Üksikisa elu algab nagu filmis «Kolm meest ja beebi»
«Kunagi ei olnud raske. See, mis on loomulik ja meeldiv, ei ole raske. Olen alati laste ja ka koertega hästi läbi saanud. Laps tunneb kohe, milline oled. Väikest last ei lollita. Võid küll hea näo teha, aga ta tunneb ära, et oled sisemiselt närvis. Alati, kui olin sisemiselt pinges, proovisin küll pojaga rahulikult rääkida, aga ta hakkas ikka nutma.
Tegelikult olime poisiga juba varemgi kahekesi. Poja esimesel poolaastal oli mul kiire tööaeg, käisin Moskva vahet, siis sain temaga vähem aega koos veeta. Kui Anthony oli natuke alla aasta ja Soome elama kolisime, siis hakkasin järjest rohkem temaga tegelema.»
«See oli loomulik käik, et ta minuga jäi. Ilmselt tunnetas lapski selle ära, kes rohkem hoolib ja tegeleb. Kas või see näitas, et kui poiss tahtis poti pealt ära tulla, hüüdis ta kedagi appi. Kui ema läks, palus: saada issi. See oli veel siis, kui koos elasime. Muidugi oli tol momendil mul valus. Aga ta emal olid teised huvid esiplaanil. Isegi kui ta tahtis last võtta, siis.... Vahel oli näiteks nii: teadsin, et ta võtab lapse, ja leppisin sõpradega kokku, et lähen välja. Siis ta helistas, et tal tulid mingid asjad vahele. Ja mis ma siis nägin, kui baari läksin – eksabikaasa oli seal! Ju tal siis olid need asjad tähtsamad. Mul olid õnneks head naabrid, kes aitasid last hoida.»
«Ega meil Soomes ju vanaema-vanaisa polnud. Päeval oli laps lasteaias, õhtul minuga trennis. Kõik jõudsin ära teha: söögid, pesu pesta ja koristada. Päeval käisin tööl, õhtul tegin süüa, koristasin ja pesin. Kui laps magama läks, jäi veel aega raamatut lugeda või telekat vaadata. Kõik on ikkagi oskuses aega planeerida ja selles, et endale pingeid mitte tekitada. Kordagi ei tundnud, et mul on raske hakkama saada. Sportlasena oled harjunud eri olukordades end kokku võtma. Pole ju mõtet taga nutta seda, mida sul pole või mida sa ei saa, vaid mõelda, kuidas tekkinud olukorrast paremini välja tulla.»
«Paar korda sai ikka rihma ka. Aga seda siis, kui muu ei aidanud. Poiss tuletab vahel ikka meelde, et asja eest sai. Ega sõimamine küll aita. Nüüd, vanemas eas, tuleb talle seada piirid ja prioriteedid. Kasvatada vastutustunnet ja iseseisvust. Viimasel veerandil oligi esimest korda vaja karistada, kui oli kõigi aegade halvim tunnistus. Karistamine käib meil nii, et tuleb loobuda asjadest, mis õppimisele kulutatava aja ära viivad. Hinnete halvenemine ei tule tema halvast peast või õppeaine raskusest, vaid valest aja jaotamisest ja tahtmisest – arvuti ja muu.
Kui näen, et ta trenni lihtsalt ei viitsi minna, siis teen talle selgeks, et kui oled midagi valinud, siis tee see ära. Või kui enam trenni teha ei taha, siis lõpeta, tegele mingi muu asjaga. See on valikute asi. Meeskond ootab ju, nende ees on vastutus.»
«Varem harva, üks-kaks korda aastas juhtusid kokku. Nüüd jälle suhtlevad rohkem. Vahepeal oli küll kurb, et kõik lubadused helistada või kirju saata jäidki lubadusteks. Poiss – siis oli ta veel pisike – ikka ootas. Käis postkasti kallal mitu korda päevas ootuses, et tuleb mõni kiri või pilt. Võtsin ema ette, sõimasin näo täis, et ära siis üldse luba või täida lubadus.»
«Väga hästi, nad said kohe hea kontakti. Algul vähe naaklemist oli, eriti poisi poolt kiusu. Olime ju päris kaua siiski kahekesi olnud ja kogu tähelepanu oli pojale suunatud. Nüüd tuli keegi veel, kellega kõike jagada. Muidugi, ma ei oska läbi lapse silmade vaadata, aga ilmselt oli see armukadedus. Õnneks läks kähku üle. Tänaval näiteks sammus poiss teises suunas ja kõik! Üldse naist ei kuulanud. Oma mina tahtis maksma panna. Võtsin lapse ette ja seletasin talle, et ega armastus tema vastu sellest vähemaks jää. Lapsele tuleb kõik ära seletada ja põhjendada, miks on nii või miks nii peab tegema. Muidu on see lihtsalt käsk või keeld. Korvpallimeeskonnalegi pead seletama, miks tuleb just nii teha ja mis sest tolku on. Kui sa oskad lapsele asjad lihtsalt lahti mõtestada, siis saab kõik korda.»
«Ikka emaks. Tema on ju tegelikult poissi palju rohkem kasvatanud kui lihane ema. Minu mõistes on ema see, kes tegudes hoolib, mitte sõnades.»
«Mõni asi siin elus on pöördumatu. Palju asju võid mõistuses andestada, aga hinge jäävad jäljed... Eks ta on küll kahetsenud. Otseselt pole seda mulle öelnud, kuid meil on palju ühiseid tuttavaid jäänud ja sealt on jõudnud minuni palju infot.»
«Ei mäleta küll, ja vaevalt ta tundis puudust, kui kahekesi olime. Kaks esimest aastat, kui ema oli nii nagu pidi olema – seda ta ei mäleta. Hiljem aga ilmselt polnudki millestki puudust tunda.»
«Mäletan, et mu Venemaa sõbrad panid oma viieaastast last kätel kussutades magama. Jumal tänatud, lapse ema oli sõudja, head tugevad käed. Katsu sa niimoodi tunde kiigutada... Meil oli jälle lihtne. Poiss jäi oma toas magama: tekk peale, silitasin paar korda pead, uks kinni ja kõik. Vahel oligi naljakas, kui unustasin ukse natuke praokile, siis poiss hüüdis järele: pane uks kinni! Kui mõnel hommikul kauem magasin, tuli Anthony ja seisis voodi kõrvale. Vaatas mulle minut-paar näkku. Kui suutsin nii, et üldse ei liigutanud, läks ta teise tuppa natukeseks ajaks multikaid vaatama, lasi mul magada. Aga kui mõni näolihas juhtus liikuma, siis oli teada, et olen üleval, ja läks kohe mölluks lahti.»
«Midagi ei saa taga nutta või kahetseda. Tuleb osata vaadata ette, mida tegema peaks antud olukorras, et seda võimalikult hästi lahendada. Ükskõik, olgu see töö, sport või elu. Mul oli siis vaja vaadata, et laps süüa saab, riided selga, lasteaeda ja sealt koju. Tema oli esmatähtis ja selle järgi tuli asjad korraldada. Alati tuleks olla optimist, kõiges leida positiivne külg. Minu meelest see ongi ju ääretult positiivne, et üksikvanemale on üks imeline olend jäänud.»
Kommentaarid (0)