Inimesed

Maria Soomets: «Minus on nahaalsust läbi lüüa.» 

Jaanus Kulli, 7. aprill 2003, 00:00
VAATLEJA: «Elus ei kipu ma küll kedagi õpetama. Selles mõttes pole ma üldse Malviina tüüp,» ütleb Maria. «Elus olen pigem vaatleja. Meeldib istuda nurgas ja vaadata, mis toimub.»Foto: Elmo Riig (Sakala)
«Lihtsalt ime, kuidas see linn on mind ära lummanud ja võlunud,» ütleb Ugala teatri noor näitleja Maria Soomets. Endine läbi ja lõhki Tallinna tüdruk on lootusetult armunud provintslikku Viljandisse.

«Arutlesin kunagi, et jumal hoidku, kuidas ma Tallinnast ära lähen.» Minek osutus üllatavalt valutuks. Kindlasti aitasid kohanemisele väikelinnaga lapsepõlvesuved Läti piiri lähedal mere ääres Treimanis. Viljandis elab Maria väikeses puumajas, näitlejate pansionaadis. «Tegelikult on see Viljandi kõige kahtlasem kant, Viljandi agul, natuke getolik koht.» Kui Maria hilja õhtul pärast etendust pansionaati jalutab, ümiseb ta omaette laulda: olen vapper, olen vapper! «Aga natuke ikka kardan,» tunnistab ta muigvel sui. Peagi toob Maria välja oma esimese lavastuse ja õhtud teatris on veninud kesköösse või isegi esimestesse öötundidesse.

«Viljandi puhul on eelkõige armas, et kõik siin on nii lähedal, kõik on nii väike. Saad täie jõuga keskenduda teatrile. Kui Tallinnas hajub päev kuidagi ära, siis siin on kõik eeldused esmaspäeva hommikust laupäeva õhtuni tööd teha, Viljandi kontsentreerib tööle.»

Elu esimene otsustav valik

Tööd on andnud teater enamgi kui noor näitleja salamisi lootis.

«Ilmselt oli samm Ugala kasuks minu elu üks esimesi suuremaid ja olulisemaid valikuid,» ütleb ta. Eelmisel kevadel lõpetas Maria lavakunstikooli Elmo Nüganeni kursuse. Pakkumise tegid talle Linnateater, Ugala ja Endla. «Ja veel mitu teatrit,» lisab ta tagasihoidlikult.

«Loomulikult oli Ugalasse tulek meeletu risk, aga täpselt samamoodi oleks olnud risk jääda Linnateatrisse,» leiab Maria. «Meie kursusel tehti ettepanek jääda Linnateatrisse kümnele inimesele.»

Miks Maria sõrme siiski Ugalale andis? «Ühest küljest meelitas Tallinnaga võrreldes eeldatavalt suuurem tööpõld. Teisalt see, et kutsus Peeter Tammearu. Inimene, keda ma väga usladan ja kes oli ka koolis mu õpetaja.»

Ugalas on Maria teinud juba viis rolli ja kohe-kohe tuleb peale suvelavastus. Seega vaist alt ei vedanud. Ta tunnistab, et üksinda poleks eales Ugalasse läinud. «Arvan, et ühe-kahe-kolme kaupa poleks meist keegi siia tulnud. Aga korraga oli koos tuumik, kes mõtlesid Viljandile. Koos Mariaga kolisid Ugalasse Kadri Lepp, Carita Vaikjärv, Ott Aardam, Karol Kuntsel ja Priit Võigemast.

«Meil oli tõesti väga üksmeelne kursus,» vaatab ta tagasi kooliaega, mille 20. lennu kambavaimu on palju kiidetud. «Õnneks lõppes see väga täpsel ajal ära, sest juba hakkas igaüks oma kohta otsima, püüdma läbi lüüa, tekkis konkurents,» avameelitseb Maria. «Kindlasti ei saa selline kooslus kesta igavesti. Ja tänu sellele, et ta õigel ajal lõppes, on ka praegused suhted meil väga head.»

Hing kisub lavastama

Peagi toovad 20. lennust Ugalasse läinud kuus noort näitlejat välja uuslavastuse. «Tammearu pakkus, et tehke omavahel üks lugu. Ja millal siis veel? Oleme just koolist tulnud, meil on veel ühine keel ja veregrupp.» Maria valib hoolikalt sõnu ja ta pilk jääb kauaks pidama teatri kohviku suurele aknale, mille taga aimub kevade tulekut. «Ei kujuta ette, et lähen kunagi hiljem näitleja juurde ja ütlen, et kuigi materjali veel pole, kas oleksid nõus proovima.»

Teatrikooli teisel kursusel lavastas Maria kursusevendade Priit Võigemasti ja Alo Kõrvega katkendi Kessleri «Orbudest». «Koostöö sobis sedavõrd hästi, et Linnateatris anti võimalus lugu lõpuni teha ja ma hakkasingi seda tegema, aga siis tulid poistel juba filmid peale.» Alo on Linnateatris ja Priit Ugalas, kuid Maria pole maha matnud unistust töö lõpuni viia. Näitlejaks õppinud Maria tunnistab, et hing kisub lavastama. «Eks Elmo (Nüganen – toim.) äratas koolis huvi ja küllap on minus ka nahaalsust, et proovida. Koolis tõukusin just sellelt pinnalt, et Nüganen kutsus üles proovima lavastada, et peab selle oma jalgratta ikka ise leiutama, selle tee läbi käima.»

Elukooli on saanud Ellerheinast ja lavakast

Nüüd on Maria tee keskpaigas. 25. aprillil esietendub Ugalas «Koturnijad ehk Kui nalja ei saa, siis meie ei mängi».

«Kui ma ka läbi kukun, jääb lohutus, et mulle anti võimalus. Aga kui see töö õnnestub, siis arvatavast on juba lihtsam edasi minna.»

Maria rüüpab kohvi ja ta sügav-sügavsinistes silmades on ehk veidi väsinud pilk.

Päevas teeb ta koos endiste kursusekaaslastega 10–12 tundi proovi, öösel kirjutab näidendit. «See ongi huvitav, et kirjutad arvuti taga stseeni valmis ja järgmisel päeval saad kohe laval vaadata, kas ja kuidas see töötab.»

Maria lavastatavast Woodi Alleni näidendist on jäänud alles vaid algidee. «Algselt oli kavas päris oma lugu, kuid andsime endale aru, et ega me draamakirjanikud ole,» ütleb Maria. Ta tuhlas läbi kogu Ugala arhiivi. «Ei mäleta, et ma elus nii lühikese aja jooksul oleks nii palju lugenud, ikka paarkümmend näitemängu päevas.»

Viimaks jäi pihku Woodi Alleni tekst. «See oli esimene materjal, mis tõesti mingit elevust tekitas.» Et tekst oli väga Ameerikas kinni, kirjutas Maria selle ümber. «Nii olemegi imenud pastakast välja täiesti oma ja uue loo.»

Rasketel hetkedel saab Maria oma esimeses lavastajatöös tuge ja abi Priit Võigemastilt. «Meil on kuidagi hästi sarnane hingamine, hästi kerge on temaga töötada ja ka laval on ta hea partner,» kiidab Maria endist koolivenda ja tänast kolleegi.

Malviina – vikerkaar argipäevas

Siiani pole Maria Ugalasse minekut hetkekski kahetsenud. «See on olnud imeliselt õnnelik hooaeg, olen mänginud mitu suurt rolli, mulle on antud võimalus teha oma lugu.» Maria sõnul on tööd ehk isegi liiga palju. Ainukesel vabal päeval, pühapäeval, on ta 12 tundi grimmi ja pro˛ektorite all ETV ekraanil jooksvas telelavastuses «Buratino», kus Maria mängida on Malviina roll.

«Ega see kerge töö pole, ainus vaba päev, mis võiks olla sulle endale, on tegelikult see kõige raskem, 12 tundi salvestust, millest iseenesest kaks tundi võtab juuste, ninade ja ripsmete kasvatamine. Ja kui grimm kipub õhtuks ära voolama ning riided on läbimärjad, siis...» Aga Maria ei nurise. «Pigem on hea meel, et saan seda rolli teha. Ja et saade on saanud sedavõrd suure kandepinna, siis on see hästi käivitav jõud. Ning et ta tinglikult asetseb «Politseikroonika» ja «Aktuaalse kaamera» vahel ja on seal kui ilus värvilaik, vikerkaar argipäevas.»

Mis Mariale Malviina rollis veel meeldib? «Et ta ei ole ainult helesiniste juustega iluikoon ja tühikargaja, vaid on hästi palju lugenud, hästi teadmishimuline, edasipürgiv ja et tema missioon on oma kaaslaste utsitamine ja õpetamine.»

Sama rolli kannab Maria teatris. «Vahel lihtsalt tuleb vastutus enda peale võtta, keegi peab seda tegema. Kuigi elus pole ma kaugeltki sinnapoole, et kipuks kedagi õpetama. Selles mõttes pole ma üldse Malviina tüüp,» väidab Maria, kes on enda sõnul pigem vaatleja. «Meeldib istuda nurgas ja vaadata, mis toimub.»

Kui läbi ja lõhki linnatüdruk Maria just ei vaatle, ei ole rollis ega teatris, siis lavastab ta end otsekohe maale. «Mulle nii meeldib turnida kevadel õunapuude otsas, lõigata oksi. Või näiteks harvendada porgan-deid, sellist tööd ma ei pelga,» ütleb Ellerheina kasvatuse ja koolitusega Maria, kes laulab nagu kulda ja ütleb, et igal ajal on võimalus minna Tallinna konkureerima mõnda järjekordsesse Malviuse muusikalilavastuse.

«Usun, et elus on iga asja jaoks õige aeg,» ütleb Maria viimaks. «Küllap ka armastuse jaoks. Mul on elus olnud ilusaid hetki, aga ju siis pole see õige armastus mind veel üles leidnud.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee