«Jõulud Vigalas» 25 aastat hiljem
«Oli seal igasugu vihjeid ja kaadrite vahel ütlemisi, mida ka valvas silm märkas. Need olid mõned minu enda kolleegid, kes hoolitsesid, et see info jõuaks Keskkomiteesse. Kolm nädalat oligi film ekraanil ja võeti siis maha,» meenutab «Jõulud Vigalas» stsenarist, lavastaja ja operaator Mark Soosaar peaaegu et veerandsajandi taguseid sündmusi.
Nii pandigi 1980. aastal ekraanile jõudnud Soosaare esimene – ja paraku tema viimaseks jäänud – mängufilm riiulile, kuhu ta jäi ligi paarikümneks aastaks.
Kes omal ajal re˛issöörile liiga tegid, jätab Soosaar enda teada. «Ei taha neid nimesid öelda. Tean vaid, et osa neist kõnnib tänini maamunal ja las nad kõnnivad.»
Tollasele absurdiajastule omaselt üleliidulisel ekraanil filmi kalevi alla ei pandud. Kuid kuna ENSV Keskkomiteest teatati, et film on ebasoovitav, omistati Soosaare sõnul filmile teine või isegi kolmas kategooria, mis tähendas, et filmigrupi honorarid jäid loodetust oluliselt väiksemaks.
«Moskva võttis filmi hästi vastu,» mäletab Soosaar, kuid et teinekord oli kohalik parteikäsi keskvõimu omast isegi karvasem, tõmmati re˛issööri väitel tema järgnevatele mängufilmi plaanidele jäädavalt kriips peale.
«Otseselt mind vaibale ei kutsutud, aga enam mängufilmi teha ei antud,» ütleb Soosaar. «Üks Keskkomitee osakonnajuhataja käis isegi entsüklopeedia kirjastuses ja kirjutas pliiatsiga valmiva köite trükipoognatele, et seda filmi pole olemas.»
Soosaare sõnul ei pruugi tänane noorem põlvkond tabadagi neid vihjeid ja metafoore, mis tollaseid parteivalvureid häirisid.
«Kas või näiteks see, et karistussalkade kindrali Bezobrazovi rolli kutsusin ma Kesktelevisiooni diktori Viktor Balaovi, kes oma süütute lapsesilmadega igal õhtul «Vremjas» partei uudised luges. Balaov oli intelligentne ja sai aru, millest film räägib, et kui ta tuleb ja võtab kätte bulla ning ei loe mitte: «Dorogije zriteli, ot imeni tsentraljnovo komiteta....», vaid sama hääletooni ja ükskõikse magusa häälega: «Ot imperatora vserossiiskoi....», et siis tegelikult on see vihje, et midagi pole selles riigis muutunud. Või et kui mehed keldris räägivad Romanovite dünastiast, mis kestab veel 300 aastat, siis on see selge vihje tollasele Leningradi oblastikomitee esimesele sekretärile Romanovile.»
Küll ei olnud Soosaare sõnul probleeme filmi pealkirjaga, samas kui mõnedele seltsimeestele oli vastukarva, et tsaariarmee sõdurid Laipmanni arreteerima tulles varastavad kuuse küljest õunu ja präänikuid ning topivad need taskutesse. «Et miks vene armee sõdureid ikka niimoodi halvustatakse,» selgitab rezhissöör. «Aga need olid ju tsaariarmee karistussalklased!»
«Jõulud Vigalas» on 90 % ulatuses filmitud otseheli ja õla pealt võetud kaameraga. Filmis on tugevalt tuntav dokumentaalne alatoon. «Dokumentalist ma olin ja selleks olen ka jäänud,» ütleb selle peale Soosaar.
Nagu näiteks tuntud prantsuse re˛issöör Agnes Varda kasutas paljudes linateostes dokumentaalse või tõsielulise efekti saavutamiseks professionaalide kõrval amatööre, nii kasutab sama võtet ka Soosaar. Filmis on terve plejaad olulisi kultuuritegelasi nagu Jüri Arrak, Ain Kaalep, Jaak Kaplinski, Linnar Priimägi. «Teine põhjus, miks ma mittenäitlejad kaasasin, oli see, et tahtsin nad lihtsalt filmilindile jäädvustada. Sest näiteks aastal 1980 Jaan Kaplinskist saateid ega filme ei tehtud,» ütleb Soosaar.
Idee 1905. aasta sündmused mängufilmi ümber kanda sai Soosaar kohtumiselt kahe 1905. aasta hukkamisi pealtnäinuga.
«Üks neist nägi pealt, kuidas mehed reel püsti tõusid ja kunstnik Ants Laikmaa vend Bernhard Laipmann rusikat viibutades olevat öelnud: «Vigala rahvas, ma lähen sinu eest surma, kuigi mind surma mõistetud ei ole.» Õnneks on Mihkel Aitsam kirjutanud raamatu «1905 Läänemaal», kust ma sain enamiku dialooge. Nii et pooled filmi dialoogid on pärit sealt raamatust,» tunnistab dokumentalist Mark Soosaar.
Kommentaarid (0)