Vaba Maa saab trükkida ka raha

Vaid paar lauda, mõni mitte midagi ütlev masin ja paberipakid. Ruumis, millel turvakaalutlustel pole ühtegi välisseina, perforeeritakse marke ja stantsitakse maksumärke.

See on justkui tükikoja süda, kui mitte arvestada veel ühte ruumi, kuhu ei pääse ka Enn Vels. Mis seal asub, sellest Vels paraku vaikib.

Kevadel vanalinnast Mustamäe raamatutrükikotta kolinud kirjastus Vaba Maa on üks enam valvatavaid Eesti objekte. Siin trükitakse kõikvõimalikke turvatrükiseid alates sõidutalongidest ja lõpetades koolilõputunnistuste ning markidega.

Küsimusele, kas selles majas on palju saladusi, vastab Enn Vels üldsõnaliselt, et kindlasti on. Ka juhatuse esimehe kabinet on koodi ja valve all. «Siin on pabereid, mida iga silm ei pea nägema,» ütleb Enn Vels. Samas on selles majas Velsi kinnitusel üks märksõna usaldus.

Kui näiteks Venemaal Gozznakis lähevad trükkalid tsehhi ihualasti, käivad läbi röntgenist ja saavad selga spetsriietuse, siis Vabas Maas lasub töökorraldus usaldusel ja elektronturvasüsteemidel.

«Olemasoleva materjali koguse üle on kontroll väga range, otsekohe oleks näha, kui midagi puudu oleks. Kõik trükised on nummerdatud. Elektrooniliselt loetakse poognad üle enne trükkimist ja pärast trükkimist. Makulatuuripoognad hävitatakse komisjoni juuresolekul,» paljastab Vels.

Mustamäele kolides projekteeris Vaba Maa turvasüsteemid Austria rahatrükikoda.

«Oma tehnopargi poolest võiksime ka raha trükkida, puudu on vaid sügavtrükitehnoloogia,» ütleb Enn Vels. «Aga see tehnoloogia on kohutavalt kallis ja meil poleks ka selle kasutajat, sest sedavõrd oleks ka sellise trükise omahind meeletult kallis.»

Küll on Vaba Maa teinud kooperatiivset tööd sügavtrüki trükkimisel Eesti viisadega, kui Eestis trükitud viisad said sügavtrüki üle lahe Helsingis.

Ometi on omal ajal mõeldud sellelegi, et Vabas Maas võiks trükkida ka oma raha. Sellise mõtte initsiaator oli 1991. aastal Rein Otsason. Samas tegi valitsus kultuuriministeeriumile ülesande organiseerida trükikoda, kus hakatakse trükkima turvatrükiseid. Rahani paraku ei jõutud, esimesed turvatrükised olid maksetalongid.

Paraku on alates esimestest turvatrükistest ja maksetalongidest leidunud nupukaid võltsijaid, kes on eri võltsturvatrükistega üritanud ajada musta ja kerget äri.

«Kõige enam püütakse võltsida seda, millega on võimalikult lihtne mitte vahele jäädes rohkem raha teenida. Ennekõike on need siis ühissõidukipiletid. See on üsna lihtne trükis,» ütleb Enn Vels.

Koos tehnika ja turvatrükiste keerukusastmete arenguga on arenenud ka võltsijad, kuigi viimastel aegadel on põrandaaluste kunstnike elu siiski kibedaks tehtud, sest keerukad ja visuaalselt hästi silmatorkavad võltsinguvastased meetmed, nagu näiteks OVDd (Optically Variable Device) – optiliselt varieeruvad seadised ehk rahvakeeli hologrammid – teevad võltsingu mõttetult kalliks.