Kreem lükkab kohe alguseks tagasi oletuse, et õigeid rokkareid piiravad ainult tüdrukud. Täpsemalt – sedasorti tüdrukud, keda rahvasuus tibideks kutsutakse: «Räägime ikka fännidest. Austajate hulgas on ikka mehi ka,» ütleb laulja, kuigi tunnistab, et Terminaator on südameid võitnud eeskätt kaunite ballaadidega.
Mehed on kavalad, oletab Jaagup Kreem. «Ma ei tea, miks see nii on, aga nad tulevad kontserdile ja räägivad siis, et kui tibi poleks nii väga tulla tahtnud, ei oleks ka nemad siin,» imestab ta tavalist väikest näitemängu. Tegelikult on ju selgelt näha, kuidas ka noormeeste silmad põlevad ja nad elavad kaasa nii südantlõhestavatele ballaadidele kui ka karmimatele lugudele.
Kuid ikkagi – rokkmuusikud on teadupärast ju alati valmis mõne kaunima fännitariga sügavamalt suhtlema? Ka Kreem tunnistab, et kunagi sai ehk bändi tõesti sellepärast tehtud, et oleks palju tüdrukuid.
«Aga need ajad on ammu möödas. Ma olen kahe lapse isa. Mis kiusatust siin enam nii väga?» küsib ta endalt.
«Hea on teha muusikat neile, kellele see meeldib,» ütleb Jaagup Kreem ja meenutab, kuidas ta bändikaaslastega pani pärast albumi «Minu väike paradiis» ilmumist 1996. aastal tähele, et kontserdilt kontserdile hüppab lava ees ringi kindel noorterühm. «Neid oli umbes kaheksa inimest, kes meelde jäid. Meil oli suhteliselt palju kontserte ja korduvad näod jäävad ju lõpuks meelde. Tol ajal olid austajad peamiselt ikka ülikooliealised noored, praegu on fännid – nagu üldse Terminaatori kuulajaskond – juba tsipa nooremad. Siiraimad on just teismeeas või veidi vanemad-nooremad inimesed,» ütleb Kreem. Muidugi on Terminaatoril ka vanemaid austajaid, kuid need on juba varasemad tuttavad – sõbrad, koolivennad ja -õed.
Terminaatori muusika austajad on Kreemile tähtsad. Ja ega fännidki oma austust näitamata jäta. Laulja on saanud neilt hulga pisikesi mängukarusid.
Karukesed on Jaagup Kreemi lemmikud. Ta osutab näitena riiulil ühele keskmise suurusega bee˛ikale mängukarule, kel jalas punased püksid ja seljas termika T-särk.
Fännid on saatnud hästi põnevaid joonistusi. Loomulikult ka kirju, mida on kogunenud juba kaks suurt sahtlitäit. Mõni läkitus on ikka väga erilise ja meeldejääva sisuga, kuid neist ei kipu Jaagup rääkima. Liiga isiklikud. On ka muidugi tüüpilisi «sa-meeldid-mulle-väga»-ridu.
Mõne pikaajalise austajaga on Jaagup ka tuttavaks saanud ja kinnitab, et tegu on ääretult lahedate inimestega. Esimese sammu lähema tutvumise poole astus Jaagup ise. «Meil algas tuur ja märkasime, et nad tulevad jälle kontserdilt kontserdile kaasa. Siis ma läksin tuurikorraldaja juurde ja palusin neile prii sissepääsu. Kuidas sa ikka inimese käest, kes sind sellise innuga kuulab, raha võtad.»
Fännid käisid hiljuti ka Helsingi Jäähallis Terminaatorile kaasa elamas.
Ajame Jaagupiga juttu tema suhteliselt värskes töökohas, Eesti Nukuteatris. Tema kabineti aken avaneb siseõue, kus päikselisel laval sebivad inimesed – tulekul on rokkooperi «Risk» viimaseid etendusi.
«Risk» ja uue plaadi salvestus võtabki Kreemi aja. Uuel albumil on üksteist lugu. Kaks neist on juba kõvad hitid: «Romula» ja «Karmen». Viimase kohta ütleb Jaagup, et see on kokkuvõte teismelistest tüdrukutest, kes hängivad klubist klubisse, sest teistmoodi elu ette ei kujuta.
Kreemil endal praegu lõbutsemiseks õieti aega ei jäägi. Pärast mai lõppu, kui plaat väljas ja viimased «Riski» etendused antud, loodab Jaagup küll veidi lõõgastuda. See ei tähenda klubis jõlkumist. «Eestis on tuntud inimesel raske kusagil käia, ammugi mõnes klubis,» tunnistab ta. «Alati leidub piduliste hulgas keegi jobu, kes kohe peab sulle halvasti ütlema. Ja muidugi olen ma tundlik ja reageerin üpris ägedalt. Kuidas sa jätadki vastu ütlemata?!»
Kommentaarid (0)