Filmire˛issöör Leida Laius pidanuks täna 80. sünnipäeva

«Mul on raske sellest kõigest rääkida, sest Eesti ühiskonnas pole selle naise tähtsust siiani väärtustatud,» valib Ene hoolikalt sõnu. «Ma ei taha ju rääkida pealiskaudselt ja ühemõtteliselt – et oli naine, ta ei saanud lapsi... Elu on ju palju-palju-palju keerulisem ja tõsisem...»

Ene Rämmeld, kes tänu internetile on Eesti eluga väga hästi kursis, tunnistab, et kaugel elades torkab talle silma see, kuidas meil lähimineviku sündmused ning sellal elanud inimesed väga kiiresti unustatakse. «See on mulle täiesti mõistetamatu. Kuidas ma rõõmustasin, kui Eesti iseseisvus. Olin kindel, et lõpuks avanevad uksed ka Leida jaoks... Seda enam, et presidendiks sai Lennart Meri, kes oli «Libahundi» toimetaja. Aga ei. Ehk olin ma liialt naiivne...

Ma ju tean, et elu lõpul oli ta sunnitud müüma loteriipileteid. Ja see on lihtsalt uskumatu! Inimene, kelle filmid tõid rahvusvahelistelt festivalidelt auhindu, pidi enne surma elama täiesti mahajäetuna ja unustatuna. See on säärane ebaõiglus, mida lihtsalt... Ma lihtsalt ei kujutanud ette, et see lõpp võib nii hirmus olla. Et taasiseseisvunud Eesti ta täiesti maha jättis,» ohkab Ene raskelt. Ta teab, et eluajal ei öelnud Leida ise kunagi ühelegi abivajajale ära.

Teab ka seda, et Prantsusmaal ei tuleks rahva ees sedavõrd teeneka kultuuritegelase unustamine, saatuse hooleks jätmine kõne allagi. «See on sama, mis lasta inimesel oma silme all surra ja mitte reageerida. Lihtsalt külmalt tema hukku jälgida. Sellisel ebaõiglusel ei ole mõõtu,» räägib Ene ja lisab, et meie ainus nimekas naisre˛issöör oli 90. aastate keskpaigaks läbi elanud mitu infarkti, põdes vähki ja suhkruhaigust. «No mitu haigust on veel vaja?» küsib Ene retooriliselt. Ta leiab, et Leida mälestust ei kaitse Eestis keegi.

Just praegu käib Pariisis naisre˛issööride filmide festival, millest ka Leida Laius korduvalt ja väga edukalt osa võttis...

19aastane Ene Rämmeld kohtus Leida Laiusega ajal, mil re˛issöör otsis «Libahunti» peaosatäitjat. «Alguses vist loodeti, et Tiina leitakse kusagilt kaugemalt, aga Leida tahtis, et ta tuleb leida Eestist...» takerdub Ene, sest ta ei taha taas korrata lugu, mida ta ilmselt varem kümneid kordi rääkinud. Seda enam, et Leida Laius tähendas temale tunduvalt rohkemat kui lihtsalt kolleegi.

«Ta oli minu vaimne ema. Olin ta kõrval nagu laps. Kui oli vaja, tahtsin teda üle kavaldada, kui vaja, allusin talle,» meenutab Ene. «Leida näol kohtasin esimest korda oma elus inimest, kes oli minu jaoks heas mõttes nagu elanik Marsilt. Naine selle sõna kõige paremas mõttes – elegantne ja tark. Ta isegi suitsetas väga elegantselt ja kaunilt. Imetlesin teda.»

Ene meelest olid mehed Leida Laiuse suhtes tihti julmad. «Tallinnfilmis juhtus palju asju sõltumata sellest, kas olid andekas või andetu, tark või rumal, ilus või kole. Juhtus ainult sellepärast, et ta oli naine. Filmistuudios domineerisid macho-tüüpi mehed, kes ei suutnud alla neelata Leida energilisust, seda, et ta alati teadis, mida tahtis. Leidal oli end väga-väga raske maksma panna. Olnuks ta mees, olnuks ta elu tunduvalt lihtsam.» Kõigele vaatamata ekraniseeris Leida Laius järjekindlalt Eesti kirjandusklassikat, mille peaosades esinesid just naised. «Tavaliselt on Eesti filmides naisi kujutatud kui suurte meestegelaste assistente,» leiab Ene õigustatult.

Ene sõnul said temast ja Leidast – eriti pärast Ene ema surma – sõbrannad. Ehkki see sõna tundub Enele eesti keeles kuidagi tühisena ja sügavama tähenduseta. Näitlejanna usaldas lavastajale oma elust peaaegu kõik, kuid teadis samas, et Leida tema ette oma elu raskemaid momente küll ei laota. «Võisin talle alati helistada ning end tühjaks rääkida.»

Täna kell 18 toimub Kinomajas (Uus 3) Leida Laiuse 80. sünnipäeva tähistav mälestusõhtu. Ühist koostööd ja re˛issööri loomingut meenutavad lähimad kolleegid. Mälestusõhtul Kinomajas tulevad linastamisele 3 Leida Laiuse dokumentaalfilmi: «Sündis inimene», «Lapsepõlv» ja «Jäljed lumel».

Leida Laius on Eesti üks omanäolisemaid filmire˛issööre. 32aastaselt jättis ta näitlejaameti Draamateatris ning alustas tööd filmire˛issöörina. Loomingu keskmes oli naise osa kodus ja ühiskonnas.

Mälestusõhtule sissepääs on tasuta.

«Ta tegi aastakümneid ühte filmi: tegelased vaheldusid, kuid aines oli iseenda saatus,» meenutab Leida Laiust filmimees Jüri Sillart . «Olgu siis läbi Prillupi Mari, libahunt Tiina või ükskõik millise naiskangelase.»

«Ta oli maskuliinses filmimaailmas väga suur tegija,» tunnistab Sillart. Enamiku Eesti mängufilmidest on lavastanud mehed, kuid Leida Laius jõudis elu ajal teha peaaegu kümmekond filmi ning jäi sealjuures ausaks. «Tema ja Kromanov ei teinud võimule järeleandmisi. Teised pidid ikka filmides siit-sealt mööndusi tegema,» räägib Sillart. «See on omamoodi näitaja, kuid loomulikult mitte põhjapanev või liiga tähtis.»

Sillartil valmis mullu sügisel Leida Laiusest elulooline dokumentaalfilm. See avab 1923. aastal Peipsi taga Kingissepa lähedal sündinud naise elu keerdkäike, naasmist koos Punaarmeega kodumaale aastal 1944 ning uuesti eesti keele õppimist. Samuti seda, kuidas Leida Laiusest sai Draamateatri näitleja ning sealt töötajäämise järel filmilavastaja. Kõike seda saavutas ta vaid tänu äärmisele tahtejõule ning sihikindlusele. «Tal võis olla küll tagasilööke ja raskeid kaotusi, kuid ikka tuli Leida Laius neist kange naisena võitjana välja. Müts maha tema tahte ees,» ütleb Sillart. Ka elu viimastel aastatel, kui tuli elada peost suhu ning noorel vabariigil polnud kino jaoks raha, tegi Laius ometi tulevikuplaane.

Saatuse tahtel oli Sillart ka Laiuse viimaseks jäänud mängufilmi «Varastatud kohtumine» operaator. «Aga toona mind tema elulugu nii väga ei huvitanud. Eks ta rääkis küll, aga ma ei pööranud suurt tähelepanu,» tunnistab filmimees. Lisab, et Laius oli avameelne ning suhteliselt lahtine inimene. Lähemalt hakkas Sillart legendaarse naisre˛issööri loomingut

uurima 90ndate keskel, kui sai tutvuda Leida Laiuse arhiiviga. Intervjuudest ning tema elupaikades võetud materjalist sai kokku tunniajane dokumentaalfilm «Leida lugu», mida näitab reede õhtul ka ETV.

Allar Viivik