Poleks ma jumalat leidnud, ei istuks ma siin (1)

Jumala palge poole näo pööranud Paul on andestanud kõigile. Nii politseile kui ka oma peksjatele. «Ma olen kõigile andestanud ja kui vaja, siis Jumal karistab inimesi, mitte inimene ei tee seda,» on Paul kindel.

Arstid ütlesid, et see mees ei tõuse enam kunagi oma jalgadele. Kuid nüüd tuleb ta ukse peale vastu kahel jalal kõndides, kuigi kätega seintelt tuge otsides. Reede õhtul on SL Õhtulehega koos Pauli külaline Anne Veesaar  üks väheseid, kes ka kümme aastat hiljem pole Pauli unustanud ja kursusekaaslasel lavaka päevilt vähemalt kordpaar aastas külas käib.

Ligi kahe meetri pikkune Paul võtab Anne tugevasse embusesse ja naerab: «Sind näen ma ikka lustikummutist ja see sinu seriaal on mulle kõige tähtsam saade.» Lustikummut on Paulile televiisor.

Pauli kasuisa, Oleviste kiriku pastor Enno Hunt juhatab külalised tuppa. Kui me koos Pauli, tema ema ja isaga istet võtame, on selge, et ega siia rohkem rahvast mahukski.

Pärast nelja kuud haiglaravi oli Paulile jäänud ainult üks kodu, vanematekodu. Elukaaslane ja Pauli teise lapse, poeg Pauli ema Anne Paluver käis meest vaid üks kord intensiivis vaatamas ja see oli kõik. Pauli esimest abikaasat Mare Poomi ja Paluveri meenutades ema Ilse vaid ohkab. «Ei taha sellest rääkida, mida Anne Paluver Pauli voodi ääres seistes ütles,» rahmab ta käega. Mare Poom siiski aegajalt helistab. Õnneks pole lapsed, tütar Mari-Lin ja poeg Paul, isa unustanud.

Paul elab ema ja isaga tagasihoidlikus ja kitsukeses Mustamäe korteris juba kümme aastat. Viimastel aastatel kui üks suur sõbralik pere. Sest Paul on leidnud oma Jumala. Ja pole enam agressiivne.

Veel mõni aasta tagasi pelgas kasuisa mõnikord töölt koju tulla, sest Pauli käitumine oli ettearvamatu. Isa näitab naerdes pealael juustest hõredamat kohta. «Meil oli siin mitmeid võitlusi, ükskord sai ta mu skalbi kätte ja ega sellest enam lahti lasknud. Siis me selle maadlemise ära õppisimegi.»

Pauli-sarnasele mehemürakale annab vastu hakata. Kui Paul koju toodi, oli ta algul väga agressiivne. «Juba esimestel päevadel kadusid laest kõik armatuurid, kõik seinad ja laed olid varsti paljad.»

Talvel teeb Paul vanematega linnale tiiru peale, mis tähendab ühte ringi ümber Mustamäe viiekorruselise maja. «Vahel kui väga libe on, hoiab ta ikka minust kinni, ja kui Paulil on hea tuju, siis ta vaikselt laulab ka. Siis poisid naeravad, et vaadake – Paul on purjus ja laulab ka veel. Aga Paulil on lihtsalt hea tuju,» naerab kasuisa.

«Olen üldse harva mossis, peaaegu et polegi. Ja kui paha tuju peale tuleb, siis vaatan peeglisse, et kes see selline on.» Ka Paul naerab.

Kuigi rikkust pole elu perekonnale jaganud ja saatus on olnud ülekohtuselt karm, peegeldub Pauli ja ta vanemate nägudelt vastu rahu.

«Teate, ega ma poleks suutnud seda kõike üle elada ning kuude viisi ööd ja päevad Pauli haigevoodi kõrval valvata, aga mul on Jumal. Ma usun Jumalasse ja tema aitab. Ja Pauli tervenemine on toimunud just palvete läbi,» ütleb Pauli ema Ilse.

«See on ikka üks Jumala ime, et Paul elab ja on olemas,» lisab isa.

See on tõesti ime, sest enne 1993. aastat oli Pauli kaks korda vaeseomaks pekstud, üks kord pärast seda, kui ta Jevgeni Koganit parodeeris.

Ometi pole Pauli vanemad kunagi politsei peale lootnud. Ikka Jumala peale.

«Hoidsime igasugusest politseist eemale, tahtsime, et Paul jääks ellu,» ütleb ema, kes neli esimest kuud haiglas ööd ja päevad valvas. «Vahepeal käisid teda kaks meest vaatamas, õlgadel valged kitlid. Üks küsis, kas Paul räägib ja kui palju ta räägib. Et kas ma öösel ka haiglas olen.» Kui ema haigla personalilt meeste kohta päris, ei teadnud neist keegi midagi.

Neli kuud lamas Paul hooldushaiglas. Arstid olid ta surmale määranud. Ütlesid emale, et see on vaid aja küsimus, kui poeg läheb. «Algul ei julgenud ma talle isegi elu paluda, anusin, et Jumal annaks talle hingelise rahu,» meenutab ema. Aga poeg oli valmis enamaks. Ja tuli haiglast välja.

Mõni päev enne viimast õnnetut peksmist käis Paul ema juures lõunal. «Mäletan täpselt, see oli neljapäev. Ega me tol korral Jumalast rääkinud, teadsin, et ta ei taha sellest midagi kuulda, aga ma ikka vaikselt palvetasin ta eest,» meenutab Ilse. «Ja siis Paul äkki ütleb, et ema, küll sina käid ikka päris õiget teed, et küll mina ka tulen kunagi sellele teele, kus sa käid. Aga mismoodi see juhtub, ei oska ma öelda, et siis peab küll midagi hirmsat juhtuma.» Nädal hiljem peksti Paul koomasse.

Paul katkestab ema jutu. Kui veel mõne aasta eest ei pruukinud võõras Pauli kõnest aru saada, nii et isegi ema tõlkis seda isale, siis nüüd pole raske mõista. «Jah, ma vihkasin Jumalat. Ta lihtsalt hakkas vastu. Ma olin ju näitleja. Ma ei taha küll halvasti midagi öelda, aga sinna kaevu ma ei taha sülitada, millest ma ise kord joonud olen. Ma olen näitleja olnud, aga praegu ütlen ka täieliku veendumusega, et see näitekunst ei ole üks õige asi mitte.»

Ema ütleb, et on aastate kaupa üles kirjutanud Pauliga toimunud muutused. «Midagi on ju paremaks läinud, aga see kõik on läinud teosammul.»

See on esimene aasta, kui Paul on hakanud midagi meeles pidama. Ja nüüd peab Paul päevikut. «Neurokirurg veel imestas, et Paul kirjatähtedega kirjutab, sest esialgu kirjutas ta trükitähtedega ja kõik, nii trüki- kui ka kirjatähed olid segamini,» räägib ema.

Pauli esimesed tähed olid O ja I, sest neid oli kõige kergem teha. «Ta ise ka ei teadnud, mis asjad need on, ma siis ütlesin, et need on tähed, et mis nendega tehakse, milleks neid vaja on. Lõpuks hakkas ta taipama, mis asja teeb, miks ta neid ringe ja kriipse tõmbab.»

Kuigi Paul kirjutas kõik tähed õigesti ja ka i-le pani täpi peale, kuhjusid need ühte hunnikusse, sest käel polnud vähimatki koordinatsiooni. Nii kaua kirjutas, kuni paberil oli auk sees.

Nüüd kirjutab Paul päevikusse ilmast ja muust elustolust. On võtnud kohustuse kirjutada iga päev üks lehekülg täis. «Tal on juba mitu kogutud teost,» naerab isa. «Hoiame need alles, et kui ükskord terveks saab, on huvitav vaadata.» «Väikest last on lihtne õpetada, tal on hea mälu, aga mis sa temaga teed, mitte midagi meeles ei pea,» ütleb ema vahele. «Nüüd vähemalt on hakanud aru saama, et meil on aastaajad, talv ja suvi. Et talvel on lumi maas ja suvel on soe ja lilled õitsevad.» Isa lisab, et kui vanasti oli Paulil vaid minevikumälu, siis nüüd hakkab ta tasapisi mäletama ka olevikuasju. «Vanasti võis ta tsiteerida peast «Godot´d oodates», aga sellest, mis juhtus eile või täna, polnud tal aimugi. Ta võis küsida seitse korda päevas, mis päev täna on.»

«Mõnda asja ma ikka tean, aga kõiki asju ma tõesti ei tea,» kostab seepeale Paul. Ja küsib ootamatult Anne Veesaarelt: «Kes teil praegu peanäitejuht on?» Isa sõnul on Paulil lehti raske lugeda, sest lehe kiri on liialt väike ja paber hallikas.

«Nägemist on tal vaid 15-20 % jäänud,» lisab ema.«Paul vaatab ju natuke viltu, silmaarst ütles, et siis tal kaks närvi ühtivad, need lähevad nagu kokku ja siis ta näeb.

Aga ta vaateväli on hoopis midagi muud kui meie oma, kõrvale ta ei näe üldse. Nagu lõvi vaateväli,» naerab ema. Kui Paul loeb, paneb ta vasaku silma kinni, et see teda ei segaks. Ja paneb valge paberilehe iga rea ette, et need segamini ei lähe. Kas Pauli nägemine ka paraneb, ei taha ema ennustada. «Arsti sõnumi järgi.... ei taha ütelda....Viimati, kui arsti juures käisime, ütles ta, et jah, Paulil on viga saanud väikeaju ja seda ei saa....» Mida täpselt ei saa, jätab ema enda teada.

Igatahes täna Paul muud ei teekski kui vaid loeks.

Kõik sai alguse Uuest Testamendist, mis isa Oleviste kirikult sai. See oli suures formaadis ja mõeldud just vaegnägijatele. Ja ühel päeval, kui Paul oli tähed juba selgeks saanud, võttis ta selle raamatu ja hakkas iseseisvalt lugema.

«Uut Testamenti lugedes leidiski Paul oma Jumala. Leidis, et on oma elu vääriti elanud, tundis järsku, et on eksinud, et on patune,» ütleb nüüd isa. Ja Paul noogutab takka. Et siis korraga pidada maha selle jutuajamise vist kõige pikem mõttekäik.

«Ma tahtsin rääkida ateismist kui sellisest, sest meid ja teid on kogu aeg valesti õpetatud, et Jumalat pole olemas, aga ta on niiiiii vägevalt olemas, et oi, oi, oi! Jumal on meid kõik loonud, Jumalaga peab arvestama igaüks, mitte ainult jõulude ajal kirikus käima, ja isegi siis ei käida kirikus, vaid juuakse ennast lihtsalt täis, aga ateism on väga tähtis, sest hullemat ja valemat asja pole olemas kui ateism.

Kui ma poleks Jumalat leidnud, siis võib olla ma üldse ei istuks siin ega räägiks teiega,» ütleb ta viimaks.

Nüüd Paul ainul ei istu ega räägi, vaid vaatab ka televiisorit ja on hakanud taas huvituma maailmaasjadest. Kuigi ütleb tänagi, et poliitika on üks räpane värk. Ja kuigi selles peres pole rikkust kunagi palju olnud, on just raha see, mida Paul ei salli. «Ei julge ta kätte raha andagi, kohe käristab selle pooleks,» teab ema öelda.

Suur abi on perele vana ˇiguli, mis tänu taevale ikka veel liigub. «Suvel saab sellega maal käia, püüame siis kuskile mereranda sõita. Sest Paul tunneb ennast kui kala vees, nii kui poleks mitte midagi viga,» üllatab isa. «Lähme ikka kahekesi merre ujuma ja vahel olen tõsiselt mures, kui ta vee alt välja ei tule, sest talle meeldib just vee all ujuda.» Paul kommenteerib isa juttu: «Meeldib lihtsalt vee all ujuda, ma olen amfiibinimene. Tsitaadi lõpp.»

Varsti saab Paul vanaisaks. Tütar Mari-Lin esimesest abielust saab peagi emaks.

«Peab sind õpetama mähkmeid keerama,» naerab ema. Ja Paul naerab vastu.

Tõepoolest, Jumal on toonud sellesse majja tagasi rahu ja rõõmu.

Kui me lahkuma asutame, surub Paul kõikidel tugevasti kätt ja haarab embusse.

«Kõik inimesed on minu sõbrad, sest kõik inimesed on loodud nagu nad on ja neid tuleb võtta nii nagu nad on,» ütleb ta.

Keeran ukselt ümber ja küsin Pauli ema käest: «Millal Paul täitsa terveks saab?»

«See võtab väga palju aega,» kostab viivu pärast.