Inimesed

Pime lõõtsamees Richard: minu poolest võib Eesti riik välja sureda 

Andrus Esko, 22. veebruar 2003 00:00
Papi Richardil on olnud neli naist ja pole ühtegi järeltulijat. Pime lõõtsamees loeb vanadekodus voodiserval alles jäänud elupäevi. Eesti riigi hääbumisest lastepuudusel papi suuremat ei hooli.

Keegi on toas (aken, voodi, laud, kaks kappi, kargud, ratastool) seinalambi põlema unustanud. Richard seda ei tea ega märka. Aga kui temaga hakata kogemata rääkima nagu 94aastasega, mida papi järgmise sünnipäevani 15. juunil ka on, saab ta pahaseks:

«Missa karjud. Ega ma kurt ole.»

Kõrvad on Richardil hellad. Muidu poleks saanud muusikamees ollagi.

Vana lõõtsamees

Richard sündis Narvas napilt enne Esimest ilmasõda. Isa putkas ema ja mobilisatsiooni eest plehku. Ema ei jõudnud poissi üksinda kasvatada, saatis ta Tartumaale oma venna juurde kasulapseks.

Kuidas Eesti riiki tehti, polnud Richardil mahti kaeda. Tema pidi 14. eluaastani maad kündma, äestama ja vedrutama õigustamaks oma olemasolu - «Et onul tasuks mulle ikka süüa anda.»

Ümberringi oli vaikus, välja arvatud hobese hirnatused, linnulaul ja eemal karjalaste lõõritamine. Ehk Richardi positsioneeringul: «Muusikat polnud. Raadiot ei tuntudki. Akordioni ja lõõtspilli alles leiutati.»

Üks lõõtsaga leiutis oli onulgi kodus. Poiskesel ei lubatud seda puttuda.

«Mul on loodud kõrvad, mis tahavad muusikalist häält. Ma võtsin pilli salaja kätte ja proovisin. Mulle meeldis see asi.»

Viiendal salatsemisaastal olid naabritalus pulmad, kuhu oli tellitud Teppo lõõtsaga ekstra pillimees. Ekstraga aga juhtus äparduslugu, tal jäi pidulauas kalaluu kurku. Keegi ei osanud luud välja võtta, pillimees toimetati Tartusse.

Lõõts jäi mänguta, pulmapidu hakkas hukka minema. Ja siis ütles onu ajaloolised saatuslikud sõnad: «Aga meie poiss mängib kah natuke pilli...»

«Ma mõtlesin: tohhoo! Võtsin kätte, otsisin akorde. Kõik olid vait. Hakkassin krakovjakki mängima. See on lihtne. Päris ilusti tuli välja.»

Järgmine päev hüppas koolijuhataja peale: «Kuidas sa võisid pulmas pilli mängida, ise oled alles kolmteist!»

«Tol ajal ei tohtind lapsed vanematele inimestele vastu vaielda. Kiida ainult hääks.»

Vana naistemees

Sestsaadik sai Richard onu pilli näppida nii palju kui ise tahtis. Tahtis rohkelt. Muutus külapillimeheks, keda kutsuti igale poole. Kuni kõmpis 30 kilomeetrit jalgsi Tartusse ja sõitis Tallinna ja hakkas Nõmmel juuksuriõpilaseks.

Teenistus kaks krooni kuus. Selle eest tuli habemenuge teritada ja meistrile ületeepoest asunikke tuua. Juuksurikarjääri vahetas Richard maalri-

õpilase oma vastu. Hiljem oli piirivalvur, kapral, raudtee remonditööline, tantsuõpetaja, majavalitsuse insener, tuletõrje- ja ohutustehnik.

Lõõts käis igal pool kaasas. Pill kergendas elu ja tänu temale oli lööki ka - Richard noogutab - naiste seas.

Kuigi sõrmuseid on vaid üks (keskmises sõrmes), oli abielusid neli. Miks nii palju?

«Kõik surid ju ära! Siis ma võtsin uue.»

Viimase kaasaga, vana tuttavaga elas Richard kokku neli aastat. Järjeks oli valida veel kaks daamet, kuid papi tundis, et 86aastaselt on organismus midagi muud kui noorest peast.

«Kui sul aparaat enam ei funktsioneeri, pole midagi teha.»

Vaikime mõtlikult. Vaikib ka voodile laotatud kodunt kaasa võetud lambanahkne ohutustehnikainseneri kasukas, mida on kontide soojendamiseks hää pääle võtta.

«Ega selles eas kellelgi ei funktsioneeri minu teada,» teeb kasukaomanik olulise vihje.

Oleks võinud ju pidada läbirääkimisi, et viies teinepool ei ehitaks õhulosse. Oleks võinud mittefunktsioneerimise läbi rääkida.

Richard punnib vastu: «Tundeid ei anna kokku leppida. Tulin ära siia, ja mis mul viga. Kõik tehakse ette-taha ära. Oleks naise võtnud, oleks pidanud tema eest poes käima - ta ju kah vana, ega ma noort poleks saand.»

Vana nupumees

Kolmanda naisega sai ühist elu elatud 40 aastat. Nõo vanadekodus on Richard olnud kaks aastat poolteist kuud. Seda teab ta päevapealt. Parandamatu pimedus tuli kallale 4 aastat tagasi.

Millal törtsatas viimati lõõts, millel vana oskab «no ikka kõiki lugusid».

«Sa vaata, sõrmed on nagu jorjeni juured. Mis ma enam.»

Pillid ja nende ei tea kuhu saamine pole õige jututeema.

«Mis me sellest räägime. Ma vahepääl nendega päris spekuleerisin, ostsin ja müüsin. Kartsin, et pannakse kinni.»

Richard pääseb harva toast välja. Magab, sööb, istub voodiserval, kuulab raadiot, mõtleb selle peale, kuidas ta sureb ja krematooriumi ning siis kolmanda abikaasa kõrvale («Teda ma austan!») läheb, laseb mälestusi ajust läbi. Varandus jäi viimase naise tütardele («Alguses naid käisid mind vaatamas, enam ei käi keegi. Ega mul pole tarviski.»), nii et läbi tuleb ajada juhataja antud taskurahaga. Rumalast peast sai sellest laulja emale laenatud («Tegelikult ta pettis selle minult välja.») 200 krooni. Muu on kõik korras.

«Minu arvates on praegu elu nagu vana Eesti ajal oli. Küllaltki hea elu on. Kes paneb pea, käed ja jalad tööle, saab täitsa vabalt elada. Mida kõvem seljatugi meil on, seda vähem on venelasi karta. Venelane tungib peale igalt poolt. Kui muidu ei saa, ehitab, hehehee, kiriku.»

Ükskord tekkis allkorruse laskurkorpuslasega («Tal on kolhoosiesimehe asetäitja lapselik mõistus.») vene värgi pärast päris tüli. Kuigi vene värgist ujus Richard osavalt läbi, ehitas Türile kaks majagi. Ehitas esimese, müüs kallilt maha. Tahtis teist ehitama hakata, aga ei eraldatud krunti.

«Läksin täitevkomiteesse, panin kakssada rubla lauale, siis anti. Küll teised alles vandusid!»

Vana raadiomees

Uks läheb lahti. Tuleb lõunasöök. Kausis on viinerid, kartulid, kapsas.

«Ma teen sulle viinerid tükkideks. Piim on paremal, leib on vasakul.»

Richard sätib laua äärde: «Nüüd sa näed, kudas pime sööb.»

Söömine käib sedapsi, et pool jääb alles. Rohkemaks pole papil isu.

Magustoiduks vestame riigiisadest.

«Oi nad kuradid võtavad palju raha. President saab jumala muidu ilmatut palka, valve ümber, prii auto, kõik on prii. Mis nõnda viga elada, ise on ainult seitsekümmend neli. Kuidas ta siis tark ei ole, kui oskab niimoodi elada.»

Oleks Richardi teha, ta kaotaks presidendi koha ära - pole vaja suure riigi süsteemi sisse sättida.

«Kästakse teha lapsi, aga Rüütlil endal lapsi pole. Ah on? Huvitav. Nendest midagi ei räägita. Tal on siis nendega halb läbisaamine või mis?»

Kas on õigust teiste laste pärast muretseda, kui endal pole järeltulijaid ühtegi ette näidata?

«Minuga on see, et minust ei ole seemendajat. Arstilt ei saanud kah abi.(Siiski, «ükskord üks ütles», et on Richardist rase. Richard andis talle igaks juhuks abordiraha - ei naisi saa uske.) Minu poolest võib Eesti riik välja sureda. Pole enam minu asi, kudas riik omadega hakkama saab.»

Vana kobab sõrmedega klahve ja vajutab meeleolu tõstmiseks käima veneaegse kassettmaki oma lemmiklindiga. «Siin Tallinn. Kell on 21.30. Kuulake lõõtspillilugusid Richard Reino esituses. Richard Reino oli esimest korda raadiomajas 1934. aastal, see on 50 aastat tagasi, kui ta oli 20.Viimasel paarikümnel aastal on tema esinemistest raadio fonoteeki salvestatud 25-30 pala.»

Tuleb «Ma vaatan paadist kiikriga». Lõõtsamees mängib lõbusalt ja puhtalt.

Kiitmine paneb papi tuhmi silma särama.

«No nii peabki mängima. Noorelt mängisin ma veel paremini.»

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee