“Kes oleks vääriline mängima Lurichit?”

“Peaosatäitja valimine oli väga suur väljakutse,” räägib Iho edasi. “Lavastaja Valentin Kuik küsis: kes oleks 80ndate alguse Eesti raskejõustiklaste hulgas vääriline Georg Lurichi ossa?”

Maadleja ühest eluepisoodist rääkivasse filmi, kus Tallinnas varastatakse vaateaknalt kõik tema auhinnad, otsiti peaosalist kaua. Maadlejate abiga leiti lõpuks mitmekordne Eesti sambomeister Tõnu Lume.

Algul püüdis Lume loobuda ja kinnitas filmi tegijatele, et temasugune lihtne spordimees ei sobi kehastama maailma tippu kuulunud Georg Lurichit. Lõpuks said lavastaja Valentin Kuik ning operaator Arvo Iho Lume nõusse ning ei kahetse seda tänaseni. “Tal on kõigepealt väga palju Lurichile omaseid jooni. Isegi üllatavalt palju,” kiidab Arvo Iho toonast valikut. “Selge ja sügavalt intelligentne silmavaade, tahtejõuline tugev lõug ja loomulikult kogu maadlejaloomus,” iseloomustab ta lähemalt. Iho möönab, et Lurich oli tegelikult Tõnu Lumest natuke lühem ja jässakam, kuid kõik filmis kaasa teinud näitlejad olid ju pikemad kui XX sajandi alguse inimesed.

Suure plussina märgib Iho ka peaosalise head füüsilist vormi. Tõnu Lume tegi enne võtteid tublisti jõutrenni ning võttis kaalus kümmekond kilo maha.

“Elukutseline näitleja poleks selle rolliga vist kunagi niimoodi hakkama saanud,” arutleb Iho. “Aga tema (Tõnu Lume – toim.), kes ta polnud isegi kooliteatris mänginud, sai suurepäraselt hakkama.” Pärast seda kutsuti Eesti maadlejat mitmesse Vene filmi ning Iho andmetel oli tal viie aastaga kümmekond osatäitmist.

Georg Lurichi elust kõnelevas linateoses tegi kaasa ka teisi spordimehi. Andres Lutsar kehastas kohtunikku ning konsulteeris filmi maadlusstseene. Jalgrattur Georg Janson oli samuti üks kohtunik ning massivõtetel osales raskejõustiklasi.

Kujurit mängis Lembit Peterson, kes modelleeris filmis Lurichi järgi “Kalevipoega”. Nimeta kujuri all pidasid tegijad silmas muidugi Amandus Adamsoni, kes ka tegelikkuses Lurichit modellina kasutas. Kujuri naist mängis lätlanna Regina Razuma, ajakirjanikku Rein Karemäe ja fotograafi Kalju Suur.

Kriitikat sai “Lurich” üksjagu. Jaan Kross kirjutas, et eesti rahva suurkuju jäi filmilinal liig kuivaks. “Ta oli elus ikka palju suurem ja põnevam inimene – karskusliikumise juhte, mängur ja vigurivänt peale selle,” märkis Kross toona.

“Olen sellega päri, et filmi-Lurich oleks võinud olla elavam,” möönab Iho. Esialgse käsikirja järgi nii oligi. Eesti Spordimuuseumis säilitatav mitmesajaleheküljeline käsikirjaline elulugu sisaldab palju põnevat. “Vaat seal oli küll toredaid asju ja tahke Lurichist kui inimesest, spordimehest ja vembumehest. Ta oli artist, intelligent, rahvamees ja Eesti asja ajaja,” läheb operaator põlema. Ta räägib, et maadleja sügavat intelligentsi peegeldavad ka fotod. “Võrrelge näiteks mõnda teist toonast tsirkusemaadlejat eestlasega. Tsirkusemaadlejaist olid paljud küll musklis rammumehed, aga nägu kui sadama kotitõstjal,” ütleb ta. Eestlasel aga on selge ja tark silmavaade, nägu särab ja näitab sisemist tasakaalu.

Lisaks Georg Lurichi, Tõnu Lume ja teiste spordimeeste sügavale tundmaõppimisele leidis Iho filmis enda jaoks mõndagi huvitavat. “Näiteks avastasin üllatusega, et ka sajandi alguses olid Tallinnas toredad välikohvikud,” on ta selle üle siiani rõõmus.

“Kostüümifilmides on ka jube mõnus teha värvilahendust,” lisab Iho. Ta tellis “Lurichi” jaoks lisaks veel kaks eripärast kaameraobjektiivi, et pilt ja värvid saaksid ajastule sobivalt mahedad – sellised, nagu sajandivahetuse fotodel ja maalidel näha.

Enda Lurichi osasse sattumist meenutas Tõnu Lume 19. aprillil 1998. aastal Kuku raadios Tiit Karuksile antud intervjuus.

“Stsenaristid Eduard Tinn ja Valentin Kuik pakkusid mu välja. Tehti proovivõtted. Tõsiseid paralleelkandidaate minu teada ei proovitud. Ma lootsin, et ehk leitakse kusagilt natuke professionaalsem osatäitja. Aga kui nii ei juhtunud, siis olin ma piisavalt hull, et tundmatus kohas vette hüpata.”

Kuidas sa ennast kaamera ees tundsid?

“Sellega on lugu nii, et teatrinäitleja elab rolli sisse. Filmitegemine käib mosaiiksete tükkide kaupa ja sa pead selle lõigukese atmosfääri ja tundesse sisse elama. Selle taga peab olema terviklik rollikäsitlus. Aga küllap see juhtub, kui tutvud tegelase ja loo taustaga. Sisseelamine läks küllaltki kergelt.”

Kui sa Lurichit mängisid, kui palju sa uurisid tema ütlemisi, kombeid, elulugu ja iseloomu?

“Loomulikult lugesin ma kõik materjalid läbi, mis olid kättesaadavad. Ja suutsin natuke ka omalt poolt sellesse rolli anda, muutes mõningaid lahendusi, mis olid käsikirjas välja pakutud. Ma ütlesin, et nii ei saanud Lurich käituda või reageerida. Aga valdavalt määrab filmiloo sünni käsikiri. Raske on hakata seal üksikuid lõike muutma, sest tekivad ebaloogilised asjad. Meil oli mõnus loominguline õhkkond. Polnud mingit raamidesse seadmist a la lõuad pidada ja edasi teenida. /—-/”

Millise kogemuse see roll andis?

“Ma olen ka pärast seda osalenud kaheksas või üheksas filmis. Kogu see tegevus andis rikastava kogemuse. Eriti muidugi filmikunsti mõistmist. /—-/ Heas linateoses on kõik detailid nii paigas, et selle tunneb viie sekundiga ära.”

1971. aasta kutsus Gruziafilm kriminaaljälitajaist jutustavasse filmi “Mina – uurija” mängima elukutseliste näitlejate kõrval ka Eesti korvpalluri, olümpiahõbeda ning maailmameistri Jaak Lipso.

“Peaosa mängis grusiin Vahtang Kikabidze. Teistes osades olid “Viimse reliikvia” Agnesena kuulsust kogunud Ingrida Andrina, Vija Artmane ja tema abikaasa,” meenutab Lipso seltskonda, kellega ta koos mängis.

Tol ajal oli Lipso 31aastane. Ta kehastas filmis lätlast Kruminšit (ilmselt laenati nimi kogu N. Liidus kuulsalt Läti korvpallurilt, ülekahemeetrimehelt Janis Kruminšilt). Filmi-Kruminš jälitas koos kolleegidega üleliiduliselt tagaotsitavat röövlit, kes tühjendas panga inkassatsiooniautosid.

“Ohtlik röövel tegutses kogu toonases liidus. Küll Leningradis, küll Riias, Moskvas, Tallinnas ja mujal,” räägib Lipso. Inkassaatoreid röövinud mehe tabamiseks koguti uurijaterühm N. Liidu eri paigust.

Filmi lõpuks kurjategija tabati ning ta sai teenitud karistuse.

“”Mina – uurija” lavastaja teadis mind kui korvpallurit. Nägi mind mängimas ja siis kutsuski. Küllap sobisin,” meenutab korvpallur. Enne seda polnud ta kordagi näidelnud. Küll oli Lipso mõned korrad laval laulnud.

Filmivõtted olid 1971. aastal Riias ning kestsid pool aastat. Kogu selle aja loksus Lipso rongiga Tallinna ja Läti pealinna vahet. “Alati ei klappinud ajad, sest mul oli Kaleviga palju mänge. Võttepäevad sätiti siis minu järgi,” ütleb ta.

Hiljem käis eestlane veel Gruusias teksti sisse lugemas. Tasu esimese filmirolli eest määrati Lipsole nagu vanale filmikalale.

“Ma olin ju teeneline meistersportlane, mitte teeneline näitleja. Aga Gruusia filmistuudio raamatupidajale see ei lugenud. Tema kirjutas mulle tasu teenelise taksi järgi,” naerab Lipso üle 30 aasta hiljem.

1924. aastal lavastas Konstantin Märska naljafilmi “Õnnelik korterikriisi lahendus”. Tänaseks on film hävinud, kuid säilinud on sisukokkuvõte ning fotod peategelastest. Teiste hulgas ka hulkur Shimmy rollis olnud maadluse olümpiavõitjast Eduard Pütsepast (1899–1960).

1924. aasta ajakirjast Ekraan võib lugeda: “Suvehommik Tallinnas. Kuskil majalobudikus magab Shimmy rahulikku hommikuund. /—-/ Laest tilgub vett Shimmy voodisse. /——/ Sisse tormab tige perenaine ja nõuab üüri. Üürnik, kes maksta ei jõua, kihutatakse minema. /—-/ Uut korterit otsides hulgub mees ringi ja avastab suure prügikasti, kuhu varju poeb. Sinna tuleb aga lehepoiss suitsu tegema ning hulkur näppab temalt lehe. Ilmub politseinik ja viib Shimmy jaoskonda, kuid teel ta põgeneb. Algavad tagaajamised ning filmi lõpus püüab hulkur lehekuulutuse peale korterit saada. /—-/ Viimaks kohtab ta neiu Ellyt, kes võtab mehe enda korterisse ja õhtuks on hulkur juba õnnelik naisemees.”

Lisaks peaosalist Shimmyt kehastanud maadlejale Eduard Pütsepale mängis filmis veel teinegi spordimees. Politseiniku osas, kes hulkuri prügikastist välja tiris, oli tõstja Kalju Raag (1892–1967). Ta oli 1922. aasta MMi pronks, mitmekordne Eesti meister, Pariisi olümpial käinu ning hilisem teatrinäitleja.

Lisaks “Õnnelikule korterikriisi lahendusele” mängisid samad mehed aasta hiljem vändatud filmis “Tšekaa komissar Miroštšenko”. Raag kehastas insener Karl Raudseppa, Eduard Pütsep Tšilikovi.

Nooruses kahekordseks Eesti ujumismeistriks tulnud laulja Georg Ots (1920–1975) jõudis mängida viies mängufilmis. 1952. aastal Tallinnfilmi “Valgus Koordis” (Paul Runge) ning üheksa aastat hiljem sama stuudio “Juhuslikus kohtumises” (Rein Laigo). Viimases olid laulja partnerid endised poksijad, toona küll juba rohkem muusikameestena tuntud Eri Klas ja Uno Loop.

Eesti Telefilmis tegi Ots samuti kaks rolli: 1970. aastal filmis “Kolme katku vahel” kehastas ta kroonik Balthasar Russowit ning neli aastat hiljem “Colas Breugnon’is” nimiosa. Leningradis mängis Georg Ots 1958. aastal kultuslikuks saanud operetifilmis “Mister X” nimiosa. Sealne aaria püsis legendaarse laulja kontserdikavas tema surmani.

1959. aastal Tallinnfilmis lavastatud “Vallatutes kurvides” tegid elukutseliste näitlejate kõrval kaasa ka sportlased, kes kihutasid näitlejate asemel mootorratastel. Nii osalesid dublantidena mitmekordne N. Liidu meister Viljam Suurkuusk (1929–2003), Virve Laur-Gustel ja Õilme Kaseorg-Gustel.

Samas filmis mängis spordireporterit legendaarne raadiohääl Gunnar Hololei , kes kehastas sama rolli ka 1970. aastate alguse kultuskomöödias “Noor pensionär”.

Nooruses korvpalli mänginud Karl Kalkunist (1927–1990, pildil) ja Heino Raudsikust (1929–1979) said hiljem aastakümneteks teatrite tippnäitlejad. Mõlemad mehed olid nõutud ka filminäitlejaina.

Kui Kalkun tuli 1948. aastal Eesti meistriks vaid ühes kohtumises mängides, siis Raudsik oli omaaegse Tartu meeskonna üks põhimängija. Võitis 1950. aastal toonase N. Liidu kaheksa linna turniiri ja sai Nõukogude meistrivõistlustel hõbemedali. Ta pääses ka N. Liidu koondise kandidaadiks ja tuli mitu korda Eesti meistriks.

Raudsik mängis peaosi filmides “Tuuline rand”, “Gladiaator” ning “Inimesed sõdurisinelis”.