Peaaegu imelaps Mihkel Kree: «Ma treenin mõtlemist.»

Ühel pühapäeval, kui osa poisse-tüdrukuid tomateid ja suitsupomme loopis, teised telerite ees lösutasid, kolmandad poest šokolaadi virutasid ja neljandad nurga taga musitasid, tegid paljud midagi tunduvalt targemat.

Sadakond õppurit, kes olid piirkondlikes eelvoorudes paremad olnud, lahendasid Tartus Ülikooli füüsikahoones täppisteaduste kooli korraldatud üleriigilisel 50. füüsikaolümpiaadil ülesandeid. Üks lahendaja oli Hugo Treffneri gümnaasiumi abiturient Mihkel Kree.

Vesinikuga täidetud aerostaat. Prootonid vaakumkambris. Litter transportööril. Linnu lendamise energiakulu. Peegli fookus. Tünni veeremine vastu kõnnitee serva. Otsustades auditooriumist kostva pliiatsite ja pastakate kribina järgi, on kõigil asjadel lahendus olemas.

Vahepeal käiakse kümnehaaval kõrvallaboris puupulga tihedust ja kraanivee eritakistust mõõtmas. Laboris on vaikne nagu hauas. Mihkel pusib testri ja juhtmetega. Näib olevat kimbatuses. Mudib otsaesist. Aega on 45 minutit, 15 on juba läinud.

«Palun vabandust, aga mulle tundub, et katse on paigas, kuid ma ei saa näitusid kätte.»

ˇürii liige suhtub probleemisse stoiliselt: «Ega ma hakka teie eest ülesannet ära lahendama.»

Mihkel pusib edasi. Läheb veel tõsisemaks. Mängus on 10 punkti. «Vabandust, ampermeeter ikkagi ei näita.»

ˇürii liige naaseb ja kahtleb selles. Kontrollib. Toob kuuldavale etteheite («Igatahes on keegi, kas teie või teie eelkäija, lasknud siia 20amprise voolu!») ja toob virnast uue mõõtja. Viie minuti pärast on Mihklil vee eritakistus ja punktid käes.

Mõni oleks meeleheitesse sattunud, mõni tänitama pistnud. Mihkliga ei juhtunud muud, kui et ta läks näost punaseks.

Olümpistid peavad olema maru rahulikud. «Mind ei ole lihtne teiste arvamusega mõjutada.»

Füüsika maitse sai Mihkel suhu, kui talle jäi raamatukogus näppu J. Perelmani «Huvitav füüsika».

«Selgus, et füüsikat saab nautida ka valemiteta. Isu tuli peale.»

Lisaks käivad Mihklil neelud matemaatika ja informaatika järele. Kõigis kolmes on ta kandidaat rahvuskoondisse, et esindada Eestit rahvusvahelistel olümpiaadidel. Üheksandas kugistas veel keemiat ja geograafiat, mahtus kõigis viies aines Eesti esikuuikusse. Saavutustesse suhtub autor toimekalt: «Pole midagi erilist. Kui taga on töö, peavad tulemused sellele vastama.»

Mida teab 18aastane tööst?

Teab ülesannete otsimist ja lahendamist, lahendamist, lahendamist. Teab internetis sorimist ja teiste riikide olümpiaadide ülesandeid. (Et pääseda Venemaa ülesannete kallale, õppis vajalikul määral ära vene keele.) Teab olümpiaadideks valmistumise valikvõistluste pinget ja treeninglaagrite mahvi.

«Tegelikult on see nauding. Põhiliselt käib pliiatsi liigutamine paberil. Vahel võib minna paar päeva, enne kui idee tuleb. Kui seadused on teada, kombineerin neid. Kui midagi välja ei tule, vaatan valmislahenduse ära.»

Üht-teist teab Mihkel juba ka ehtsast teadustööst. Käis klassivennaga pool aastat füüsikainstituudis professor Peeter Saari käe all laineoptikat uurimas. Tulemust hindab üleriigiline teadustööde võistlus.

«Palja huviga ei saavuta keegi suurt midagi. Vaja on auahnust. Seda mul on.»

Mihkel on Eesti eest ragistanud koondislasena ajusid Poolas, Ungaris, Hamburgis (hõbemedal), Leedus (kuld), Lõuna-Koreas (hõbe), Indoneesias (pronks).

Kust sellised ilmarändurid tulevad? Mihkli isal on inseneriharidus, emal meditsiiniline. Noorem vend tegeleb võitluskunstidega, veel noorem joonistab ja kõige noorem, kuueaastane vennas mängib malet. Mihkli aeg, mis HTGst ja olümpiaadidest üle jääb, kulub kirjandusele, filosoofiale, suusatamisele ja orienteerumisneljapäevakutele.

Milleks rügada, kui aega saaks ka lõbusamalt sisustada?

«Ma treenin mõtlemist. Õpin kahtlema ja otsima õiget teed, tabama tervikut. Inimene peab oskama vastutada oma tegude eest. Suurel määral on tema saatus tema enese kätes.»

Nõnda on küllaltki palju Mihkli enda teha, kas ta sõidab suvel teiste füüsikutega Taiwanile ja informaatikutega USAsse. Täppisteaduste kooli direktriss Viire Sepp vaatab neist ümber maakera tiirutamistest kaugemale – «Kindlate põhimõtetega töökas ja sisukas noor mees. Usun, et temast kasvab silmapaistev isiksus ja spetsialist, ükskõik, mis valiku ta iganes ka ei teeks.»

Tänavusel Eesti aastapäeva auks korraldatud presidendi vastuvõtul oli Mihkel Kree kutse saajatest kõige noorem. Ausalt öelda tundub tema elu selletagi roosiline, võiks öelda, et lausa ideaalne.

Mõtleb. Ei aja vastu. Leiab: «Minu seisukohalt nii ka on.»