Ave Hamatvalejev: «Nahakunst nõuab püsivust ja kannatlikkust.»

«Oleksin ma kohe pärast keskkooli lõpetamist teadnud, et kunstikool on rakenduslik kõrgkool! Millegipärast arvasin, kuigi ise olen Tartu tüdruk, et siia kooli on asja peamiselt põhikooli baasil, et tegu on kutsekooliga,» läks Ave infopuudus talle «maksma» põllumajandusülikooli liha- ja piimatehnoloogi diplomi.

Seepärast Tartu Kõrgema Kunstikooli üliõpilasesinduse juht Ave oma kooli tutvustamisel ka energiat ei säästa. «Koolitusalased messid, eelkõige «Teeviit», annavad hea võimaluse teha noorte hulgas selgitustööd – mida ikkagi endast kunstikool kujutab.»

Ave kunstiharrastus sai alguse lastekunstikoolist, kuid keskkoolipäevil ta kunstiga suurt ei tegelnud. «Kõrgemasse kunstikooli sissesaamine oli mulle küll raske. Kuus tundi oli eksamil ettevalmistusaega, mina kasutasin kõik viimse minutini ka ära,» polnud Ave sõnul essee kirjutamine ning maali- ja kompositsioonieksam pooltki nii rasked kui joonistamine.

«Kodused võtsid uudise teise kõrgkooli astumisest rahulikult vastu, vanemad pole kunagi kätt ette pannud.» Ave sõnul õpib kõrgemas kunstikoolis üsna palju sellist rahvast, kellel on üks kõrgkool juba lõpetatud või kohe-kohe lõpetamisel.

Ave kannab endavalmistatud nahkmantlit, trendikas käekott on samuti autorieksemplar. Kui kunstnikurebaselt küsiti erialatunnis, mida ta nahast sooviks teha, vastas Ave kõhkelmatult: «Nahktagi!» Ka nahktagini jõutakse, kuid kõige esimese asjana valmisid nahast ramatukaaned.

Et kõrgem kunstikool just rakendusliku kõrghariduse annab, on Ave meelest pigem pluss kui miinus.

«Ma ei pea õigeks, kui kunstniku looming kasutult kusagil vitriinis tolmu kogub või siis kolm põlvkonda seda hardunult vaatavad.»

Ave tunnistab, et tallegi ootamatult on messidel huvi tuntud eelkõige nahakunstieriala vastu. «Kunstikoolis on küll seitse osakonda, aga küsitakse just nahakunsti kohta. Seni tundusid meedia ja foto palju atraktiivsemana.

Kes on vähegi aktiivne, leiab endale kindlasti ka erialast rakendust,» usub Ave. Näiteks kõik eelmisel aastal Tartus lõpetanud nahakunstnikud erialal ka töötavad.

«Nahakunst nõuab püsivust ja kannatlikkust, kolmandale kohale jäävad loovus ja kunstitaju, kuna eelkõige see viimane on vaataja silmades ja seega üsnagi subjektiivne,» loetleb Ave iseloomuomadusi, mis peaksid inimesel olema, et dokumente nahakunsti erialale tuua.

Ave usub, et tema kunstnikukarjäär on seotud Eestiga. Jääb tema kodulinnaks Tartu või saab selleks kunagi Tallinn, otsustab aeg.

«Välismaa mind ei kutsu. Eelmisel suvel käisin koos sõbrannaga häälega Aafrikas, see oli tõeline eksperiment, jõudsime Sahara kõrbesse välja, ühtekokku olime seal poolteist kuud. Ma olen kodust eemal olnud, kuid Eesti on elamiseks kõige parem paik,» on Ave kindel. Nagu ka selles, et tellimustööna nahkesemeid tehes stampi langemist karta pole.

Ilusat nahka nähes hakkavad nahakunstniku mõte tööle ja näpud sügelema. «Mul ei ole ühtegi konkreetset eeskuju, keda kramplikult järgiksin,» peab Ave õigeks, et igale kunstiinimesele jäägu talle ainuomane käekiri ja pintslitõmme.

Kas TÜ õpilaste seas on tehtud uurimusi, miks nad eelistavad akadeemilist kõrgharidust?

«Kuigi TÜs on mitmeid erialasid, mida võib käsitleda rakenduskõrghariduse kontekstis, pole meie üliõpilasesindus vastavaid uuringuid teinud. Samuti pole vajadust säärase uurimuse järele tekkinudki, sest mitmed TÜs õpetatavad rakenduskõrghariduse erialad suudavad vastuvõtukonkursside järgi otsustades edukalt võistelda akadeemilise kõrghariduse erialadega. Heaks näiteks on siin Pärnu kolled˛.»

Mis peaks rakenduslikus kõrghariduses muutuma, et selle populaarsus suureneks?

«Kõige olulisem on rakenduskõrgkoolide ja rakenduskõrghariduse õppekavade arvestatavuse ja atraktiivsuse suurenemine. Arvatavasti hakkab oma korrektiive tegema ka tööturg, sest vajadus rakenduskõrghariduse järele tundub olemas olevat.

Samuti näib üheks kitsaskohaks olevat kutsenõustamine, mis ei pruugi anda värskele gümnaasiumilõpetajale piisavat kindlust ja teavet õppimaks rakenduskõrghariduslike õppekavade järgi.

Oma osa võib olla ka ühiskondlikul arvamusel, et mitme rakenduskõrgharidusega seotud ametiga kaasneb väike palk.»

Kumma kooli diplom tagab korraliku töökoha ja karjääri?

«Kindlasti oleneb karjäär siiski palju inimesest endast, kuid loomulikult loeb ka õpitud eriala ning selle sobivus inimese võimete ja tööturu vajadustega. Suure tõenäosusega on erialast tööd näiteks meditsiiniõel (rakenduslik kõrgharidus) kergem leida kui semiootikul (akadeemiline kõrgharidus). Samas annab akadeemiline kõrgharidus inimesele mingil määral suurema valikuvõimaluse ametikohtade vahel.»