Inimesed

Vennad Voitkad teel kriminaalkroonikast filmiajalukku 

Margo Vaino, 21. juuni 2003, 00:00
AJASTU- JA TÕERUU: Liba-Aivar uurib oma tööriista, kärbikut. Samasugust kandis metsas ka originaal-Aivar.Foto: Margo Vaino
Ülo ja Aivar Voitka kodu, Kangromatsi talu Viljandimaal. On 14. juuni pärastlõuna, juuniküüditamise leinapäev. Korraga kimab õuele miilitsamotikas Dnepr. Tsikkel peatub, korvist astub välja munakoor-kiivriga ment ja pildistab aiamaal kõplavat metsavendade ema Heljut.

Soome filmituus Pekka Lehto on pannud Kangromatsi talu õuele üles tehnika – ainuüksi kaamera maksab 2,6 miljonit krooni. Käimas on filmi «W.O.I.T.K.A» võtted. Kokku askeldab võtteplatsil kümmekond inimest.

Helju Voitka mäletab aega, kus maja piiras 200 dessantnikku.

«Kamera, stopp!» hüüab Lehto ja palub, et autojuht Joel tooks linnast kommi. Võttepäevad kestavad kuni 14 tundi, pole aega õieti süüagi, aju aga tahab energiat.

Miilitsatest üks on «laenatud» Ugala teatrist, teist võmmi mängiv Aare Lehtmets on tsiklihuviline ja kohaliku autoregistrikeskuse töötaja. Keerulisem lugu on mundritega; need on kobeda raha eest laenatud Tallinna Õnnepaleest.

Rekvisiite on raskem hankida kui inimesi. Kohe astub naljatades juurde metsavendade-filmi Eesti-poolne esindaja Juhani Tamminen: «Vastikud inimesed need toimetajad, muudkui pildistavad ja salakuulavad!» Kirju elukäiguga Tamminen elab juba aastaid Eestis, seepärast on ka metsaveljede-projekti töökeeleks eesti. Võttegrupis on tööl mitu eestlast. Rollidesse on aga valitud spetsiaalselt Viljandi kandi inimesed. Et näiks ehe! Ka on mulgid filmimehi vana sõidutehnikaga abistanud, tänuvõlglaseks on filmirahvas ka politsei ja kaitsejõudude ees.

Raha kätte – jälle metsa

Hulgun Voitkade õuel. Hooned on räsitud nagu Ülo ja Aivargi, kui nad metsast tagasi tulid. Lähedal on põõsas, mille ääres Helju Voitka käis nutmas, kui pojad vangisattumise hirmus metsas redutasid.

Kusagil kasvavad ka kaks väikest pihlakat. Nende ümber sidus ema kurbadel aegadel kaks musta linti. Vahepeal oleksid pihlakad peaaegu kuivanud, siis tuli neisse elujõud tagasi.

Jah, peaaegu kõikidel Voitkade üheksast lapsest sujub elu nüüd normaalselt. Ülo käib saekaatris tööl, Ülari elab oma perega Kangromatsil...

Vaid Aivar on jälle metsas. 11. juunil sai ta soomlaste käest 8000 krooni ja lubas filmi jaoks lõpuks intervjuu anda. Aga siis murdus, sõimas võttegrupi autojuhti kusepeaks, võttis takso ja pages telgiga Võru kanti. Enne ostis arutult asju kokku: diktofoni, mitu kella, hunniku toitu. Raha ajab inimesed hulluks. Ka Voitkad.

Olen kuulnud, et sommid on nende perele kokku juba üle 200 000 krooni andnud, ja lõppu ei näi tulevat. Kui keegi arvab, et Lehto või Tamminen on rikkad, siis ta eksib. Pigem on nad töönarkarid.

Viimaste andmete järgi lõpevad metsavendade filmi võtted augustis siinsamas Kangromatsil, kui lavastatakse Voitkade kinnivõtmine. Ka erikomando koos helikopteriga tuleb kohale. Millal jõuab film ekraanile, ei tea ma täpselt.

Mu mõttelõnga katkestab koer kurva haukumisega. «Ta on neurootiline,» kuulen Lehto kommentaari.

Staa˛ikas hull

Tänase päeva lõpetab stseen PAZ-bussis Viljandis. Aivari emal on Tammise sõnul seljas city-inimese riietus ja ta sõidab. Linnas kargab peale miilits. Üritab jälgida, kuhu memm liigub. Äkki kohtub poegadega? Loodan, et sommid ikka väldivad tänaste sinimustvalgete leinalippude sattumist vene aega kujutavale stseenile.

Päike kõõlub juba madalal ja Pekka Lehto tõdeb: «Alati jääme päikesele kaotajaks. Vahel ainult poole tunniga.» Tegelikult on Pekka huvitava huumoritajuga: «Aivar küsis, et mis aastal sa oma firma tegid. Ütlesin, et 1983. Tema olevat sa sassi pööranud 1986. Mina olevat seega staa˛ikam hull.»

Pärast võtet viime Helju Voitka Tõrvasse, tema 3toalisse korterisse. Vana naine vuristab teel juttu puhuda kui õmblusmasin. Ta kahtlustab Aivari lõplikus haigestumises tolle isehakanud sõbratari Helve Laksbergi, kes viis ta poja eelmisel suvel kaheks kuuks Rootsi. «Sealt tulles ütles Aivar, et on väga väsinud. Siis ei võtnud ta enam ka rohte. See naine arvab, et maarohud aitavad, kuid Aivarile on arstirohte vaja,» tõdeb ema.

Püüan mõistatada, mis ajab proua Laksbergi haige mehe järgi jooksma. Kas pime armastus... Olen küll poole kõrvaga kuulnud, et Aivar polevat oma mehekohuseid täitnud.

Mets kaitseb ja reedab

15. juuni hommik. Grand Hotell.

«Suur must uks läks lahti ja põmmdi! kukkus 6 meetri kõrguselt pro˛ektorilatilt alla purupurjus valgustaja. Pühkis tolmu riietelt ja teatas, et oligi aeg üles tõusta,» naerab Lehto. «Andy McCoy jälle väitis, et oli eelmises elus Indias kärbes. Kärbsed armastavat sitta, India on kõige mustem riik. Sõitsimegi Bombaysse filmima,» kõneleb muidu vähese jutuga mees.

Täna peaksin Tallinna tagasi sõitma, kuid sommid tulevad vastu ja lubavad teisegi võttepäeva ja öö kohal olla.

Õhtul lavastatakse Viljandi lähistel karjääris stseeni, kus Voitkade kuriteod muutusid julmaks. Tegu on instseneeringuga 1999. aastal toimunust, kui vennad võtsid vabaduse Holstre järve ääres Opel Vectras seksivalt paarikeselt: sidusid kinni ning tõmbasid kilekotid pähe. Aivar Voitka pani mehe riided selga, võttis naise deebetkaardi ja pressis PIN-koodi välja. Viljandis võttis kaardiga raha (6000 krooni) ja naasnud järve äärde, «laenasid» ka autot.

Kuigi filmitegemise õigused ostis Kino Finlandia ära «Ilveste impeeriumi» raamatu autorilt Ülo Russakult, ei vändata filmi raamatu järgi. 130-leheküljelise stsenaariumi kirjutas erinevate allikate põhjal kokku ajakirjanik Janar Vaik.

Ajaloo ilu

Õhtupoolikul, kui verekaanidest kihava karjääri äärde kaamerad üles seatud, tuuakse kohale vale-Voitkad ja armastaja-paarike. Kõik Viljandi kultuurikolled˛i noored. Vale-Aivari nimi on Taavi Tõnisson ja vale-Ülo oma Einar Lints.

Et tegu pikantse stseeniga, kus neiu peaaegu alasti, lõpeb ka soomlaste lahkus. Ei tohi pildistada.

Kaitseliidu vahendusel on liba-Voitkadele hangitud relvad: 12-kaliibrisest vene jahipüssist saetud kärbik ja Makarovi püstol, millega toimetasid omal ajal ka Aivar ja Ülo. Kõigepealt hankisid kärbiku, hiljem võtsid võmmilt püstoli.

Siiski on filmimeeste keelust üleastujaid. Kaitseliitlane Pael filmib kogu sündmust põõsast oma amatöörkaameraga. On, mida üles võtta. Tüdruk on ilus, kõrge rinnaga, kuid ilm külm. Too kaunis Viktoria külmetabki ja saab hommikuks köha.

Kes vennad Voitkad ikkagi on? Rahvuskangelased? Äpud? Pätid? Kui mina tagasiteel selle üle mõttesse vajun, siis Pekka Lehtol keerleb samal ajal peas juba uus film «Vampiirid suuskadel», üheks peategelaseks veredopingustaar Mikä Myllylä. Kui Voitkade film lõpeb erikomando aktsiooniga, siis vampiiride oma algab romantilise talvemaastikuga Otepääl. Taevas kumab täiskuu, meditsiinikohver on pakitud. Andrus ootab sõpra, et koos Transilvaaniasse kupatada.

Nagu ütleb Pekka Lehto, otsivad sündmused meid endid üles. Helistas ju Helve 14. juunil mulle ja teatas mokaotsast, et neil on Aivariga juuli algul laulatus. Täna, 20. juunil saan teada, et Helve ja Aivar abielluvad 5. juulil! Palju õnne, Helve ja Aivar Voitka! Või on see kõik kaval filmitrikk?

W.O.I.T.K.A - film vendadest Voitkadest

6,3 miljoni kroonise eelarvega filmi teeb Kino Finlandia, töö on käinud juba üle paari aasta. Kino Finlandia juht, Soome tuntumaid filmimehi Pekka Lehto on ka filmi re˛issöör ja produtsent.

Lehto käe all on valminud mitmeid väärtfilme, näiteks «Tango Cabaret» ja «The Real McCoy». Viimane räägib põhjanaabrite kuulsast rockistaarist Andy «Lee» McCoys’st ja selles – nagu ka valmivas Voitkade-filmis – on ohtralt lavastuslikke elemente. Soome keeles on seda tüüpi filmi kohta hea väljend: dokumenttielokuva.

Et meie kahe veidra vennikese metsaelu on andnud hiljem tööd sadadele inimestele, muudab loo veelgi universaalsemaks ja laiahaardelisemaks. Niisuguseid lugusid ei jäta filmihai Lehto naljalt kasutamata: «Need lood leiavad meid ise üles!»

Võimuesindajad vendadest Voitkadest

Urmas Lindmäe, Viljandi politsei ülemkomissar, endine Kriminaaljälituse inspektor n «Tundsin Ülot ja Aivarit enne nende metsaminekut. Maapoisid. Käisid mulle näitamas vagunit, mille minema vedasid. Aivar töötas autolukksepa õpilasena Viljandi 8. autobaasis. Huvitav, et kõik ta riided seljas olid välismaised - harv juhtum tol ajal.

1984. aastal oli neil esimene kohus. Olid ärandanud traktori, et varastada vagun. Ülo ei tulnud kohtusse. Aivar sai keemiat ja hiljem puhkust. Tagasi ei tulnud. Meil olid Aivari sõrmejäljed, saime teada, kus nad vargil käisid. Nad näppasid majadest leiba, vorsti, äratuskelli, taskuraadioid, pisiasju, käisid pärast pererahvast salaja saunas.

Ülo Voitka oli kaks korda üleliiduliselt tagaotsitav. 1986. aastal jõudis KGBsse info, et Voitkad tahavad Suislepa sõjaväelennuväljalt lennukit kaaperdada. Ülo oli koolivennale sellest rääkinud. Siis torgiti meid, et Voitkad kinni nabiksime. Mu arvates olid nad siiski enamuse ajast kodus. Jutt, et nad sõjaväest kõrvale oleksid hoidunud, on jabur. Ülo oli 16aastane, kui metsa läks. Ta kartis vangi minna! 16aastaselt ei võetud sõjaväkke. Mu arvates on Voitkad kanged ses mõttes, et nad 14 aastat suutsid metsas vastu pidada. Seda ütlen kindlalt, et Ülo Voitka enam oma elus kuritegelikule teele ei astu. Oli kuritegusid, mis teenimatult Voitkade arvele läksid. Näiteks Loodi kaupluse rööv. Alles hiljem saadi õiged vargad kätte.»

Vello Kütt, Viljandi miilitsaülem 1988. aastani

«Voitkadele tuleb ses mõttes au anda, et nad ei varastanud poest tilkagi viina. Võtsid süüa: kompvekke, moosi, riideid. Huvitav, et nad oskasid ärandada vaid kastiga UAZ-tüüpi autosid. Laadisid moosid, kommid peale ja putkasid metsa. Kommipaberite järgi metsas sai ka hiljem aru, kus nende laager oli. Meie arvates olid nad tüüpilised moosivargad, ega neid aktiivselt otsitudki. Vaid siis, kui nad kärbiku hankisid ja sellega kriminaaltöötajat Klimovit ähvardasid, passisime neid 14 mehega Kangromatsi talu lähedal. Aga nad ei ilmunud välja.

Hilisemate tegude kohta arvan, et iga inimene, kes nii kaua end metsas varjab, läheb natuke sassi. Tegelikult seisis ka Voitkade toimikus sees märge, et nad olid vaimselt alaarenenud.»

Karl Kobin, endine mittekoosseisuline miilitsatöötaja

«Nad ajasid oma metsas oleku algul Paistust ära kiirabiauto kogu varustusega. Ehitasid kaks punkrit Mustapalli küla lähedale. Üks punker oli medpunker, kuhu nad medikamendid tassisid, teine oli elamiseks. Medpunker oligi Voitkade-punkritest esimene.

Ükskord elasid nad aga mõne aja oma kodu lähedal kasvuhoones. Samal ajal aeti neid taga. Ühe talve veetsid nad Gagarini NST keskuses soojustrassis.

Üks nende mittevahelejäämise põhjuseid on see, et nad ei joonud, samal ajal läksid paljud miilitsad viina nahka. Miilitsal oli ka pidev transpordipuudus, nad kasutasid tihti minu Eraz-tüüpi autot. Kriminaaljälituse töötaja Klimov sai kord teate, et Voitkad on Suislepas. Ta oli sihuke mees, kes ei julgenud ilma relvata väljakäikugi minna. Tee peal tuligi Ülo Voitka neile jalgrattaga vastu. Pöörasid siis ringi, kimasid tagasi, et Voitkat kinni pidada. Voitka viskas ratta maha, haaras kilekoti ja pani plehku. Klimov järgi. Voitka pööras ringi, rabas kärbiku ja röökis: «Tule, kui tahad!» Oligi kõik! Klimov pages.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee