Lauri Liiv: «Olen naudingualdis inimene.»

«Ei usu siiski, et karjäär tipus on, see ei jõua sinna kunagi,» jääb 26aastane Lauri oma viimase aja edusammudest rääkides tagasihoidlikuks, «aga jah – on tekkinud paar asja, mis tulnud prauhti ühekorraga. Kuid suur töö on alles ees, seega ei oska veel öelda, kas rõõmustada või kurvastada.»

Millised need paar asja on? «Üks peaosadest – sõdalane Radames -- suvel Tartus etenduvas muusikalis «Aida». Siis «Miss Saigoni» ingliskeelsed etendused Saksamaal ja Luksemburgis, kuhu ainsana Eesti lavastuse solistidest pääses Lauri koos Maarja-Liis Ilusaga. Ning veel kolmaski: «Käisin jaanuaris Helsingi Linnateatri konkursil «Miss Saigoni» ette laulmas. Ma sobisin,» rõõmustab Lauri, kellele Soome variant on juba kümnes muusikal. Lavastama hakkab Georg Malvius. «Ta ei smugeldanud mind sisse,» ajab ainuüksi selline mõte Laurit, kes on Malviusega teinud mitut ühisprojekti, naerma. «Dirigent oli Inglismaalt, väga kõrgete nõudmistega mees.» Novembris algavad proovid ja tuleva aasta veebruaris on esietendus.

Et muusikal on Lauri jaoks ainus ja õige tee, tajus ta «Hüljatute» päevil. Kui tunnetas, et ta tööl on tulemust. «Sest vahepeal ma kahtlesin. Lihtsalt sellepärast, et polnud viitsinud oma unistuse täitumiseks mitte midagi teha. Olin jäänud seisma, ei viitsinud ega osanud edasi areneda,» peab ta silmas «Vampiiride tantsu» aegu. «Kogu aeg tahtsin end kõrvaltvaataja pilguga jälgida, aga ei suutnud. Õnneks leidus «Hüljatute» ajal inimesi, kes oma arvamuse ausalt välja ütlesid. Soovitasid ka, et lõpeta see istumine ja hakka midagi tegema.»

2001. aasta kevadel otsustas Lauri koos sõpradega Kuubal ära käia. Käiski. «Raiskasin kõik oma viimase raha ära. Istusin siis kodus ja... tööd ei olnudki! Tekkis täielik depressioon, võtsin ajalehed ette ja hakkasin töökohta otsima,» pihib ta. «Lugesin läbi kõik tööpakkumiskuulutused, lastes samal ajal peast läbi, mida ma oskaksin teha. Ja leidsin, et ei oskagi peale laulmise midagi. Paanika! Midagi peab ju tegema, kui enam isegi leivaraha ei ole. Saatsin oma CV näiteks Dekoltee ööklubisse, kandideerimaks administraatori kohale, mingitele projektijuhtide konkurssidele... Kusagilt ei vastatud, järelikult ma ei sobinud. Mul ei olnud ju sinna CVssegi panna midagi muud kui rida muusikale. Ja siis helises telefon – Mart Sander kutsus Bel-Etage`i Pinocchiot mängima. See oli nagu taeva kingitus...»

Teades, mida töötu elu tähendab, pole Lauri enam ühtki pakkumist aia taha saatnud. Sest ega Eesti oludes neid palju tehtagi. Ja eks need pakkumised on olnud ka piisavalt huvitavad. «Ega neist polegi võimalik nii väga keelduda. Kui ei öelda, siis ei olegi midagi.» Praegu ei pea Lauri kurtma: «Leivaraha on, aga rikkaks pole saanud.»

Kuigi mitmed Eesti andekad muusikalilauljad on läinud raja taha tarkust taga nõudma, pole Lauri sellist otsust vastu võtnud. Ehkki – nagu ta tunnistab – kindlasti oleks vaja näitlemistunde. «Imetlen neid, kes on läinud. Et nad üldse ennast kokku võtsid ning lõpuks läksid ja selle eest ka, et suutsid läbi bürokraatiamasina õpperaha leida. Summad, mida neis koolides küsitakse, on ju müstilised. Minul pole hetkel sellist raha kusagilt võtta ja ega ma pole proovinudki seda leida.»

Lauri nimetab oma suurimaks puuduseks laiskust. «Kui mind ikka keegi tagant ei sunni või ise ei nügi, võiksin lõdvalt päevade kaupa kodus voodis vedelda, vaadata videoid ja lugeda raamatuid. Ja lihtsalt olla.»

«Ma ei ole pidanud millestki loobuma,» tunnistab Lauri. «Loomulikult, kui on proovid ja kiire harjutamisperiood, siis ei saa arutult ringi joosta, napsi võtta ja pidevalt sõpradega pidutseda. Ja ega ausalt öelda proovide ajal seda tahagi, sest mõtted on töös kinni.

Aga kui harjutamist pole, ei loobu ma tõepoolest millestki. Olen naudingualdis inimene. Kui ikka napsuhoog tuleb peale – ma ei pea silmas, et olen alkohoolik, oskan piiri pidada –, tean täpselt, kuhumaani minna, aga mulle meeldib lihtsalt kõike põhjalikult teha. Kui võtan napsi, teen seda südamest. Kui panen pidu, siis pidutsen kogu hingest. Samamoodi olen hakanud suhtuma töösse. Põhjalikult.»

Suhteliselt rahuliku ja lepliku loomuga Laurit saab tegelikult üsna kergesti ärritada. Sellega, kui võtta teemaks Eesti popmuusika.

«Eriti teeb mu meele mustaks viimasel ajal levima hakanud jutt, et Otsa-kooli lõpetanud lauljad ja see kool üldse pole midagi väärt. Ja üleüldse, et koolitus, haritus pole midagi väärt. Et kui tuled tänavalt, oled šeff tegija,» peab ta silmas mõningaid viimasel ajal seltskonnaajakirjanduses ilmunud muusikaliselt küündimatute tegelastega tehtud usutlusi, nagu näiteks Suloga. «Loomulikult on erandeid, kes tulevad n.-ö. metsast ja lajatavad pähe – nagu Eda-Ines Etti, Tanel Padar ja Vaiko Eplik. Aga kas või maailmapildiliselt on kooliharidust vaja. Ja mind on selline suhtumine solvanud. Annan oma koolile 10 punkti ja ütlen, et nii mind kui ka minu sõpru on see kool palju aidanud.»

Teine, mis Laurile asu ei anna, on popmuusikas vohav maitselagedus ja pinnapealsus. «Et positiivsete näidetena tuuakse Arnold Oksmaad ja teisi, kes on kindlasti omamoodi geniaalsed, kuid ülejäänuid ei tasuks seepärast alla suruda.»