«Kõik oli nii, et küll me veel kohtume...»

Olin veel tema asju pannud oma kohvrisse ja... Kõik oli nii, et küll me veel kohtume...» meenutab Luule Komissarov kolleeg Helle-Reet Helenurme. «Tagantjärele tundub see väga tähenduslikuna.»

Luule Komissarov tunnistab, et kohtus pika näitlejatee jooksul Helle-Reet Helenurmega vaid põgusalt – paari filmi ning seriaali «Õnne 13» võtetel. «Tema töötas ju pikka aega Draama-, mina Noorsooteatris. «Õnne 13» möödunud aasta Egiptuse-võtete ajal saime üle hulga aja kokku ja elasime ühes hotellitoas,» räägib Komissarov.

Seitsme päeva jooksul meenutati lavakunstiõpinguid ja ühiseid pidusid, ehkki Helenurm oli Komissarovist kursuse jagu taga. «Me ei olnud kunagi nii palju suhelnud kui Egiptuses. Sobisime väga hästi. Ja sain selgeks, et intellekt oli tal tugevam kui emotsioonid. Kui mina lasen endast just emotsioonid läbi, toetus tema näitlejana mõistusele.»

Erinevalt Komissarovist seob vanameister Eino Baskinit Helenurmega hulk ühiseid loomeaastaid – Draamateatri ja Vanalinnastuudio etendused, üheksa aastat raadio huumorisaadet «Meelejahutaja», seriaal «Õnne 13», palju estraadietendusi. «Näiteks «Viimast rongi» mängisime 200 korda – kolm ja pool aastat järjest,» meenutab Baskin. «Ja «Saateviga» üle 100 korra. Olime vanad kolleegid.»

Baskin peab Helenurme väga heaks näitlejaks. «Ta oli suure koomilise andega inimene. Samas tulid tal hästi välja ka traagilised osad. Kuid ta polnud nii-öelda peaosade lõhkuja. Igas tükis usaldati talle siiski küllalt tähtsad rollid. Ja ta valdas hästi keelt,» jätkab Baskin. «Lavakõne oli tal väga kõrgel tasemel. Tean, et ta luges ka pimedatele inimestele raamatuid linti. Tänu väljendusrikkale diktsioonile paluti just Helle-Reeta aastast aastasse raadiosse järjejuttu lugema. Praegune kaotus Eesti teatripildis on suur. Kui näiteks Draamateatri näitlejate koosseisu vaadata, siis ega nii mitmekülgset näitlejat kui Helle-Reet olegi kerge kusagilt võtta. Nii sügavat professionaali...» ohkab Baskin.

Teatrimees ütleb, et inimesena oli Helle-Reet äärmiselt sümpaatne ja vastutulelik. «Alati rõõmsas tujus, optimistlik. «Viimases rongis» mängis ta üht jaamaülemat, punane müts peas, väga lustakalt. See oli loodusest antud huumorimeel, mis teda aitas. Mõnel näitlejal see puudub.»

Lavastaja ja näitleja Heino Torga tegi 10 aastat tagasi koos Helenurmega ETVs sketšisaadet. Ta nimetab näitlejannat eelkõige delikaatseks ja sisemise haritusega inimeseks. «See lõi välja kõiges. Käitumises, tagasihoidlikkuses, loomingulises resoluutsuses. Ütlen ausalt: ta oli mu paremaid partnereid, sobisime väga hästi. Eriti televisioonis, kus stseenikesi tehes tuli väga kiiresti orienteeruda.»

Helenurme kursuseõde Katrin Karisma tunnistab, et teade Helle-Reeda lahkumisest tuli kui välk selgest taevast. Ta teadis, mis haigus sõbrannat vaevas, aga et see kõik käis nii kiiresti...

Konservatooriumipäevil oli Karisma Helenurmega väga hea sõbranna, kuid nad lävisid hiljem ka Draamateatris. «Ta oli mulle suur eeskuju,» tunnistab Karisma. «Sattusin konservatooriumi otse pärast keskkooli lõppu, 17aastasena. Tema oli aga jupp maad vanem ja tundus mulle väga naiseliku ja huvitavana.» Helenurm oli nimelt enne lavakunstikateedrit pedagoogilises instituudis kaks aastat inglise filoloogiat õppinud.

Helenurm jäigi Karismale eeskujuks. Eeskätt põhjaliku töössesuhtumise, täpsuse, hoolivuse ja inimliku soojusega. «Kui vajasin mõnele noort tüdrukut vaevavale probleemile lahendust, ütles ta ikka: «Ootame natuke! Küll aeg kõik selgeks teeb.» Helle-Reeda seltskonnas oli alati turvaline ja hea. Ilmselt ta ise seda ei teadnudki, aga mulle tundub, et meeldivat õhkkonda tekitas tema enda aura. See käis temaga kaasas. Ta oli ka mu poja ristiema – teisi kandidaate polnudki. Leidsin, et kui mind enam ei ole, on Helle-Reedal kõik head omadused, mida ta võiks pojale anda.»

Kursuseõde Mari Lill meenutab, et Koerust pärit Helle-Reet alustas iseseisvat elu varakult. «Ta käis keskkoolis Paides ja oli minu meelest juba mõnda aega üksi elanud. Ta tundus mulle täiskasvanud inimesena, oli mullegi tahtejõulise, sihikindla ja kange natuurina eeskujuks. Ei öelnud kunagi näiteks, et ah, tänaseks aitab õppimisest küll. Vastupidi, tal oli plaan, mida tuli täita. Ütles: «Mu ema on raamatupidaja ja ma olen samuti täpne inimene.» Kõik, mida Helle-Reet ette võttis, tegi ta alati ära.»

Lille sõnul oli kursuseõde ja hilisem Draamateatri-kolleeg alati seltskonna hing. «Lisaks sellele, et tal oli ilus hääl, oli tal ka meeletult lai laulurepertuaar. Helle-Reet teadis peast nii vana kui ka uuema aja lugusid. Tõeline laululind! Käisime tal ka ema juures külas ja need ei olnud mitte tavalised istumised, vaid ilusad lauluõhtud.»

Lill loodab, et hea sõbratar ei pidanud vähi tõttu kaua piinlema: «Kui see kõik läks kiiresti, siis... on see parem, kui vaevelda ja piinelda ei tea kui kaua... Nüüd, kui olen ka ise 60. eluaasta künnisel ja inimesed hakkavad ümbert minema, on ikka hirmus küll. Ehmatav. Praegu tundub endale, et 60aastane on noor. Ja Helle-Reet polnud ju sedagi...»

(29. I 1944 – 23. II 2003)

Helle-Reet Helenurm lõpetas konservatooriumi lavakunstikateedri kolmanda lennu 1968. aastal. Kursusejuhendajaks oli Voldemar Panso ning üliõpilasi oli kokku viisteist, kellest peale Helenurme on läinud manalateed ka Ago Saller ja Mari Urbsoo.

Aastatel 1968–1994 töötas Helle-Reet Helenurm Eesti Draamateatris, 1994–1995 Vanalinnastuudios. Pärast seda oli vabakutseline.

Helenurme tuntumad rollid olid Leena August Kitzbergi «Tuulte pöörises», Lea Juhan Smuuli «Leas», Krõõt Jaan Kruusvalli «Pilvede värvides» ning Jelena Maksim Gorki «Päikese lastes».