Luule Komissarov: «Vahel mõtlen: milleks ma raban? Oi, tahaks kodus olla!»
«Aga ehk ongi see hea. Kui «Libahundi» Tiinat mängisin – see jääb surmatunnini meelde – anti mulle Draamateatri väikeses saalis ümbriku sees üle komsomolipreemia. Võtsin selle väriseva käega vastu, ja kopikad lendasid kõik rahva ette laiali. Oli ikka tobedus küll... Aga ega ma neid korjama ka hakanud,» lisab ta «Õnne 13» tuttava Laine bravuurikusega.
1965. aastast laval olnud näitlejanna peab äsjast Palamuse valla tunnustust oma teatriteel väga oluliseks. Olulisemaks kui mitmed nõukogudeaegsed aukirjad või teenelise kunstniku tiitel. Uhkelt näitab ta Viljandi korteris raamitud vastset aukirja ning osutab vaasis närbuvale suurele roosisülemile, mida ära visata on lihtsalt kahju.
Rahvas armastab Luulet. Ja Luule armastab publikut. Luule armastab ka lavastajast abikaasat Kaljut, nendega ühes korteris elavat ema, oma kaht last ja lapselast. Ning kuuendat aastat kodulinna Viljandit. Luule võib lõputult kõnelda sellest, mis linnakeses muutunud on – kus miski varem asus ja mis selle asemele ehitatud. Soojalt osutab ta Paala järvele, kus suviti ujumas käib - sinna avaneb vaade tema köögiaknast, kus näitlejanna kohvitassi taga igal hommikul pool tunnikest üksiolemist ja päeva algust naudib, ning Valuoja pargile, mille radu mööda ta igal tööpäeval teatri poole sammub. Kõik on käe-jala läheduses, provintsilinnakeses on sõbralikud inimesed, ja siin on vaikne.
Luule on just tulnud Viiratsist puuetega inimestega kohtumiselt. Laotab kilekotist lauale kingituse, väikese punutud linnupesa ning seab kollased tulbid vaasi. Inimestega kohtumas käib ta tihti, sest süda ei tihka ära öelda. «Eks mul ole iga ka juba, ja see on tõesti väsitav. Eriti kui on pikk sõit. Alati mõtlen: miks ma jälle lubasin? Aga kui jõuan kohale ja näen neid silmi... Tunnetan, kuidas mind oodatakse, näha tahetakse, siis... Tunnen ennast jälle hästi.»
Tegelikult arvab Luule, et on populaarsuse eest 90% tänu võlgu kümnendat aastat kestva teleseriaali «Õnne 13» tegelaskujule Lainele. Usub, et eks just tänu sellele rollile ka Palamuse rahvalt preemia tuli.
«Mind ei ole see igatahes ära tüüdanud. Ausõna ei ole. Mul on see roll käes ja kuna tundub, et rahvale meeldib – mis saab veel tähtsamat olla? Ju see siis eluline on.»
«Minu meelest küll, talle mõeldakse kogu aeg nippe välja. Endalgi on huvitav. Nii kui saan stsenaariumi kätte, vaatan kohe, mida see Laine teeb.»
«Eriti mitte, aga vahel juhtub, kui silmanurgast näen: assa raisk! see või see tuleb kukla taha panna. Paraku lähevad mul paljud asjad meelest ära. Laine ütlemisi olen ma rahva suust küll rolli ümber pannud, aga Tõnis Kask on selle ära jaganud ning nüüd sokutavad nad Teet Kallasega mulle selliseid Laine tekste ette, et mul polegi vaja enam mõelda. Vahel on aga tekst liiga kirjanduslik, siis olen ikka öelnud, et Laine nii lihtsalt ei räägi. Mina panen ikka Lainet.»
«Seda küsitakse nii palju! Täna küsiti ka.
Luule Komissarov jääb alati Luule Komissaroviks, väänaku ma ennast nii või teistpidi. Jäängi! Kuid kümne aastaga on Lainest üht-teist külge küll jäänud. Vahetevahel, taban selle ära, kipun rääkima Laine moodi. Eriti kui erutun. Ja va-hest teen meelega – näiteks seda Laine kuldlauset «Tort poberi, po˛alusta!». Aga see teine – «Oh sa süda!» – lipsab küll niisama ka.»
«Jaa, see on pikk lugu. Kui Õismäele elama läksime, elas meie korrusel kaks peret, vastas elasid venelased. Mitu aastat me ei lävinud üldse, ja siis äkitselt hakkasime. Mina aga rääkisin tol ajal väga halvasti vene keelt, õigupoolest ei osanud ma sõnagi peale tere ja head aega. Koosistumiste ajal Kalju muudkui tõlkis. Aga nemad ütlesid kogu aeg: «...tvoju mat,...tvoju mat.» Ausõna, ma ei teadnud, mida see tähendab! Mõtlesin, et tähendab kurat võtaks.
Ja ükskord viskasin välja: «... tvoju mat, po˛alusta!» Kalju küsib, mida sa ütlesid? Tead ka, mida see tähendab? Jumal tänatud, et ma seda kusagil mujal ei kasutanud kui oma kodus!»
«Mitte häbi, aga vahel pole välja tulnud. Mõnikord juhtub nihuke värk, et mulle endale meeldib, aga teistele mitte. Sellest asjast ei saa ma üldse aru. Kui keegi kirjutab lehes, et ei olnud üllatust. Mis kuradi üllatust?! Kaua ma üllatan? «Igavalt mängib» – solvavamat lauset ei saa välja mõeldagi. Nii lihtsalt ei tohi, ütle, kui tahad, parem näkku. See ei aita, vaid solvab.»
«Hiljuti just ütlesin, «Vagiina monoloogidest». Sest see käib mu põhimõtete vastu. Minu isiklik arvamus: ma ei leia, et see on teater. Kui loetakse lihtsalt monolooge ja kogu asi käib vagiina ümber. Minu meelest on see loeng, mis sobiks tervisekeskusse. Ja ma ei saa aru mõttest. Mis mõte sellel on? Mõtet pole!»
«Ma ei leia seda sealt! Ei leia!»
«Vagiina monoloogidest. Kuidas kellegi vagiina töötab. Õppige tundma oma vagiinat.»
«Jaa, publik käib. See on väikese saali tükk, aga seda on alati kergem täita kui suurt. Vaatasin tüki ära ja leian, et tegin õige otsuse.
Varem loobusin näiteks Merle Karusoo lavastatud tükist «Elektra saatus on lein». Seda mängiti kahel päeval, kokku kaheksa tundi, ning teksti oli üüratult. Pidanuksin mängima teises koosseisus, ja et ära ütlesin, pean õigeks. Keegi pidi loobuma, ta ei oleks kahe koosseisuga välja vedanud. Mäletan, kuidas mina ja Ago Roo läksime Merlega Kadriorgu ja rääkisime. Mitte vihaga. Ütlesime, et me ei jõua, aeg oli väga piiratud, uued rollid tulid aina peale. Ma ei loobunud eetilistel kaalutlustel või et see tükk poleks meeldinud. Väga meeldis, aga aega oli liialt vähe.»
«On, eriti noorena, ja ma olen selle pärast palju kannatanud. Viimasel ajal olen leebemaks muutunud. Ma mõtlen, väljaspool kodu. Ilmselt on see iseloomu viga, ja seda ei paranda.»
«Mind ei tohi puutuda. Või kui tahad puutuda, siis tee seda hästi vaikselt ja ilusasti. Täpselt läheb see paika, aga ma ei saa sellest üle ega ümber. Muidugi, mõistusega saan, hoian end tihti tagasi. Näiteks tööl. Olen püüdnud ennast muuta, aga siis leidnud, et miks ma peaksingi.»
«Ha-haa! Paljudes asjades mina. Ütlen ausalt. See puudutab kodu korrashoidu ja põhimõttelisi küsimusi – näiteks kas osta auto või suvila või krunt. Kalju on aga maksimalist. Täielik. Siis hakkame arutlema, kas oleme selleks võimelised või mitte. Tihti tuleb mul teda maandada, sest üle oma võimete ei saa elada. Pean seda väga targalt ja arukalt tegema.»
(Komissarovite Paala järve ääres asuva hrutovka kaks korterit on Kalju targal juhtimisel ühendatud ning väga kaunilt ja maitsekalt sisustatud.)
«Seda küll. Ja siin pole mitte ühtki minu ideed. Ainus, mille pärast kaklesime, oli remondi ajal, kui ta rääkis mulle, et see või see tuleb siia või sinna, ja et kuidas ma sellest aru ei saa. Aga mul ei ole niisugust ettekujutusvõimet! Ei ole! Kuid nüüd ma usaldan teda. Isegi köök on millimeetrise täpsusega tehtud nii, et mul oleks mugav tegutseda.
(Korteris on ka kaks akvaariumi – ühes ujub kilpkonn koos värviliste kaladega, Kalju kabinetis aga päris Paala järvest püütud kalakesed.)
Ta on tähtkujult Kala, sünnipäev 8. märts, naistepäev. Seega minul pole naistepäeva olnud. Hakkasime alati hommikust saati heegeldama, mul oli täistööpäev.»
«Oh, tuttavad olime veel varem, kaks aastat õppisime lavakas paralleelselt. Jaltas «Kihnu Jõnni» võtetel võlus ta mu ära. Oli suvine aeg, sume kottmust öö, ja kõikjal olid suured jaaniussid. Mitte niisu-gused väiksed nagu meil. Ja ta korjas mulle need jaaniussid pähe... Registreerima läksime vaikselt ja salaja. Teksapükstes. Paaripanija ees oli taldrik, mille peale sõrmused pannakse, ja äkitselt käis see nagu lipsti laua alla. Arvas, et ega meietaolistel sõrmust ega midagi ei ole. Aga kenasti rääkis, minule tuli muidugi nutt peale, härdaks tegi. Ja kui meid oli juba paari pandud, siis Kalju ütles vaikselt, et kui nii pidulikuks läheb, siis teeme selle tseremoonia ka ära. Võttis teksade tagataskust sõrmused ja panime need sõrme. Ta oli vanasti suur üllataja. Tegi mulle kingitusi väga ohtralt. Hästi palju ehteid. Ta on meister selle koha pealt, oskab osta.
Aga et me nii kaua koos oleme – arvan, et lihtsalt harjud ühe inimesega ära. Seda enam, kui oled 32 aastat koos elanud – ei pea ju enam lahku minema. Eks meil oli pahandusi kogu aeg, ikka on ütlemisi olnud nagu kõigis peredes. Pisiasjade pärast. Need tuleb lihtsalt rahulikult üle elada ja kõik.»
«Ma ei mõtle üldse sellele. Ei tohi mõelda. Siis võib ju hulluks minna. Niikuinii hakkad negatiivselt mõtlema.
Olen kindel, et ühel heal päeval öeldakse, et sind ei ole teatris vaja, ja see päev tuleb. See päev tuleb! Aga milleks sellest mõelda? Ju ma siis näen, mis edasi saab. Ja 60aastaselt ei tee enam teab mis suuri plaane. Mitte mingeid plaane ei tee. Elad tasa ja targu. Ainuke unistus on mul see, et saaks sanatooriumisse minna, turgutada oma tervist ja uurida, mis mul viga võib olla. Ainuke asi. Mitte mingeid muid plaane. Pole vajagi teha. Selles eas võib insult tulla, süda võib üles öelda, ja see kõik võib paugupealt tulla.»
«Ei ole. Näitlejaks ma saada ei tahtnud, vaid hambaarstiks, ja mu unistus pole täitunud ka laste peal. Nüüd loodan lapselapsele. Ta on mulle hirmus tähtis.
(Mõtlikult.) Mul on vist see ahviarmastus. Hirmsasti käib vastu, kui midagi tehakse valesti, mida mina ei pea õigeks. Mõtlen, et las siis läheb nii nagu läheb...»
«Et las nad siis ise kasvatavad teda. No näiteks on lapselapsel kohutav probleem söömisega. Minu enda tütar Kaja oli samuti väga vilets sööja. Ja Kalju oli see, kes sundis mind iga päev tegema kolm toitu! Tütar sõi pisut suppi, siis natuke sousti, kartulit, liha, ja siis oli magustoit. Kaja pingutas selle viimase nimel ja sai lõpuks kõhu täis. Ja vahel tegime igasugust tsirkust. Oi jumal! Sinna-maani välja, et teda naerma saada. Et ta suu lahti teeks! Ja siis kiiresti lusikas suhu susata. Kalju mõtles igasugu trikke ka välja – näiteks võttis topsiku ja kallas endale jahu pähe. Laps naeris ja sai kõhu täis.
Aga nüüd antakse lihtsalt üks toit ette ja kui seda ei söö, siis – laps ei peagi sööma!»
«Jutt või asi! Ta on nii kõhn, nii kleenuke! Seda võinuks öelda mu pojale Johannesele, kel oli hoopis teine probleem – pidi sööki ära võtma, sõi nii hästi.»
«Jaa, nad on haritud. Poeg on muidugi väga raske karakteriga. Tal on nii kindlad oma seisukohad.»
«Võib-olla küll. Kaks kanget kivi. Isegi minu ema ütles, et poeg on minu iseloomuga. Aga kõik on hästi.
Hetkel oleks üldse patt millegi üle kurta. Pension võiks olla suurem, siis ma ei peaks tööl käima. Ja raha võiks rohkem olla, tahaks kuhugi reisida. Mitte nii, et sõiduraha saan kuidagi kokku ja kohapeal peab koonerdama. Tahan nii, et kui soovin õlut või kohvi juua, siis lähen ja joon, ükskõik kui palju see maksab.
Vahel mõtlen: milleks ma raban? Oi, tahaks kodus olla! Aga olnud kolm päeva kodus, kisub tööle tagasi. Unistan veel sellest, et oleksin kümne aasta pärast kõbus inimene. Et poleks haigust, mis mind voodi külge aheldab. Ja et mõistus sassi ei läheks.»
Kommentaarid (0)