Väike naine, kes on töötanud teatriajaloo säravate tippudega, on Eesti Näitlejate Liidu auliige Leida Rammo. Mustamäe korrusmajas tütre ja hundikoeraga elav vanaproua käib vapralt turul ja teatris. Jälgib teraselt poliitikat ja kolleege. Armastab magusat ja lugeda. On enda sõnul õudselt suur spordifänn ka. Autogrammiga Erki Noole raamitud pilt sinimustvalge lipu kõrval räägib enda eest. Eriti huvitab kergejõustik ja suusatamine.
Hääl on tal käre ja vali, liigutused kiired ja särtsakad. Välimus ei ole põrmugi muutunud. Kui loor pähe panna, saab Leidast jällegi seesama «Noore pensionäri» igavene abielluja ja lahutaja. Aga juba ammu ei ole enam filmipeigmeest, valgepäist tursket selli Helmut Vaagi. Ei ole samast filmist Hardi Tiidust, Ervin Abelit, Sulev Nõmmikut... Ega «Rudolfist ja Irmast» Evald Hermaküla. Ja lugematuid teisi armsaid sõpru, kolleege.
On palju mälestusi ja jätkuvalt tahtmine töötada. Tervis on Leidal hea, kuid väide, et vana inimene on hea olla, pälvib väljanaermise. «Kuulge, andke andeks, see peab loll olema, kes ütleb, et see on meeldiv. See on ju udujutt. Nad võivad ju teeselda. Ma ei tea, kui kaua peaks inimene elama, aga eks nii kaua, kui saab elu nautida,» selgitab Leida.
Kuigi Leidale on kolm korda öeldud, et tal on ilusad käed, paneb küsimus, miks temast ülepea näitleja sai, ohkama. «Ma ei tahtnud olla mina ise, mulle ei meeldinud minu enda isik. Olin 16 ja mul oli alati tunne, et tahan olla keegi teine.»
Miks? «Kõigepealt – ma olin väga kole.» Mis mõttes kole? «Näost, noh. Ma olen nii inetu inimene, lapsena sõimati mind ahviks. Poisid sõimasid, ma olin tõesti inetu laps. Kuna kõik tahtsid saada näitlejaks, mina ka. Ma olin kinohaige, istusin 12ni öösel kinos ja hiilisin koju. Sain ema käest siis hirmsasti peksa. Mis siis teha, kui laps ronib öösel üle kahe aia koju. Ega ta teadnud, mida ma teen, see teda ei huvitanud. Aga et ma öösel tulin, see talle ei meeldinud. Mul polnud viie aasta jooksul alates 1936. aastast filmi, mida ma näinud ei olnud. Mul olid filmid peas.»
Leida ema müüs Viru tänaval lilli, oli raske kuulmisega ja lubas ostjatel ise lilli valida. Teised lillemüüjad tavaliselt ei lubanud ja selle omapärase joone pärast kirjutati emast isegi lehes. Aga Leida usub, et just seepärast päriski ta valju hääle – emaga oli vaja kõvasti rääkida.
Leidale ei meeldi suured seltskonnad ega endast rääkida. Aga päris vaiki ei saa ka olla, sest muidu arvavad, et teda ei olegi enam.
Filmitegemist peab Leida tüütuks, eriti kui osa pole suur ning peab niisama passima. Avalöögi andis Leida filmis «Põrgupõhja» Lisetena. Kuigi osa eest pälvis Leida omal ajal kiidusõnu, tahtis ta filmi poole pealt hoopis katki jätta. «Kui ma esimest korda endast kaadreid nägin, see oli hirmus, ma olin õudne! Siis ma ei vaadanud ennast enam. Ja ma pole kunagi aru saanud, mille eest mind kiideti. Nii teatri- kui ka filmiarvustuses. Öeldi: nagu raamatust välja astunud. Ma mõtlesin ikka, kuidas nad ei näe? Et see ei ole midagi. Ma ise ei või ennast üldse vaadata. Tavaliselt vaatan üks kord, et vead ära näha ja kõik,» ei ole Leida kriitikaga enda kohta kitsi.
Seevastu eriliselt on talle meelde jäänud Vanapagana kaksikud pojad, keda filmis mängisid kaks kaheaastast poissi. «Ja seal on stseen, kus Vanapagan saab karu käest vigastada ja poistel kästakse haavale pissida. Ja vot – poisid ei olnud tegelikult kaksikud, kummalgi oli oma isa kaasas. Ja re˛issöör Jüri Müür ütles võttepäeva hommikul, et ärgu lasku poistel pissida, muidu ei tule siis kui vaja. Üks oli julgem poiss ja teine jooksis kogu aeg sabas. Müür läks siis julge juurde ja selgitas, et nüüd lähed selle onu juurde seal ja pissid ihu peale. Poiss vaatas otsa, ei, tema ei pissi. Müür püüdis meelitada, et mida sa tahad, okolaadi või kommi, ma ostan, aga enne pissid. Tee mis tahad, mitte poiss ei pissi. Müür läks närvi, lubas lausa vitsa anda, aga ei, poiss ikka ei tee. Tagasihoidliku poisi poole üldse ei pöördutudki, mõeldi, et kui julge ei tee, ammugi siis tema... Ja äkki see vaikne poiss tuli ja ütles, et tema võib teha. Ja tegigi. Kuid õnnetuseks tuli pilv peale ja oli vaja uuesti teha. Müür hakkas siis jälle seda teist poissi sundima, et näe, tee ära, vaat kus teine poiss tegi. Ei, tema ei tee. No mis sa teed, terve päev läks juba nahka, aga jällegi tuli see tagasihoidlik ja ütles, et ta võib veel teha... Ja tegigi. Teist korda. See on fantastiline lugu,» naerab Leida väikeseid näitlejaid ja usub, et nüüd peaksid «kaksikud» juba viiekümne kandis olema.
Lastega ja loomadega filmimist peetakse õige raskeks tööks. Selles filmis olid aga kassipojad ja karupojad. Võtted kestsid üheksa kuud ja võib aimata, kui palju kasse filmist läbi käis. «Pidi ju kogu aeg kassipoeg olema, selle ajaga kasvab kass ju suureks. Neid osteti kolme rubla eest juurde, neid võis mitukümmend läbi käia,» teab Leida.
Filmis olid ka karupojad, kes pidid filmis surnud ema juurde minema.
«Ja vot, jälle lihtne asi, aga näe, kuidas läks... Suure karu stseen filmiti Moskvas ja siin pidi assistent minema karunaha sisse, et karu teeselda. (Hiljem ma kuulsin, et karupojad ei lähe tegelikult kunagi surnud ema juurde, aga kuna Tammsaare kirjutas, eks me pidime nii ju tegema.) Aga äkki see karunahk liigutas ja karupojad ehmatasid nii ära, et panid, kõhud lahti, puu otsa, pasandasid sealt otse alla. Ja ei tulnud alla, pidime juba tuletõrjele järele minema. Õhtul hilja tulid siiski alla ja lõpuks harjusid selle karunahaga ära.»
Et Eesti näitleja ei ole kunagi väga hästi makstud olnud, saab kinnitust Vanapaganat mänginud Elmar Salulahe ja tema Kanadas elanud kaksikõe kirjavahetusest. «Salulaht kirjutas õele, et oli saanud peaosa. Ja õde kirjutas, et jumal tänatud, nüüd saad rikkaks. Salulaht ütles, et tead, ma ei julge talle ütelda, et ostsin ühe ülikonna, tegin paadiremondi ja maksin paar võlga ära. Nii hirmus vähe ju maksti. Mina – ma ei ole küll mingi staar –, aga kui ma oleksin Ameerikas elanud ja sellise tasemega näitleja nagu ma olin, ma elaksin palju jõukamalt, kahtlematult. Nüüd on häda, et eesti filmitegijatel pole raha. Mul on juba kaks projekti, mis raha taga seisavad. Valentin Kuik pakkus üht stsenaariumi ja ühed noored. Siiani otsivad sponsoreid. Ja ühte Läti filmi taheti, käisin pildistamisel, sest Lätis ei pidavat olema enam vanu naisnäitlejaid.» Leida ootab ja mängib ette ühe episoodi, mis ta juba filmitööks ette valmistanud.
Kellele Leida Rammo nägu otsemaid ette ei löö, aitab selgitusest: noh, see, kes filmis hüüab: seltsimees Tasku! Teinekord pole filmi nimigi, «Viini postmark», meeles, aga Leida on. Filmivõtted tehti Kiievi hiiglaslikus lauavabrikus. Leidale on hästi meelde jäänud üks stseen Jüri Järvetiga. «Järvet oli seda tükki teatris mänginud, eks tal oli oma tee, kuidas rolli teha. Aga mul tuli mõte, et prooviks korra nii mängida, et oleks nagu Järvetisse armunud. Palusin veel, et kohe filmitaks ka. Hakkasime siis mängima ja äkki jättis Järvet pooleli, ehmatas ära. Ta oli näitleja, kes pidi kõik kangesti järele mõtlema,» naerab Leida üht episoodi filmivõtetest.
Abelist mäletab Leida aga üht hetke, kui Leida ja Ervin istusid koos hotellis ja jõid veini. «Tuli üks tähtis tegelane ja palus autogrammi. Mäletan, et lasi veel salvräti peale Abelil kirjutada. Abel kirjutas ära, siis tuli minu juurde, vaatas mind nii, et ei tea, mis sa oled, aga lasi minul siis ka moepärast kirjutada.» Leida naerab, sest kuulsaks pole ta end kunagi pidanud. Saati siis nüüd. Sisimas ta usub, et 20aastane lapselaps ei teagi, et vanaema on näitleja olnud.
Ükskord hüüatanud laulja Lauri Saatpalu – Leida sõbranna tütar on Saatpaluga abielus – ühel sünnipäeval Leidale: «Ma ei teadnudki, et te nii vahva inimene olete!» Aga Leida ei põe, et noor generatsioon teda ei tunne.
Põlglikke pilke adus Leida «Noore pensionäri» aegu. Estoonlane Sulev Nõmmik oli kõrvalosatäitjateks palganud oma teatri näitlejaid – nende pilkudes tabas Leida kadedust. «Need vaatasid mind küll nii, et, äh, mina oleks seda rolli küll paremini teinud. Ma arvan nii, ega keegi otse ütlema tulnud. Kõige toredam oli koht, kus Nõmmik ütleb Harri Vasarale, et sina võtad Rammo sülle ja viid trepist üles. Vaatan, Vasar, nägu valge. Kui ta mu sülle sai, siis nägu muutus kohe teiseks. Sain aru, et ta oli harjunud raskeid ooperidaame tõstma, aga mina kaalusin ju 52 kilo.»
Lia Laats oli Leidale hea kaaslane, temast räägib ta soojal toonil. Olid nad ju Endlas koos töötanud. «Tervis oli tal vahepeal õudselt halb, ta oli imekõhn ja teate: ta on sellest üle saanud! Veel kaks aastat tagasi teatriveteranide kokkutulekul olin kindel, et ta enam ei tule... Aga tervis pöördus, talle määrati hormoonravi ja see aitab. Kõik on õnneks korras.»
«Noore pensionäriga» oli aga omaette lugu: algselt oli sellest loost tummfilm. Mängisid Vaag, Rammo, Laats ja Abel. «See oli palju huvitavam ja naljakam, te küsige, las näitavad seda filmi,» paneb Rammo ette. Alles siis kirjutas Enn Vetemaa ka pika variandi, mida Leida on siiski poolteist korda vaadanud. Sest omal ajal võeti Moskvas palju naljakohti välja – Leida on teada tahtnud, kas mõni koht on hiljem tagasi pandud. Mõni on.
«Oi, meil oli õudne asi seal, see pulmasõit, mäletate, hobusega? Ja toimus see Endla tänaval, kus oli tihe liiklus. Filmi jaoks telliti hipodroomilt hobune koos juhiga. Ega Nõmmik teadnud neist asjust midagi, ta lootis õppinud juhi peale, aga kujutage ette – see jõi end täis! Täitsa täis! Nõmmik oli ähmis, et mis nüüd siis saab, filmipäevad on ju kallid, kelle me sõitma paneme? Abel, hea inimene, ütles, et juhib ise. Hea küll, juhi, ütles Nõmmik. Sõitsime autode vahel, rahvast oli palju, üks isegi sosistas mulle, miks ma nii koleda mehe võtsin.» Leida naerab, hääl rõkkab üle toa ja silme ette kangastub peigmees Helmut Vaag. Armukade ja kuri.
«Nii, ja tegime siis sõidu ära. Vaatan, Nõmmik lumivalge näost. Me ei teadnud kartagi, mida hobune teeb, kui autode keskele satub. Mis oleks võinud juhtuda? Kas on vähe filmide juures katastroofe olnud? Aga naljaga on nii, et minul, kui mäletate, oli väga kitsas kleit seljas – üks inimene tegi Tartus selle järgi endale ka pulmakleidi. Päris elus on inimene ju pulmakleidis üks päev, aga kui palju mina pidin selles kleidis olema? Võtted kestsid ju mitu kuud ja ma pidin sellega jooksma, üle tennisevõrgu ronima, ja see loor – ma ju suitsetasin siis, nüüd ma enam ei suitseta –, kui tuul tuli, sai loor üleni väikseid auke täis. Kujutage ette, et üks pruut peab mitu kuud kandma kitsast pulmakleiti.»
Kui tehtud töödest midagi ekstra head esile tuua, toob Leida stseeni teleteatrist «Rudolf ja Irma». Partner kadunud Evald Hermaküla.
«Üks stseen oli meil, kus Hermaküla tuleb minu juurde Irma kätt paluma. See on ainuke koht, mis mulle hakkas... noh, ma olin nagu rahul. Aga kuidas see välja tuli?
Ma olen suur improviseerija, ma peangi seda üldse näitlemise aluseks. Aga Hermaküla jõi sel ajal väga tugevasti ja proovides ei olnud. Nii tegime selle stseeni täiesti ilma proovita ja see tuli, voh, priima! välja. Sellepärast, et Hermaküla oli niivõrd hea näitleja ja meil tekkis niisugune kontakt, mis peaks elus juhtuma. On hetki, kus on tõepoolest midagi...
Vana Olli Vare, töölisteatri krapsakas näitleja, alati otseütleja, ütles, et ah, ma vaatasin, kas sa pead selles kohas vastu, noh, et ei lähe üle, ja sa pidasid vastu. See on mulle siiani kõige suurem kompliment, mis mulle keegi on kunagi ütelnud.»
Peale näitlemise on Leida aga kirjutanud 7-8 näidendit, mis, tõsi küll, on sahtlisse jäänud. Pole tihanud lihtsalt kellelegi pakkuda. Kirjutamine aga tõenäoliselt suguvõsas sees – Leida onupoeg oli luuletaja Adolf Rammo ja õde lastekirjanik Helju Rammo.
Nelja aasta tagune õe surm muudab Leida jututooni vaiksemaks. Õega oldi nii lähedased, et Leida tunneb end justkui poolikult. «Me olime sellised õed, kes kuuluvad kokku. Ma pole siiani sellest üle saanud.» Leidal on tõsi taga ja ta vaikib hetke.
Aga jälle tuleb naer peale, sest meenub üks hüüdnimi, kuidas näitleja-sõbranna Katrin Välbe teda hüüdis – Koleerik. Meenub, kuidas nad Välbega kord paksus marjametsas ära eksisid ja kuidas nad oleks võinud sinna jäädagi, kui oleks Leida tahtmist mööda minema hakanud. Õnneks ei hakanud, sest orienteerumisega oli ja on Leidal raskusi. Alatasa eksib ta ära.
«Oma puudusi tean ma kõiki,» tunnistab Leida ja nimetab mõne: süüa ei meeldi talle teha, taimed ei taha tal hästi kasvada. Ja terav keel on tal. Selle viimase pärast tunneb ta häbi siiamaani. Draamateatris, neljakümnendatel, pühitseti August Jakobsoni «Rooste» järgset esietendust. Leida oli noor ja väga julge. «Juhtusime kahekesi Paul Pinnaga laua taga olema. Ja ütlesin talle kohe otse: teate, seltsimees Pinna, ma arvan, te ei ole üldse enam näitleja.» Leida naerab mis hirmus. «Niimoodi ütlesin. Pinna vaatas mulle otsa, vaikis ja hakkas suure häälega naerma. Ja ütles: «Mu armas laps, mulle on öeldud vahel halvasti, aga nii halvasti ei ole keegi ütelnud.» Teate, kui suureks ta mu silmis muutus. Ma olin napsi võtnud, mõistate? Ega ma muidu poleks ehk öelnud, aga nüüd pean ma selle häbiteo üles tunnistama.»
Leida Rammo lõpetas Riikliku Teatriinstituudi 53 aastat tagasi koos Einari Koppeli, Linda Rummo ja Leida Laiusega.
On töötanud Draamateatris, Estonias, Endlas, Noorsooteatris, Rakveres, mänginud lugematutes filmides, teleteatrites.
On pidanud ameteid nagu lillemüüja, majaabiline välismaal, oli esimene kinomehaaniku abi, nõudemüüja ning 7 aastat linnavalitsuses teenindus-tootmisosakonna juhataja.
Elustanud rahvateatrit Noorus ja vedanud Tammsaare rahvateatrit. Tema õpilased teatristuudiotes olid Merle Karusoo, Malle Peedo, Helle Laas, Jaan Tooming.
Kommentaarid (0)