkiirgust mitteläbilaskvad päikese-

prillid,» kommenteerib Eesti sõdurite kuumataluvust Rahuoperatsioonide Keskuse ülema kohusetäitja kapten Toomas Peda.

Julgeolekukaalutlustel ei avaldata ühegi Iraaki sõitnud sõduri nime. Heinmaa peab seda absurdseks. «Minu arust Eesti oludes poleks küll olnud vaja neid nimesid niimoodi varjata. Keda see huvitab? Kelle eest neid varjatakse? Meil pole ju suurt islami kogukonda, kes peaks neid vaenlasteks... ma ei usu seda hästi. Ma olen ise ka sama asja mõelnud, et miks varjatakse, ma ei saa sellest aru.»

Toomas Peda sõnul on poistel olemas sidevahendid, et kodustega ühendust pidada. «Ma küll ei oska öelda, kas nad on juba kellegagi Eestist ühendust võtnud. Kuid ise me poiste kontakte ei jaga.»

«Nii palju võib öelda, et nad on õnnelikult kohale jõudnud ja kõik läheb plaanipäraselt. Esmaspäeval kanti telefonitsi ette, et rühm jõudis Iraaki. Asukohta ei saa täpsustada. Esimene ülesanne oli ennast paiknemiskohal sisse seada. Usutavasti tegeldakse sellega veel tänagi,» lisas Peda.